Energiateemad on kuumad, kuid mitte niivõrd, et ilm soojaks kütta ja hinda alandada, seepärast jätkame.

Enamuses teemakohastes artiklites pahandatakse, et energeetikas valitseb otsustamatus. Ajakirjanik Mikk Salu analüüsiv artikkel "Eesti energeetika on kultuurisõjas"¹ 17. jaanuaril Postimehes sisaldab kriitikat, et valitsus ei jätka 2023. aastal aprillist alustanud Kaja Kallase valitsuse energiamajanduse ümberkorraldamise entusiastlikku kava. Samas on kirjas, et toonane Reformierakonna, sotsiaaldemokraatide ja Eesti 200 koalitsioonivalitsus uskus ja müüs oma energeetikavisiooni, mis nüüd enam ei kehti.

Lõhe parteiprogrammiliste tulevikuteooriate ning päris elu vahel on kärisenud suureks. Viidatud artiklis nendib Jevgeni Ossinovski, et kolm aastat tagasi riigikogu 68 saadiku toetusel võimule tulnud valitsuse poliitiline mandaat oli tugev, nagu ka eesmärgid, kuid nüüdseks on nii mandaat kui ka reiting läinud.

Olgu mandaadi ja reitingu seis poliitikute eneseanalüüsi teema, kuid kas valimiseelse agitatsiooniga saavutatud 2/3 häälteenamus riigikogus annab ka rahvaesindajatele piisavad teadmised ja kogemused energiapoliitika kujundamiseks, on enam kui küsitav.

Vastuse leiame Reformierakonna, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraatide koalitsioonileppe² (10. aprillil 2023) punktist 6 "Energia varustuskindlus ja roheenergia"³.

Lugeja otsustagu, mis on parem, kas lubatu täitmine või mittetäitmine:

• taastuvenergeetikaga seonduv on ülekaalukas avalik huvi;
• ekspordime taastuvelektrit ja katame sellega hiljemalt aastaks 2030 100-protsendiliselt Eesti aastatarbimise;
• kiirendame meretuuleparkide rajamist ja toetame Läänemere meretuuleparkide elektrivõrgu arendamist;
• langetame 2023. aasta jooksul analüüsipõhised otsused energiasüsteemi toimimiseks järgnevatel kümnenditel.

Hilisemate "valitsusremontide" käigus koostatud Reformierakonna ja Eesti 200 valitsusliidu alusleping⁴ (24.03.2025) lubab meile puhta, kindla ja taskukohase energiavarustuse, ning ettevõtjatele pikaajalise investeerimiskindluse.

Reformierakonna ja Eesti 200 koalitsioonilepe⁵ (24.05.2025) lubab tagada:

• kohaliku tootmise ja välisühenduste abil konkurentsivõimelise hinnaga varustuskindluse;
• juhitavate võimsuste olemasolu, sh põlevkivijaamadega kuni uute juhitavate võimsuste lisandumiseni;
• taastuvenergiaparkide suurema tootmisvõimekuse, biogaasi tootmise ja salvestuse ning meretuule turule toomise;
• tuumaenergeetika kasutuselevõtu eelduste loomise.

Lisaks eeltoodule fikseerib energiamajanduse korralduse seadus⁶ § 32 riikliku taastuvenergia eesmärgi. Aastaks 2030 moodustab taastuvenergia vähemalt 65 protsenti riigisisesest energia summaarsest lõpptarbimisest. Elektrienergia summaarsest lõpptarbimisest moodustab taastuvenergia vähemalt sada protsenti ja soojuse summaarsest lõpptarbimisest vähemalt 63 protsenti. Maantee- ja raudteetranspordis kasutatud taastuvenergia moodustab vähemalt 14 protsenti kogu transpordisektoris tarbitud energiast.

Kuidas läks aastal 2025

Kliimaministeerium koostas energiamajanduse arengukava (ENMAK 2035) kolmandat versiooni, kuid valitsuserakondade juhid otsustasid ise energiapoliitikat kujundada, teatades 26. jaanuaril, et energeetika pikk plaan on olemas, meretuuleparkide toetuseks eraldab valitsus 2,6 miljardit eurot, rajatavad maismaa- meretuulepargid muudavad Eesti kõige rohelisemaks riigiks Euroopas.

