Hea meel on näha, et hariduse kvaliteedi küsimus on tõusnud korraks taas fookusesse, kuid sellega positiivsed aspektid lõppevad, sest probleemistik on lai ning juba kümnendi jooksul ei ole probleemidele leitud süsteemseid lahendusi hoolimata sellest, et õpetajad, lapsevanemad ning ettevõtjad on korduvalt rumala järjekindlusega põhimõttelisi lahendusi vajavaid probleeme esile toonud.

Ka riigikontroll on osutanud, et kvalifikatsiooninõuetele vastavate õpetajate puudus on probleemkoht ning seda ka viitega, et õpetajate puudus on tegelikkusest veelgi suurem, kui hariduse infosüsteem seda 2023. aastal näitas. Samuti on lühinägelik arvata, et lahendus peitub selles, et hakkame koole trahvima, kuna nad ei suuda selles olukorras piisavalt kvalifitseeritud õpetajaid palgata.

Kvalifikatsiooninõueteta õpetajate osakaal on kasvanud jõudsalt. 2018. aastal oli Eestis 2180 mittekvalifitseeritud õpetajat, käesoleval õppeaastal on neid ligi 4000. On mõistetav, et on mingi hulk õpetajaid, kes õpivad ning tegelevad aktiivselt enesearenguga ning on mõne aastaga kvalifitseeritud, kuid kui meil on 17 390 õpetajat ning nendest 22 protsenti on ilma nõutud kvalifikatsioonita, siis tekib küsimus, et kuidas saame üldse loota, et tagatud on üldhariduse senine hea tase. Või kuidas suhtuksime olukorda, kui ligi veerand sõidukijuhtidest oleks ilma vastava kategooria juhtimisõiguseta?

Samaaegselt on meil ka üks vanemaid õpetajaskondasid Euroopas. Statistikaamet teatas 2022. aastal, et 65-aastaseid ja vanemaid õpetajaid oli üheksa protsenti, 55–64-aastaseid lisaks veel 27 protsenti. Vanemad õpetajad on suurte kogemustega väga tugevad spetsialistid, kuid on selge, et nemadki soovivad millalgi koormust vähendada, mis praeguse trendi juures on muutumas aina keerulisemaks.

2022/2023 õppeaastal töötas koolides 15 õpetajat, kellel oli üksnes põhiharidus. Samal õppeaastal oli aga ka 949 õpetajat, kellel oli üksnes keskharidus. Tahaks väga loota, et käesoleval õppeaastal ei ole selliste õpetajate arv kasvanud. Jällegi, tegu on probleemiga, mis ei ole tekkinud üleöö, vaid millega on meil olnud aega tegeleda ning mida oleme näinud pikalt ette.

Probleemid õpetajate palkade, järelkasvu ja perspektiividega ei tule kellelegi üllatusena. Samuti ei tule üllatusena see, et aina rohkem on õpilasi, kes ei omanda baasmatemaatikat ning probleemi hakkame lahendama eksamite kaotamisega. Pole mõeldav, et kui meil ei ole 25 protsenti õpilastest võimelised saavutama 50-protsendilist lävendit, siis kaotame esmase lahendusena sisuliselt õpikontrollid ära ja lubame kooli lõpetada ka puuduliku tulemusega.

Sarnane lahendus oli õhus ka 2022. aastal, kui kaotati eksami lävend ühekordselt tervisekriisist tulenenud raskuste tõttu. Kaine mõistus sai võitu ning sellist praktikat ei jätkatud tänu ettevõtjate ja aineõpetajate tugevale vastupanule. Samal ajal tõid ettevõtjad välja ka kaheksa põhimõttelist probleemi, mis olid meie jaoks tähtsamad, kui eksamite lävendid. Üks neist oli ka aineõpetajate süvenev puudujääk.

Nüüdseks on nendest seitse põhimõttelist probleemi veel jätkuvalt lahenduseta ning ajas on nende kriitilisus ainult kasvanud. Kaheksas ehk kutsekoolide ja gümnaasiumite vahel suurema ühisosa tekitamine on hakanud positiivses suunas liikuma. Aga teised?

Haridus ei peaks otsima kiireid ja mugavaid lahendusi. Kui meil on probleem, et ligi neljandik klassikomplektist ei ole võimeline omandama baasmatemaatikat, siis kuidas saame eeldada, et on meil tulevikus kvalifitseeritud insenere, arste või ka õpetajaid? Kvalifitseeritud välistööjõu suurem rakendamine on kindlasti osa lahendusest, aga eelkõige peame tegelema sellega, et meie noored saaksid mitmekülgse ja maailmatasemel hariduse.

Meil ei ole võimalik endale väiksemat ambitsiooni lubada, kui see, et meil on targad ja ettevõtlikud inimesed, kes oma teadmistega löövad läbi mistahes elualadel ning aitavad meil olla innovatiivsed ja edukad.