Euroopa seisab silmitsi üha suureneva hulga väljakutsetega paljudes valdkondades: julgeolek, kaitse, ränne, energia, kliimamuutused ja need on tulnud meiega ajas kaasa. Samuti kujunevad geopoliitilised ja majanduslikud nihked ja kõige sellega peab tegelema. Euroopa Komisjon avalikustas eile uue pikaajalise eelarve ettepanekud. Ühtlasi tegi sellega ettepaneku eelarve põhjalikult ümber kujundada. Selle eelarve kogumaht on päris suur pea kaks triljonit eurot. See teeb liikmesriikide SKT-st natukene üle ühe protsendi igaühe kohta. Kas see maht oli oodatav?

Nagu te isegi ütlesite, siis Euroopa Liidu ühise eelarve eesmärk on lahendada neid ühiseid väljakutseid, tegeleda ühiste prioriteetidega. Kui me vaatame praegust eelarveperioodi 2021-2027, mida me praegu rakendame, siis tegelikult me praegu juba toimetame umbes 1,8 triljoni euroga. Aga sellest põhieelarve moodustab 1,2 ja ülejäänu on taasterahastu ehk siis raha, mille me Covid-kriisi lahendamiseks täiendavalt finantsturgudelt laenasime.

Väljakutseid on juurde tulnud. Kriisid on muutunud väga igapäevaseks nähtuseks ja ilmselt kuulajad on ka kursis, et komisjon tellis mõned raportid. Eelkõige on oluline ära mainida Mario Draghi raport Euroopa Liidu konkurentsivõimest, kus ta ütles ka seda, et kui Euroopa Liit soovib oma konkurentsivõimes järele tulla peamistele konkurentidele ja möödagi minna USA-st ja Hiinast, siis tuleks aastas investeerida umbes 800 miljardit eurot.

Nii et need vajadused on väga suured ja see ligi kaks miljardit jooksevhindades järgmise perioodi eelarveks peaks võimaldama nendele väljakutsetele vastata.

Aga kui me nüüd räägime sellest, mis protsendi see moodustab liikmesriikide kogu rahvatulust, siis tegelikult praegusel perioodil see põhieelarve meil oli umbes 1,13 protsenti. Nüüd oleks ettepanek suurendada seda 1,15-ni. Aga aastast 2028 algavad meil ka selle taasterahastu tagasimaksed, nii et see tuleb ka veel juurde arvestada. Selleks, et kõiki neid vajadusi katta, tegi komisjon ettepaneku ka uuteks omavahenditeks.

Teeme natukene selgemaks, mis see tegelikult tähendab. Euroopa Komisjon käib välja need asjad, mille jaoks on vaja raha ja teiselt poolt teeb siis liikmesriikidele ettepaneku, et hakkame nüüd seda raha koguma teie käest, et neid kulutusi katta?

Täpselt, igal eelarvel on ju kulude pool ja on tulude pool.

Millest Euroopa Liidu eelarve tulude pool siiani on koosnenud? Põhiliselt ongi need liikmesriikide osamaksed, see on natuke üle 60 protsendi eelarve tulude poolest. Siis mõned traditsioonilised omavahendid – näiteks käibemaksust kogutakse teatud osa, siis liikmesriikide poolt kogutud käibemaksust ja samuti ka sellel praegusel perioodil rakendatud uus omavahend, ümber töötlemata plastjäätmete pealt kogutud maks. Lisaks siis veel traditsioonilised tulud nagu tollimaksud, näiteks.

Need põhiliselt olidki need neli allikat. Aga nüüd meil vajadused on suurenenud ja seetõttu on tehtud ettepanek veel viieks täiendavaks tuluallikaks.

Mis need on?

Esiteks heitkogustega kauplemise süsteem. Siiani see tulu läheb kõik liikmesriikide eelarvesse, aga ettepanek oleks, et 30 protsenti sellest tuleks Euroopa Liidu eelarvesse.