Lihtne aritmeetika näitas, et tarbijale langev tuuleelektri pikaajaline doteerimiskohustus pole sotsiaalmajanduslikult põhjendatud. Kliimaminister Yoko Alender kinnitas 28. jaanuaril⁷, et energeetikakava kinnitamisele eelnesid sisukad arutelud nii valitsuse liikmete kui ka pankade ja arendajate esindajatega. Vastuargumentide "nullimiseks" väideti, et avalikkuses on valeandmed, valitsusel on kõik vajalikud ja õiged arvutuste põhised andmed olemas, aga neid me ei avalikusta.

Kliimaministeeriumi kantsler Keit Kasemets tõdes oma ametisoleku viimasel tööpäeval 31. jaanuaril saates "Uudis +"⁸, et viimase paari aasta energeetikaotsused lähtuvad taastuvenergia riiklikust eesmärgist katta 2030. aasta bilansis sisemaine elektritarbimine sajaprotsendiliselt taastuvelektriga, kuid siiski on oht, et taastuvelektrit ei jätku.

Peaminister Kristen Michal 7. veebruari manitsus, et võideldes tuuleparkide vastu võideldakse kalli elektri poolt⁹ polnud piisavalt argumenteeritud ja pigem suurendas rahva vastuseisu kavandatud toetusskeemile. Arutelu lõpetamiseks teatas peaminister 18. veebruaril Vikerraadios¹⁰: "Nii et ärme ela selles nii-öelda numbrimaagias".

Kolme koalitsioonierakonna juhi kinnitatud taastuvenergia poliitilise otsuse kohaselt on Eesti riik nõus meretuuleparkide arendajaile maksma toetust kokku 2,6 miljardi euro ulatuses, sellest tuleneva elektri lõpphinna kujunemise arvutused on olemas, kliimaministeeriumi prognoosi kohaselt maksab elekter 2035. aastal 14,9 senti kilovatt-tund.

Kuu aega kuulsime valitsusliikmete vassimist, küll räägiti lähteandmete paljususest, nende pidevast muutumisest ja hoopiski andmete puudumisest. Kõikvõimalike põhjenduste väljamõtlemise fantaasia lõppes 20. veebruaril, mil valitsus loobus oma poliitilisest nn pikast plaanist. Koalitsioonierakondade juhtide, valitsusliikmete käitumine vähendas oluliselt valitsuse usaldatavust. Pikaajalise ja suuremahulise kohustuse panemine elektritarbijale sellises otsustusprotsessis on pehmelt öeldes vastutustundetu.

Energiamajanduse arengukava (ENMAK 2035) neljas versioon kohendati vastavalt muutunud olukorrale ning saadeti juulis kooskõlastusringile¹¹. ENMAK 2035 15. juulil valminud neljas versioon on eesmärgipüstituselt tarbijasõbralikum, kuid puuduvad eeldused ja mehhanismid eesmärkide täitmiseks.

Muutused meie ümber

Enefit Greeni ja Sumitomo Corporationi koostöö Liivi lahe meretuulepargi arenduses lõppes¹². Jäägu lugeja otsustada, kas meedias esitatud koostöö lõppemise põhjendus, et "Eesti ei loonud meretuuleparkide tulekuks vajalikke tingimusi" lähtub ettevõtte ärihuvist või tarbija ootustest.

Saksamaa kantsler Friedrich Merz on tunnistanud, et tuumajaamade sulgemine oli strateegiline viga. Selle tulemusel on nüüd Saksamaa maailma kallima energia riik^13;14.

USA administratsioon peatas¹⁵ kõigi praegu ehitamisel olevate suurte avamere tuuleparkide projektide föderaalsed rendilepingud. Üsna tähenduslik on Financial Timesi artikli "Meretuuleparkide arendamine kiratseb, projektid kukuvad järjest kokku" sõnum, et ministeerium mõtles ümber ja seadis prioriteediks elektri hinna, mitte pargi enda.

USA energeetikaministri Chris Wright energiapoliitiline prioriteet¹⁶ on energia kui rahvusliku julgeoleku ja inimkonna progressi eeldus. Ta soovitab toetuda usaldusväärsetele energiaallikatele nagu tuumaenergia, maagaas ja kivisüsi ning kiirendada tuuma- ja fossiilkütuste kasutamise tehnoloogiaid ning loobuda taastusenergia subsiidiumitest.

