Riigikogu sügisistungjärgu alguses vaadatakse selle saali poole jätkuvalt suurte ootustega. Nii peabki olema. Riigikogu on Eesti kõrgeim kogu.

Me alustame seda sügist paljude raskustega, aga kuni usk poliitikasse üldse säilib, käib raskustega kaasas ootus, et riigi juhid võtavad olukorda tõsiselt ja leiavad lahendusi.

Kõige põhimõttelisemad poliitilised otsused langetatakse siin. Teist sõltub kõige rohkem, kas ühiskonnas püsib usk, et me saame hakkama, et koorem, mida praeguses rahvusvahelises olukorras peame kandma, õigustab end – et meie riik on aus ja võimekas.

Presidendina olen sageli hoomanud, kui laiad on parlamendi võimu piirid. Mõistagi pöörduvad suured ootused sageli ka minu poole ja siis on pettumuse oht, kui ma meenutan, et poliitilise, sh välispoliitilise suuna Eestis annavad riigile parlament ja valitsus, mitte president.

Võib-olla arvatakse vahel, et president ei tee oma tööd, kui ta meenutab selle ameti piiratud võimu, aga see on osa Eesti demokraatliku mudeli kaitsmisest. Inimesena on mul oma arusaamised, oma eelistused, see on loomulik. Siiski on minu roll presidendina tagada, et austataks rahva valitud esindajate otsuseid.

Ka minu kriitika on lähtunud soovist tõsta esile läbikaalutud, uuringutega toetatud, Eesti elanikele mõistetavaks tehtud otsuste tähtsust. Sellised otsused pälvivad suurema austuse ja kinnitavad usku meie riigikorda. Seda nii riigi sees kui ka riigist väljas.

Olen mitmel puhul öelnud, mida mulle ennekõike tähendab Eesti. See pole ainult maa, riik, see on tark rahvas. Ja ma ei arva, et tark rahvas saab tunnustada poliitilisi otsuseid üksnes seepärast, et need on langetatud parlamendi enamusega.

Kindlasti mitte nüüdses maailmas, kus ühiskond on täis kriitikat, kohati üsna sügavat umbusku. Poliitika peab selle uuelaadse kriitilise vaimuga kohanema, mitte sildistama arvustajaid ja kahtlejad, päris kindlasti aga mitte asuma piirama sõnavabadust.

Ühes olen ma võinud kindlasti veenduda: inimestel on lihtsam leppida koormavate seadustega, kui need ei tundu neile eluvõõrad, teisisõnu, kui nad tajuvad, et on arvestatud ja läbi kaalutud, mida seadused praktikas kaasa toovad.

Rahulolematust, tihti kibestumistki tekitab see, kui otsuseid põhjendatakse abstraktsete prioriteetidega, kuid ei tunta igapäevase elu raskusi. Ja ma ei pea silmas ainult majanduslikke raskusi. Olgu tegu ettevõtjate või kellegi teisega, inimesed näevad üldiselt ise kõige paremini, kas piirangud, mis neile kehtestatakse, ka tegelikult soovitud eesmärgi saavutavad või on see lihtsalt hulk kulutusi ja lisandunud paberitööd.

Olgu öeldud, ma ei arva sugugi, et teie, riigikogu liikmed, olete oma töös Toompeale sulgunud. Valitud parlamendiliikmetena tunnete te tõenäoliselt väga hästi Eesti elu. Kuid ma räägin umbusust, mida võivad tekitada üksikud seadused, eriti need, millega kehtestatakse makse või piiranguid, ükskõik kui tähtis ka poleks eesmärk, olgu see kaitsevõime tõstmine, kliima, majanduskasv või sisemine julgeolek.

Mida kaalukam on eesmärk, seda olulisem on olla kindel, et seadus või maksumuudatus ka tegelikult aitab selle saavutamisele kaasa. Muidu võib juhtuda, et need eesmärgid ise hakkavad paistma ettekäände või retoorikana ja neid ei võeta enam tõsiselt. Sest pole selge, mis seos on ühelt poolt maksude ja piirangute ning teiselt poolt eesmärkide vahel. See on peamine kaalutlus, mida olen pidanud silmas seaduste hindamisel.

Eelmise aasta lõpus jätsin ma välja kuulutamata seaduse, mis oli mõeldud Eesti kliimaeesmärkide saavutamiseks. Kliimaeesmärke saab edendada ka nii, et ettevõtluskeskkond püsib stabiilse ja selgena. Siin ei olnud tarvis valida keskkonnakaitse ja majanduskasvu või ettevõtjate huvide vahel. Elades järjest enam linlikus ja tehnoloogilises keskkonnas kipume unustama, et elukeskkond on meie suurimaid väärtuseid.

Keskkonna püsimine on üks osa kindlustundest, mida vajavad noored oma elu seadmisel ja pere loomisel. Kui tagame, et tarvitusele võetud abinõud on täpselt ja mõttekalt kujundatud, siis aitab see meil neid eesmärke hoopis paremini saavutada ja keskkonnapoliitika tõsiseltvõetavust säilitada.