Teiseks süsiniku piirimeede, mis ka peatselt rakendub. Siiani seda mehhanismi veel pole olnud, aga kui ta rakenduks, siis aastast 2028 ka sellest 75 protsenti. See on siis maks, mis kogutakse impordilt - need on sellised tooted, mille valmistamisel paisatakse õhku palju heitkoguseid, nagu näiteks tsement, teras, alumiinium, väetised – sealt siis ka 75 protsenti tuleks Euroopa Liidu eelarvesse.

Lisaks sellele siis ümbertöötlemata elektroonikajäätmetelt kogutav maks – ettepanek on kaks eurot kilogrammi kohta nende jäätmete pealt, mida ei ole ümber töödeldud.

Tubakaaktsiisid, liikmesriikide poolt kogutav  tubakaaktsiis sellest miinimummäärast 15 protsenti, ka tuleks siis Euroopa Liidu ühisesse eelarvesse.

Viimaseks omavahendiks oleks suurkorporatsioonide netokäibelt arvestatav iga-aastane kindlasummaline maks.

Räägime kulutustest ka. Umbes kaks kolmandikku Euroopa Liidu eelarvest läheb siis põllumajandusele ja ühtekuuluvuspoliitikale?

Kaks kolmandikku umbes läheb praegu, aga kui me vaatame seda uut ettepanekut, siis see osakaal siiski väheneb - umbes 48 protsendi peale jääks põllumajanduspoliitika ja ühtekuuluvuspoliitika (osa eelarvest kokku - toim.).

Aga tegelikult väga suur uuendus on see, et need poliitikad viidaks kokku ühise riikliku kava alla. Praegu meil on suur rägastik erinevaid fonde, erinevaid kavasid, ka toetuse saajal on tihtipeale keeruline ligi pääseda erinevatele meetmetele ja aru saada, kust ja milliste fondide alt seda toetust saab. Võtame ühe näitena näiteks internetiühenduste rajamine, viimase miili lahendused – selleks praegu on olnud võimalik toetust saada maaelu arengufondist, regionaalarengu fondist ja ka näiteks taastekavadest. Mõistlik oleks neid asju optimeerida, et oleks vähem administratiivkulusid, aga ka toetuse saajal või kasusaajal oleks lihtsam aru saada ja ühest kohast neid asju taotleda.

Seega ettepanek on, et meil tekiks 27 kava – iga liikmesriigi kohta üks – ja selle all nähakse ette erinevad meetmed nii põllumajandusele, maaelule, regionaalarengule kui ka näiteks piiride tugevdamiseks.

Kui Eesti põllumees küsib, et mida mina saan sellest või mis kasu minul sellest on, mis siis vastus on?

Põllumajanduse puhul on kindlalt kõrvamärgistatud see summa, mis läheb sissetuleku toetusteks.

Et tagada põllumehele sissetulek – me näeme, et põllumajanduses jääb sissetulek viimaste uuringute andmetel umbes 60 protsendi juurde keskmisest. Aga samas meil on vaja tagada toidujulgeolek. Me tahame endiselt süüa kvaliteetset toitu, Euroopa Liidus on väga kvaliteetne toit, me tahame, et see nii jääks. See on meie tervise huvides.

Seetõttu on sissetuleku toetuse osa seal kindlalt nii-öelda kõrvamärgistatud, see on 300 miljardit – just selleks, et kui siiani olid otsetoetused, siis nüüd see palett natukene laieneb. Sissetulekutoetuse all on erinevad toetused kombineeritud – seal on erinevad keskkonnaseisundit parandavad tegevused, investeeringutoetus ja väga olulise komponendina ka toetus noortalunikele, see jääks nagu eraldi. Aga samas need kõiksugu toetused maaeluks, nagu ma ütlesin, mis on tihtipeale dubleeritud regionaaltoetustega, neid saaks siis liikmesriik palju optimaalsemalt [kasutada].

