"Mis toond on meid siia, see enam edasi ei vii," tõdes juba üksteist aastat tagasi president Toomas Hendrik Ilves vabariigi aastapäeval kõlanud kõnes. See sõnum pälvis nii tähelepanu kui kaasanoogutamist, ent kahjuks mitte sügavamat järelemõtlemist selle üle, mis vägi meid siis sinnamaani oli kandnud ja kust ammutada uut jõudu edasiminekuks. Jätkasime vanaviisi.

Märgilise kokkuvõtte sellest rahvuslikust edenemisest tegi veidi enam kui poolteist aastat hiljem peaminister Taavi Rõivas, kes tõdes, et "Eesti on jõudnud peenhäälestuse ajajärku". Jälle kõik nõus ja jälle jätkasime rahulolevalt.

Tõsi, taasiseseisvumisest möödunud kolmele aastakümnele tagasi vaadates näeme edulugu: Eesti on pea tundmatuseni muutunud. Rahvusliku rikkuse mõõtmes oleme kasvanud kakskümmend korda: kahelt miljardilt eurolt neljakümneni ehk keskmiselt kümme protsenti aastas. Oleme selle kasvuga harjunud ja kohandasime oma elugi selle järgi – kui sel aastal ei saa endale midagi lubada, siis järgmisel kindlasti. Iseseisvas Eestis sündinud ja sirgunud uus põlvkond pole teistsugust elu kogenudki.

Selja taga on justkui üks meeliülendav vastlasõit. Muidugi on selline seos meelevaldne, ent kaugeltki mitte mõttetühi. Laulvas revolutsioonis prahvatas see vimm, mis oli kogunend salaja ja ühtlasi meie rahvusliku saani mäe otsa vedanud. Ja kui köidikud puruks sai raiutud asusime kui üks mees saanile hoogu andma, unustades vanad eriarvamused ja uskudes ühisesse vabadusse.

Vabadusihast kantud saan sai tuge ja hoogu uutest ettevõtlusvõimalustest, poliitilisest taasühinemisest Euroopa ja lääneilmaga ning ühisel turul toimuvast konvergentsist. Julged noored saanijuhid ei peljanud järsemaid laskumisigi ette võtta.

Nüüd, juba kolmandat aastat jutti majandus vindub, saan on seisma jäänud ja lumigi saani ümbert sulanud. Saanis aga valitseb ootus, et küll see hoog jälle kasvama hakkab, tuleb vaid rahulikult istuda ja oodata, et küll kriisid taanduvad, nõudlus sihtturgudel taastub ja majandus pöördub taas kasvule. Sarnast ootustiinet juttu kostab nii poliitikutelt kui ka analüütikutelt, nii turult kui ka televiisorist.

See on üks suur eduaastatega juurdunud enesepettus – siit, keskmise sissetuleku lõksust viib meid edasi mitte ootus, vaid ühine pingutus. Meil tuleb jälle koos sõudma hakata, kui Marju Lauristini tabavast sõnakasutusest juhinduda, iseenesest ei juhtu enam midagi.

Ja sellestki ei piisa, tuleb sihti seada ja aru saada, kus me oleme ja kuhu tahame liikuda ning mida selleks vaja on. See omakorda tähendab, et tuleb hakata otsustama ning võtta sellega vastutus oma tuleviku eest enda kätte. Jah, oli koroonakriis, on julgeolekukriis ja kriise tuleb veel, ent meie tulevik on meie endi, mitte kellegi teise teha. Kui seda, pika vastlasõidu pärandina juurdunud mõttelaadi muutust ei sünni – mitte ainult valitsuse ja ettevõtluse tasandil, vaid laiemas ühiskondlikus teadvuses –, siis jäämegi hulpima keskpärasuse tiigis tasapisi sealtki põhja poole vajudes.

Oleme nelja aasta eest sõnastanud ambitsioonika eesmärgi viia Eesti tööviljakus aastaks 2035 110 protsendi tasemele Euroopa Liidu keskmisest, ent sellest möödunud aja jooksul on see hoopis langenud 84 protsendi tasemelt alla 78 protsendi. Meil on palju tarku selgitusi, miks see nii on, aga pole ühtegi vastutajat. Ja paraku pole olnud ka sisulist plaani, kuidas seda eesmärki saavutada.

Teeks nüüd teisiti, sisustaks selle eesmärgi sihikindlate ja konkreetsete tegevustega ning allutaks oma teised otsused sellele eesmärgile. Sellisest lähenemisest võikski mõttelaadi muutus alguse saada. Nii avalikus- kui ka erasektoris.

Teine seljataha jäänud kiire ja spontaanse arengu paratamatu kaasaanne on struktuurne ebaefektiivsus. Pea igal vähegi elujõulisel üksusel on olnud võimalik kasvada ja areneda pööramata tähelepanu oma sisemisele elukorraldusele ja ressursikasutuse efektiivsusele. Kasv on olnud tähtsam kui kokkuhoid.

Uues kasvanud konkurentsiga keskkonnas enam nii ei saa ja vältimatu on kapitali ja muude ressursside kontsentratsioon ning nende kasutamise eesmärgipärasus ja efektiivsus. Kes ei suuda, peab taanduma. Poleks imekspandav, kui kümne aasta pärast oleks meil poole vähem nii ettevõtteid kui ka avaliku sektori asutusi. Sellist arengut tuleks soodustada ja kiirendada. Kui julgemalt mõelda, tasuks kaaluda ka suuremat rahvusvahelist tööjaotust, sh avalikus sektoris.

Struktuursete probleemide hulka kuulub kindlasti ka paisunud regulatiivse keskkonna lihtsustamine ja adapteerimine väikeriigi vajadustele ja võimalustele. Tuleb tõdeda, et aastatega loodud õigusrägastik mitte üksnes ei koorma ettevõtjaid ja kodanikke, vaid käib juba üle jõu ka selle haldajaile.

Kolmas põhimõtteline muutus, mis peaks kaasnema uue majanduskasvu strateegiaga, on võimekus teha strateegilisi valikuid.

Kui kiire ekspansiivse kasvu faasis tagas iga õigesti aetud asi edu, siis kasvanud konkurentsi tingimustes tuleb ajada eelkõige õigeid asju ehk teha valikuid. Põguski pilguheit meie uhketele arengukavadele paljastab tõsiasja, et kümnete ja kümnete suurepäraste eesmärkide saavutamine on ettenähtavalt lootusetu ettevõtmine. Pole siis ime, et neist kavadest kasu ei ole ja tegelikke otsuseid juhivad pidev rabelemine kriisides ja poliitiline meelevald.

Tulemuseks on heitlik areng ja ressursside killustumine, mida saadab kasvav rahulolematus olematu juhtimisega.

Sestap on tulemuse saavutamiseks äärmiselt oluline, et suudaksime sõnastada oma tegelikud poliitilised prioriteedid, mis tugineksid meie konkurentsieelistele ja püsiksid sihini jõudmiseks vajaliku aja jooksul muutumatuna. Pole liialdus seada eesmärgiks prioriteetide arvu viie kuni kümnekordset vähendamist, suunates vabaneva energia allesjäänute kooskõlalisele ja sihikindlale saavutamisele.

On kahetsusväärne, et oleme viimase kümnendi jooksul end justkui välisele saatusele allutanud ja leppinud vinduva majandusarenguga, lootes samas heade aegade iseeneslikku tagasitulekut. On aeg oma hoiakuid muuta ja ajaloost laenates tunda end peremehena, kes vabalt ja iseseisvalt oma saatust võib määrata ja juhtida.