Samamoodi näen ma ühiskonnas tekkinud arutelu privaatsuse ja andmekaitse üle. On väga ohtlik märk, kui pea kõigi ajalehtede juhtkirjadest vaatab vastu arvamus, et riigiasutused nuhivad üha enam kodanike järel ja koguvad seadusliku aluseta isikuandmeid.

Arutelu kipub kujunema niisuguseks, et kumb on olulisem, kas privaatsus või tõhus võitlus kuritegevusega. Leian, et me ei lihtsusta kuidagi võitlust kuritegevusega, kui soodustame arvamust, et politsei ja riik pole usaldusväärsed.

Vastupidi, usaldus politsei vastu on sisejulgeoleku tagamisel kõige tähtsam tegur. Ja selle saavutamiseks peab looma sellise kontrollimehhanismi isikuandmete kaitseks, et oleks kindel, et andmeid kogutakse ja säilitatakse täpselt niipalju, kui on õige eesmärgi saavutamiseks tingimata vaja.

Just sellise kontrollimehhanismi puudumine oli minu etteheide rahapesu- ja terrorismi tõkestamiseks mõeldud seadusele. See seadus toimib tõhusamini, kui luuakse hoovad rahapesu andmebüroo tegevuse kontrollimiseks.

Ka kirikute ja koguduste seaduse puhul oli samuti mõte keskenduda vahenditele, nii nagu need seaduses tegelikult kirjas on, mitte ainult üldisele eesmärgile. Ma keskendusin küsimusele, milline osa sellest seadusest tõesti aitab kaitsta Eesti julgeolekut ja milline osa mitte. Kui esitame sellise küsimuse iga teise seaduse kohta – olgu tegu kliima- või andmekaitsega –, siis miks tuleks seda siin eirata?

Veel kord, asi pole ainult põhiõiguste tagamises, vaid eesmärgi tõsiselt võtmises ja seaduse sätete hindamises selle eesmärgi valguses. Seda nõuab otsesõnu meie põhiseadus.

Eesti julgeoleku tagamine on meie tähtsaim eesmärk ja seda raskem, et peame hoolikalt kaaluma, kuidas käituda rahvusvahelises keskkonnas, kus senised koordinaadid on nihkunud.

Majanduslik kindlus on samuti julgeoleku tegur. Tõsi, meie ees on justkui dilemma: ühelt poolt peame me rõhutama ohu tegelikkust, teisalt ei tohi me luua muljet, nagu valitseks meie regioonis ebakindlus.

Kui ma peaksin lühidalt kirjeldama meie välis- ja sisepoliitika ristumispunkti, siis ütleksingi, et see on tasakaalupunkt, kus oleme küll teadlikud ohust ja selgitame, kuidas me jagame seda ohtu liitlastega, kuid samal ajal vähendame ebakindlust ja süvendame usku Eesti riiki nii väljaspool kui ka meie eneste hulgas.

Tegelikult ei ole siin vastuolu. Pigem on oht kas langeda hirmu alla, mis tingib rumalaid, läbimõtlemata samme, või, teises äärmuses, olla hooletu ja jätta vajalikud ettevalmistused tegemata, kindlustamaks, et me suudame end tõhusalt kaitsta ohtude vastu, kui seda peaks vaja minema.

Olla tark rahvas – see ei ole lihtsalt kujund. See on suuna seadmine kohati kaootilises maailmas, aga ka keeruline ülesanne otsustada, kuidas olla uut moodi tark olukorras, kus tehnoloogia arengu tõttu võib mõni endine arenguliider korraga osutuda ääremaaks. Meeldiv on lugeda kirjutisi meie digitaalsest eduloost, kuid rahulolu võib uinutada meid stagnatsiooni. Me ei tohi langeda oma edu ohvriks.

Tehisaru tähtsusest ja võimalustest räägitakse kõigis riikides, kuid raskem on leida õiged hoovad, et tehnoloogilised uuendused muudaks ka meie majanduse konkurentsivõimelisemaks ning riigi tõhusamaks.

See nõuab avatud, usaldusväärset majanduskeskkonda, mis soodustab investeeringuid, vabadusel põhineva riigikorra juures püsimist, aga ka tipptasemel teadustööd ülikoolides.

Sügisel algav haridusprogramm on uus peatükk meie digiühiskonna edasiarendamisel. Selle eesmärk on teha gümnaasiumi õpetajatele ja õpilastele kättesaadavaks tehisarul põhinevad õpirakendused. Tehisaru targaks kasutamiseks vajame ühisaru, võimet ühendada kogu seda loovust, mida ainult vaba ühiskond suudab saavutada.

Kahjuks või õnneks on nii, et vabadust pole ilma reegliteta. Valikud on möödapääsmatud. Demokraatliku riigikorra seisukohalt on kõige olulisem säilitada ühiskonnas veendumus, et siin saalis on ainuke õige koht luua reeglid, mis meie vabadust korraldavad.

Jõudu teile!