Tegelikult see annab meile võimaluse palju sihitumalt ja tugevamalt reageerida erinevatele väljakutsetele, mis liikmesriigil on ja liikmesriik saab ise otsustada, mis on need asjad, mida tal on vaja teha, kombineerides neid siis Euroopa Liidu ühiste prioriteetidega.

Siin on kõlanud ka jällegi suuremate riikide suust justkui lause, et vähem põllumajandusse, rohkem kaitset!?

Kaitse tõepoolest on üks väga oluline prioriteet ja see on selline ühine prioriteet. Seetõttu komisjon tegi ettepaneku selle teise samba all, mis on konkurentsivõime ja kaitse, [luua] konkurentsivõime fond, mis on selline keskse taotlemisega fond. Siin liikmesriikidele eraldi ümbrikku ei tule. Aga see fond on struktureeritud valdkondade kaupa, ta jaguneb teadusrahastuseks, digiüleminekuks vaja minevateks investeeringuteks, puhta tehnoloogia investeeringuteks ja neljas valdkond ongi siis kaitse, kosmos, valmisolek ja üldine vastupanuvõime.

Kui me vaatame kaitsele välja pakutud rahastust, siis seal see aken on summas 131 miljardit eurot ja see oleks siis umbes viis korda rohkem, kui me praeguse eelarve raames kaitsele panustame.

Aga siia juurde peab ka rääkima sellest, et tegelikult ju hiljuti komisjon tegi ka ettepaneku luua kaitse rahastamiseks eraldi rahastu, mis oleks laenudega finantseeritav – 150 miljardit eurot. Sinna me praegu ootame liikmesriikidelt huvi, et kui paljud liikmesriigid sealt siis laenu tahaksid võtta. Tingimuseks on seal see, et tuleb teha ühishankeid, ehk liikmesriigid peavad toimetama koos – kas kaks liikmesriiki omavahel, üks liikmesriik ja Ukraina või ka teatud partnerriigid - näiteks Norra või Kanada või Ühendkuningriik.

See on eelkõige mõeldud selleks, et üles ehitada kaitsetööstust Euroopa Liidus, et suurendada oma kaitsevõimet, aga ka Ukraina kaitsetööstusega koostööd teha ja tegelikult aidata Ukrainat ka nendele vajaminevate tehnikarelvadega, mis nad selleks võitluseks vajavad. Lisaks sellele ka praegusel perioodil juba saavad liikmesriigid kasutada ühtekuuluvusfondide raha kaitseinvesteeringuteks - mitte otseselt küll laskemoonaks, aga praktiliselt kõik muud asjad on lubatud ja saavad olema lubatud ka tulevikus. Nii et sellele konkurentsivõime fondi poolt ettenähtud kaitsevõime rahastusel potentsiaalselt on seda raha rohkem, aga sõltubki nüüd liikmesriikide enda prioriteetidest ja huvist, kui palju nad seda raha sinna on valmis panema.

Ilmselt prioriteet on see idapoolsematel riikidel rohkem kui Lõuna-Euroopa riikidel?

Eks tunnetus on erinev. Ida pool on rohkem kaitsevõimemure, lõuna pool rohkem rändesurve või ka kliimamuutusest tulenevad probleemid. Sellepärast ongi see paindlikkus, et liikmesriigid saavad ise otsustada, kuhu nad seda raha soovivad eelkõige panna.

Räägime natukene sellest ka, mis saab taristust. Meile väga südamelähedane on Rail Baltic praegu, kõik sellised suured projektid, mida saab Euroopa rahadega teha.

Kõigepealt ma kiiresti räägiks selle struktuuri veel lõpuni.

Esimene sammas on siis liikmesriikide kavad ja teise sambana tuleks uue eelarve struktuuris konkurentsivõime. Seal siis põhiline osa oleks konkurentsivõime fond - see on vastus sellele Draghi kriitikale, et me peame rohkem investeerima konkurentsivõimesse. See oleks umbes 410 miljardit seitsme aasta jooksul. Aga sinna konkurentsivõime alla jääksid ka erinevad fondid, mis siiani on tõestanud oma efektiivsust ja eesmärgipärasust.

