Venemaad ei saa ega tohi usaldada kunagi. Agressiivse ja etteaimamatu naabri kõrval elamine on eestlaste ja meie riigi jaoks paratamatus, millega tuleb arvestada. Seetõttu on arusaamatu ja isegi ohtlik, kui võimupartei esindajad riigikaitsekomisjoni esimehe ning siseministri isikus hakkavad rääkima järeleandmistest Venemaale – et lahendada "alaline ebamugavus".

Eelmisel nädalal kerkis Saatse saapas tee peal liikunud Venemaa piirivalvurite teema kajastusel üles taas Eesti-Vene piirileppe küsimus. Täpsemalt hakkasid Eesti 200 juhtivpoliitikud Kalev Stoicescu ja Igor Taro kritiseerima 2005. aastal kavandatud piirileppele lisatud preambulit, mis käsitles Tartu rahulepingut.

Stoicescu väitis, et preambuli lisamine polnud tulemuslik, vajalik ega tark ning andis Venemaale ettekäände ratifitseerimisest loobuda. Siseminister Taro läks aga veelgi kaugemale, sõnades rahvusringhäälingu eetris, et preambul on "väga hea näide väga halvast poliitikast". Hiljem ühismeedias nimetas ta seda "sisepoliitiliseks tühikargamiseks".

Kahesajalaste argument oli: kui oleks piirilepe sõlmitud, oleks toimunud maadevahetus ja Saatse saabast – Taro sõnakasutuses "alalist ebamugavust Setomaa elanikele" – ei eksisteeriks.

See on põhimõtteliselt vale lähenemine Tartu rahulepingule. Meie omariikluse ühe alusdokumendi peenrahaks vahetamine oleks äärmiselt lühinägelik, rumal ja kahjulik Eesti julgeolekule.

Venemaa on ja kardetavasti ka jääb riigiks, mis üritab rahvusvahelist tavaõigust kujundada äraspidiselt. Ukraina saatus on selle ehedaks näiteks – "rohelised mehikesed", järgnenud "referendumid" ja nüüdsed territoriaalsed nõuded sissetungi all vapralt võitleva, aga vaieldamatult kannatava riigi vastu.

Rahvusvahelise üldsuse ühtne seismine taoliste õigusrikkumiste vastu on ainus relv, mis mõjub ilma pauku tegemata. Lennart Meri metafoori rahvusvahelisest õigusest ja väikeriigi tuumapommist teab ilmselt enamik meist.

Seetõttu ei tohi me astuda ise samme, mis õõnestavad meie seisukohti. Põhiseadus sätestab, et Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega. Selle eest seismine on vastupidiselt praeguste valitsuspoliitikute arvamusele just tulemuslik, tark ja vajalik.

Muide, 2005. aastal preambulit luues oli samal seisukohal ka toonane õiguskantsler Allar Jõks.

See ei olnud Venemaale koha kätte näitamine, nagu üritatakse väita, vaid Eesti Vabariigi fundamentaalsete õiguste eest seismine. See oli õige seisukoht 20 aastat tagasi ja on õige ka nüüd, Ukraina sõja kontekstis.

Eesti ja Venemaa vahel on ajutine kontrolljoon, mis tõesti, kahetsusväärselt sisaldab Saatse saabast ning jätab mitmed ajaloolised Eesti alad okupeerituna Venemaa poolele. Kuid Ukraina ja Venemaa vahel oli sõlmitud piirileping, mis ei taganud Ukraina julgeolekut. Arvata, et Venemaad kõigutab vähimalgi määral mõni arhiivis tolmu koguv leping, kui on tahe oma imperialistlikke soove ellu viia, on naiivne. Absurdne.

Küll aga on neil dokumentidel oluline ja põhimõtteline kaal demokraatliku maailma ja rahvusvahelise õiguse vaates, mis on üks vähestest Eesti iseseisvuse tagatistest. Me ei tohi mingil juhul anda signaali, et Eesti riik on valmis Tartu rahulepingu kehtivuse kahtluse alla seadmisega kaasa minema, et lahendada mingi "ebamugavus".

Meil on kehtiv piirileping, mis tuleneb Tartu rahulepingust ja uue piirilepingu sõlmimine saab toimuda ainult Tartu rahulepingu kehtivust tunnistades, muidu seame kahtluse alla ka Eesti riigi õigusliku järjepidevuse kogu sellest tulenevaga. See pole lihtsalt küsimus territooriumist, kontrolljoone ebamugavustest või venekeelsetest elanikest teiselpool kontrolljoont, see on küsimus Eesti riigi sünnitunnistuse kehtivusest rahvusvahelises õigusruumis.

Ometi näitavad siseministri ja riigikaitsekomisjoni esimehe sõnavõtud, et nad ei ole midagi õppinud varasematest piiriläbirääkimistest. Ei ole õppinud ajaloost.