Aastaid on Eesti avalikkust intrigeeritud kahe muinasjutulist edu tõotava hüperprojekti, Tallinna-Helsingi tunneli ja Euroopa Liidu ääremaad vilgast elu nautiva keskusega ühendava Rail Balticuga. Nüüdseks on sajandi ehitusena Talsinki kaksiklinna toimimist kindlustama pidanud tunneliprojekt vähemalt selleks korraks, ulmelise ja mõttetult kallina maha kantud.

Petlik lubadus tunnel koos 50 000 uusasukaga mehitatud tehissaarega aastaks 2024 Läänemere põhja uuristada osutus blufiks, ent Rail Balticuga on lugu teine. Ülemiste superterminal hakkab peagi kuju võtma ning paljudes trassile jäävates paikades kerkivad uhked viaduktid, mis peaksid aitama superkiireid ronge kandvat raudteed ohutult ületada. Rail Baltic valmib aastaks 2030, on kinnitanud kliimaministeeriumi asekantsler Sander Salmu.

Peaksime olema õnnelikud, et vähemalt üks hüperplaan hakkab ilmet võtma, ent vaadates Rail Balticu vähem paraadlikku sisulist poolt, tekivad kahtlused, kas ehitushangetes läbi hekseldamist ootavad 3,25 miljardit eurot kulutatakse ikka otstarbekalt või seome kalli raudteeprojektiga riigile kaela kivi, mis meid lõplikult põhja veab.

Kahjumis raudtee

Kuigi Rail Balticu reklaamnäod tõotavad Eestile uut hingamist, pole Eesti raudteetaristu hetkeseis kiita ning perspektiiviski ei paista midagi rõõmustavat. Kliimaministeeriumi teede- ja raudteeosakonna juhataja Ain Tatteri sõnul on Eesti Raudtee aasta-aastalt kasvav ja kümnetesse miljonitesse eurodesse ulatuv kahjum geopoliitilistest oludest tulenev paratamatus. Tõepoolest, raudteeveod on alates 2013. aastast, mil neilt saadav tulu kattis taristu ülalpidamiskulud, drastiliselt kokku tõmbunud.

Eesti raudteetaristu kulude katteks peaks aastas rööbastel veetama 25 miljonit tonni kaupu, eelmisel aastal oli see näitaja napp kolm miljonit ning kahjum 35 miljonit eurot. Tuleb tõdeda, et ajad, mil kaubavedu ulatus 40 miljoni tonnini ja Eesti Raudtee maksis riigile dividende, ei naase enam kunagi.

Aga vaatamata sellele ehitame Rail Balticut, teades hästi, et see ei hakka end kunagi ise majandama, sest kaubaveod ei kasva ning reisijate Euroopasse toimetamisega kulusid ei kata, saati, kui rongis loksumise asemel on võimalik kasutada palju kiiremat lennutransporti või mugavat bussi.

Tegelikult ilmnevad sajandi raudteeprojektis tõsised tagasilöögid. Kliimaministeeriumi aruandes tunnistatakse, et kuigi raudtee valmib nui neljaks lubatud 2030. aastaks, siis ikkagi mitmete mööndustega. Uhke kahepaarilise raudtee asemel pannakse maha vaid üks rööpapaar ehk terve rehkenduse asemel tehakse pool. Tegemist on suurprojekti paratamatu kokkukuivamisega, sest vajaminevast 3,25 miljardist eurost on seni kaetud vaid 1,5 ning puuduoleva 1,75 kohta pole selget kava, kuidas puudujääk katta. Siiski on juba sõlmitud ehituslepinguid 1,1 miljardi euro eest.

Nuditud on oluliselt ka raudtee liiklusjuhtimise osa, millest viiakse ellu üksnes 80 protsenti. Elektrifitseeritakse vaid 70 protsendi mahust, tuues põhjenduseks, et üheteeline niruvõitu raudtee ei vaja esimeses etapis sajaprotsendilist elektrifitseerimist.