Nende alla kuulub ka Euroopa ühendamise rahastu (CEF). See on see allikas, kust siiani on juba rahastatud nii Rail Balticu ehitust kui ka piiriüleseid energiaühendusi – see on ka Eesti jaoks olnud väga oluline selleks, et me saime desünkroniseerida Baltikumi elektrisüsteemi lahti Venemaa ja Valgevene süsteemist. Euroopa Liidu ühisest rahast tuli umbes miljard eurot.

Need toetused jätkuvad ja tegelikult mahult ka suurenevad. Kui me nüüd vaatame transpordi osa selle rahastu all, siis see suureneb kaks korda ja maht kasvab üle 50 miljardi euro järgmise seitsme aasta jooksul. Oluline on ka see, et kümme korda suureneb sõjalisele liikuvusele ettenähtud raha ja viis korda energiaühendusteks. Kogu selle rahastu maht kasvab oluliselt ja see on väga oluline.

Samuti sellesama konkurentsivõime alt, võib-olla ka eestlaste jaoks, sest ma tean, et paljud noored on väga aktiivselt kasutanud Erasmus programmi – siin on ka plaan seda rahastust suurendada poole võrra, et noored saaksid liikuda ja õppida teistes liikmesriikides. See ka suurendab jällegi konkurentsivõimet, kui meil on haritud inimesed.

Veel üks hästi suur valdkond sellest eelarvest puudutab kriisimehhanismi ja rännet. Need on küll täiesti eraldi plokid, aga ma saan aru, et Euroopa Komisjon on teinud uue ettepaneku uue kriisimehhanismi kohta, kui liitu tervikuna tabavad tõsised kriisid. Missugusteks kriisideks me valmistume ja mis see mehhanism on?

Mis on praeguse eelarve puudus ja me nägime seda viimastel aastatel, kui erinevad kriisid meid tabasid, et see eelarve on suhteliselt paindumatu, 90 protsenti sellest on ette ära määratud.

Seega, kui tekib ettenägematu vajadus, on väga keeruline – me oleme teatud mehhanisme saanud kasutada selleks, et raha mobiliseerida, kas siis Covid-kriisis või energiakriisis Ukraina aitamiseks need otsused on tehtud, – aga ütleme suboptimaalselt.

Me peame leidma mingi viisi, kuidas eelarve juba disaini poolest teha paindlikumaks. Tulles nüüd tagasi nende riiklike kavade juurde – seal ongi ettepanek, et nendest kavadest 75 protsenti ainult programmeeritaks alguses ära ja 25 protsenti jäetakse kõrvale. Siis toimub eelarveperioodi keskel vaheülevaatus, kus programmeeritaks 15 protsenti sellest 25-st, mis kõrvale jäeti ja kümme protsenti jääks selliseks kriisi turvavõrguks, mida saab kasutada olukordades, mis on ettenägematud ja võivad tabada liikmesriiki üksikuna, et iga riik oma kriisiks saab sealt seda raha kasutada.

Lisaks sellele on välja pakutud, et juurde luua selline rahastu, mis on tervikuna liidule mõeldud kriisiolukordades mobiliseerimiseks ja sealt saab raha kasutada peale seda, kui liikmesriik on oma kriisireservi ära kasutanud. Seal peab olema ka nõukogu nõusolek selleks, et seda reservi kasutada.

Lisaks sellele on ettepanek veel täiendavaks, ligi 400-miljardiliseks kriisireserviks, aga see oleks laenudena ja oleks siis täiendavalt sissetulekuallikatele, mis me kogume. See on ka vaja liikmesriikidel otsustada, kas nad soovivad seda teed minna.

Siis on mingi osa sellest eelarvest ette nähtud ka Ukrainale?

Jaa, kolmas suur sammas ongi meil globaalseks tegevuseks. Siin me suurendame ka oluliselt rahastust ja on plaanis 200-miljardiline globaalse tegevuse fond. Sellega me suurendame umbes 75 protsenti seda rahastust, mis me sellistele programmidele anname.

