Juulis selgusid mõned olulised vene koolide eestikeelsele õppele ülemineku edukust määratlevad tulemused: 70 protsenti neljanda klassi õpilastest ettenähtud õppekava ei omandanud, keeleõppeks lisa-aasta saanud õpetajatest kukkus samavõrra eksamil läbi. Kõlab pahasti, nii mõnegi jaoks katastroofina. Leiti ka patuoinas, kes läks uusi väljakutseid otsima.

Julgeksin siin ootuste osas olla eriarvamusel. Oli ette teada, et neljanda klassi puhul, kus toimub oluline abstraktse tasandi mõistete kasv ning akadeemilise keele kasutuselevõtt, tuleb keeleõppekorralduse põhivaldkondades – õppekava ja õppevara arendus ning õpetajakoolitus – käivitada olulised muutused, tagamaks teise keele õppega seonduva lisakoormuse sujuvama integreerimise õppeprotsessi.

Tartu Ülikooli Narva Kolledž pakkus lisaks välja koolide seireprogrammi, et juba eos puudused ja mahajäämused kõrvaldada, kuid haridusministeeriumil (HTM) selleks huvi puudus. Ise üritasin terve aasta leida võimalust mõnes vene koolis viia tagasisidestamiseks läbi tunnivaatlust, mis aga kordagi ei õnnestunud, sest "õpilased vajavad õpirahu", nagu keeldumist põhjendati. Tulemused olidki just ootuspärased ja "õpirahule" vastavad.

Paneksin kogu protsessile hindeks koolipoisilikult rahuldava, sest oluline nihe on toimunud ning edaspidi peaks järk-järgult tulemuste osas paremaks ning osaliste endi jaoks kergemaks minema.

Õppematerjalid on nüüdseks igal pool olemas ning ka läbi katsetatud. Veduriteks on siin koolid, kes keelekümblusega sina peal ning ega esimeses klassis suuri probleeme tekkinudki.

Ehk kõige suurem väljakutse oligi koolides toimuva kontroll, mis põhines vaid HTM-i välishindamisel, kus ei suudetud keelelisi ja keelemetoodilisi vajakajäämisi märgata ning sisuliselt piirduti ebamäärase "tunnid toimusid eesti keeles" tõdemisega. Veelgi kõikuvam oli olukord lasteaedades, kus väidetavalt kohati eesti keelt kuulda polnudki.

Õnneks oli ka positiivseid näiteid palju. Igal juhul tuleb tõdeda, et sel aastal eestikeelsel õppekaval ja keskkonnas õppijad on võrreldes eelmiste aastate õppuritega olulises eelisseisus ning kindlasti tulevikus konkurentsivõimelisemad ja saavutussuutlikumad.

Juhin siiski tähelepanu, et kogu senine reform kipub olema poolik, veniv, raha ja ressursse raiskav ning juba ülesehituselt vildak. Praegune reform seab sihiks õpilaste eestikeelsuse, aga jätab alles etnilised vene koolid, kus vene direktor kantseldab vene õpetajaid ning mitteformaalselt domineerib vene keel ja tihti ka meel.

Samal ajal on tekkinud kõva surve eesti koolide esimestesse klassidesse registreerimisel, kus ebapiisava eesti keele oskusega õpilased võivad olla tõsiseks väljakutseks, eriti kui neid klassis palju on. Vastavad alternatiivlahendused heitis HTM kõrvale ning nende küsimustega ei tegele.

See, et reform peaks praeguste plaanide järgi lõpule jõudma alles järgmisel dekaadil, on lausa mõistusvastane: gümnaasiumiosa eesti keelele üleviimine saaks toimuda põhikooliga paralleelselt ning isegi kiiremini, kui võtta üle Läti koolide üheaastane riigikeelsuse vaheaste 80 protsenti.

Üldse ollakse meil kinni ilmasõja-eelses pedagoogikas, kus kõigepealt õpiti, et hiljem kasutada. Tänapäeva arusaam õpitu kohesest praktikasse rakendamisest keelereformi puhul ei kehti.

Teine kinnistunud müüt on arusaam, et üleminek ühelt õppekeelelt teisele peab tulema järsku, kindlal kuupäeval ning siis muidugi ka suurte raskuste ja ootamatustega, selle asemel et minna üle järk-järgult. Viimase puhul oleks saanud alustada väikestviisi juba kolm aastat tagasi ning praeguseks oleksid üleminekuvaevad nii kehva keelega õpetajatel kui ka õpilastel olnud unustatud.

Tuletan ka meelde, mis on reformi laiem eesmärk: see on osa ühtse ja lojaalse kodanikkonna kujundamisest põlvkondade vahelise integratsiooni kaudu. Seega on keel ja selle üleüldine kasutus vaid üks osa kultuuriteadlikkuse ja meelsuse kõrval, mis avaldub nii hoiakutes kui ka käitumises.

Senised hoiakud, kus Eesti uudised, meelelahutus ja teadvustööstus meie sihtrühma ei huvita, Vene-Ukraina sõjas toetatakse idanaabrit, NATO on agressiivne ja paha, Eestis Nõukogude okupatsiooni polnudki ning ebamäärasus vastustes, kelle vastu relv pöörata, kui Venemaa peaks Eestit ründama, peavad kõik muutuma, mida saab ümber kujundada vaid saatuslike meetoditega.

Meie keeleprobleem, et suur osa elanikest eesti keeles suhelda ei suuda ega soovi, on ohuks julgeolekupoliitikas, piduriks majanduses ja segregatsiooniilminguks kultuuris. Aga ravima saab vaevu hakata alles siis, kui HTM ka endale olukorra teadvustab, asjad selgeks teeb ning mõistuslikult tegutsema asub, muidu jätkub meil ressursse raiskav lapsemeelne ja teadusvaba askeldamine.