Kasinusrežiimile pannakse ka raudteega seonduv infrastruktuur. Ehitamata jääb kuni 13 viadukti, mille asemel tagatakse ümbersõit teiste lähedusse kavandatud ristumiste abil. Tegemist on tõeliselt mäda otsusega, mis praktikas tähendab, et naabrite juurde jõudmiseks või teisele poole raudteed jäävas külapoes käimiseks tuleb kohalikel teha mitmekümne kilomeetri pikkune ring. Kokku hoitakse ka reisijate mugavuse arvelt. Trassile planeeritud 12 peatust lahendatakse jaamahooneid täismahus välja ehitamata ning parklad ja haljastus kärbitakse minimaalseks.

Kui meil käib tants Rail Balticu ümber täistuuridel ja käesolevaks ajaks on projekti elluviimisesse kaasatud juba 144 hästitasustatud töötajat, siis Lätis valitseb vaikus. Pole rahastamisotsuseid ega projekte, mida teostama tõtata.

Seega on 2030. aastal võimalik kasutada sajandi rajatist vist küll ainult Tallinnast Pärnusse sõiduks, kuigi Elroni juhatuse esimees Lauri Betlem kinnitab, et 75 miljoni eest soetatava viie rongiga oleks võimalik tagada ühendus Pärnuni iga tund ja Riiani kahe tunni tagant. Kuidas ta seda ette kujutab, jääb selgusetuks seni, kui saame teada tõe, millal ja kas Läti trass üldse valmib.

Selgusetuks jääb seegi, kust võetakse reisijate hulk, kes iga tunni tagant Pärnu suunas sööstva Rail Balticu ekspressi täidaks. Ent see polegi tähtis. Üha selgemaks saab, et suure käraga toimuva sajandi ehituse tulemusel sünnib elevandi asemel õnnetu hiireke, kuid seda võimalikult kalli raha eest.

Ülisuur koormus maksumaksjatele

Arvestuste kohaselt tuleb riigil ehk maksumaksjatena meil kõigil käia aastal 2030 Eesti Raudtee kahjumi katteks välja 50 miljonit eurot. Samal ajal puuduvad täpsed arvutused, kui palju tuleb meil lisaks valada raha rööpmelaiuse erinevuse tõttu muust raudteetaristust eraldiseisva Rail Balticu nuditud variandi valmisehitamisse ning mis veelgi olulisem: kui mitmed sajad miljonid maksuraha tuleb edaspidi kulutada igal aastal selle megaprojekti käigushoidmiseks.

Kust see raha võtta? Selge on, et tulu tootvaks massiliseks kaubaveoks puudub üherealisel eurorööbastikul perspektiiv ning reisijateveoga ei kata murdosagi kuludest, sest kui rongisõit hakkaks maksma kordades rohkem lennupiletist, siis jäävad Rail Balticu vagunid täiesti tühjaks. Järelikult päästab vaid priske dotatsioon.

Niisiis tuleb arvestada, et alates 2030. aastast lisandub meile igal aastal megasummasid nõudev raudtee, mille rahastamiseks tuleb nuputada uusi makse. Tõelised kasusaajad on sellest projektist kaheldamatult ehitusfirmad, kes saanud tulusatele hangetele käe vahele ja muidugi 144 projekti elluviimisega tegelevat inimest, kelle arv 2030. aastaks on plaanis kasvatada 215-ni.

Oleks viimane aeg lõpetada rahakülv raudteesse, mida me tegelikult ei vaja. Pigem tuleks suunata raha juba olemasoleva taristu kaasajastamisse ning astuda samme Eesti Raudtee juhtimise parandamise ning Elroni juhtkonna tugevdamise suunas, et planeeritud remondid valmiksid õigeaegselt ning väljalubatud sõiduplaanide tihendamised Tartu, Narva, Viljandi, Rapla ja Aegviidu suundadel ei lükkuks veniva raudteeremondi tõttu määramatusse.

Ajal, kui kärbime eluliselt tähtsatelt valdkondadelt, on megaprojekti iga hinnaga käigushoidmine lihtsalt hoolimatu ja rumal. Veel on aega pidurit tõmmata, et hiljem ei peaks käsi laiutades tõdema, et hetkel pole kusagilt näha vahendeid, mille arvelt tarbetult jõude seisev rööbastee üles võtta ja segipööratud maastik taas korda teha.