Siin on väga suur võtmetähtsusega laienemispiirkond, need riigid, mis on Euroopa Liidu kandidaatriigid, aga üldiselt selle rahastu all on viis piirkonda, mis on meie jaoks strateegilise tähtsusega. Seal siis erinevad maailma riigid on grupeeritud.

Ukraina laienemise kontekstis on selle sama laienemise akna all sealt globaalrahastust. Aga lisaks sellele täiendavalt on veel ettepanek suurendada seda Ukraina rahastust, mis praegu juba toimib. Aastani 2027 on seal 50 miljardit eurot ette nähtud Ukraina ülesehituseks. Kuna see raha saab 2027. aastal otsa, siis et Ukrainale ikkagi tagada kindlus, et Euroopa Liit neid rahaeraldisi jätkab, on ettepanek perioodil 2028-2034 suurendada seda rahastut 100 miljardi euro võrra.

Kuidas Euroopa riigid sellesse kõigesse suhtuvad? Näiteks bloki suurim ja võimsaim majandus Saksamaa on juba hoiatanud eelarve paisumise eest ja Prantsusmaa näiteks on öelnud, et nemad ei ole nõus sissemakseid suurendama, sest nad on hädas praegu oma enda eelarvega, mis peaaegu viis valitsuse kukkumiseni.

Seda on keeruline siin spekuleerida, need arutelud nüüd algavad, kestavad eeldatavasti kaks aastat. Uus eelarve peab olema valmis rakendamiseks 1. jaanuaril 2028. Komisjoni soov oli hoida liikmesriigi sissemakseid piiratuna või mitte väga palju suurendada. Nagu ma ütlesin, et see 1,13 protsenti siiani tõstetakse 1,15 protsendini kogu rahvatulust, aga sinna lisaks tuleb taasterahastu tagasimakse 0,11, nii et kokku siis jääme kuskil 1,26 protsendi peale kogu rahvatulust.

Tegelikult eelarvena on see üsna pisike, see on seitsme aasta peale nii palju, aga võrdleme näiteks Saksamaa riigieelarvega, siis see on umbes viie aasta Saksa riigieelarve.

Aga väljakutsed aina suurenevad. Meil on vaja oma julgeolekusse investeerida, oma konkurentsivõimesse, oma inimestesse - need on ühised huvid ja loodetavasti ikkagi leiame kokkuleppe. See on loomulikult lõpuks liikmesriikide otsustada, millisel kujul nad selle eelarvega nõus on.

Millal umbes seda järgmist sammu on oodata, mis peaks järgmisena juhtuma?

Komisjon teeb veel täiendavad ettepanekud kõigi nende elementide kohta, eraldi õiguslikud ettepanekud, ilmselt septembri alguses. Aga nüüd, kui peale suvepuhkust töö jälle käima läheb, siis hakataksegi seda asja väga tuliselt liikmesriikide vahel juba arutama, nõukogus.

Üks asi veel: tagasimaksmist ootab vist ju veel ka koroonapandeemia ajal võetud võlg 25 miljardit eurot?

See ongi seesama taasterahastu, millest ma rääkisin, selle maht oli seal ligikaudu 700-800 miljardit eurot. Need lõppsummad veel selguvad selle alusel, kuidas riigid oma taastekavasid täidavad, et kui paljud riigid, kui palju sellest rahast ära kasutavad.

Aastast 2028 hakkame me selle laenu põhiosa tagasi maksma ja tagasimaksed on summas 24 miljardit eurot aastas, 30 aasta jooksul tuleb see laen tagasi maksta ja see on juba siia eelarvesse juurde arvutatud.

Aga kas kõik muud numbrid, millest me selle eelarve puhul rääkisime, on arvestatud praeguste hindadega?

Praegu ma rääkisin jooksevhindadest, aga nendes dokumentides, mis eile avaldati, seal on ka 2025 püsihindades seesama info olemas. Siis on võimalik võrrelda ja kaks varianti on seal toodud.