Rootsi peatas 13 meretuulepargi arenduse¹⁷. Holland vähendas 2040. aasta meretuuleparkide ehitamise kohustust^18;19 kolmandiku võrra, põhjendades kõrgemate kulude ja oodatust madalama tööstusliku elektritarbimisega. Leedu loobus meretuuleinvesteeringust²⁰. Prantsuse Engie ja Portugali EDP Renewablesi ühisettevõte Ocean Winds müüs oma 49-protsendilise osaluse sümboolse 500 euro eest Ignitisele, seejuures kompenseerib Ignitis partnerile seni tehtud kulutused.

Mõeldes eeltoodule võiksime olla üsna rahul, et valitsus pole Kaja Kallase esimese valitsusaja koalitsioonileppe soovunelmaid suutnud täita. Häda on vaid selles, et ka midagi mõistlikku pole suudetud kavandada ega ellu viia.

Nüüd on ka meil viimane aeg oma energiapoliitiliste otsuste mõju analüüsida ja kavandatu ümberhinnata. Peenhäälestusest ei piisa, taastuvelektri sajaprotsendilise ideoloogilise eesmärgi täitmistähtaja vaid mõningane edasinihutamine tõendab, et teiste riikide arusaamad, kogemused ja negatiivsed tulemused ei ole meile argumendiks oma tegevuste korrigeerimiseks.

Energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt räägib ikka odavast tuuleelektrist ja viimase 25 aasta kõike külmemast jaanuarist. Kas on tõesti meie kliimavööndis 7 või 8 külmakraadiga talveilm midagi üleloomulikku.

Jevgeni Ossinovski on veendunud, et käesoleva aasta kõrget elektrihinda vähendab tuuleparkide ehitus, kuigi teame ja oleme kogenud, et temperatuuri langedes väheneb ka tuulekiirus. Eleringi andmetel²¹ oli käesoleva aasta 1. jaanuarist kuni 15. veebruarini Eestis ülesseatud 710 MW elektrituulikute võimsuse kasutustegur 0,2, perioodi keskmine töövõimsus 143,5 MW, maksimaalne 578,9 ja minimaalne -0,04 megavatti. Päikeseparkide 1250 MW koguvõimsuse kasutustegur 0,008, keskmine töövõimsus 10,4 MW, maksimaalne 139,7 ning minimaalne 0 MW.

Soome 9 433MW tuuleparkide reaalne töövõimsus oli vaid 430 megavatti ehk alla viie protsenti, kuna tuuleolud Balti mere regioonis on sarnased. Elektri hind 166,88 EUR/MWh on võrreldes eelmise aastaga (82,94 EUR/MWh) kahekordne. See on ühtlasi seni kõige kõrgema elektrihinnaga jaanuar Eestis.

Seni kõige kallima elektrihinnaga jaanuarikuu oli energiakriisi alguses 2022. aastal, 144 eurot megavatt-tund. Naiivne on kõrget elektrihinda põhjendada tuule- ja päikeseparkide vähesusega, andes üldsusele mõista, et me kodanikena ise oleme takistanud uute parkide rajamist. Kuigi teame ja näeme, et olgu tuulikuid kuitahes palju, nappidel tuuleoludel on nende töövõimsus väike või puudub üldse. Aga nende investeeringud peab tarbija tagasi maksta sõltumata nende toodangumahust.

Pidevalt korratakse müüti tuule- ja päikeseenergiast toodetud odavast elektrist. Jah, see ongi odav, kui tarbiksime seda elektrit tuuliku- või päikesepargi territooriumil või otseliiniga elektrivõrgu toeta ja siis, kui tuul puhub ja/või päike paistab. Kui aga tarbida elektrivõrgu vahendusel, siis peab elektrisüsteem muutma selle tarbijale nõuetekohaseks ning tagama tootmise ja tarbimise tasakaalu ning tegema lisakulutusi. Neid kulutusi näeme nüüd elektriarvetel varustamiskindluse- ja tasakaalustamistasudena, millele lisandub veel taastuvenergia tasu, mis stimuleerib taastuvenergia võimsusi rajama.

Mida rohkem liitub elektrivõrguga ilmastikust sõltuvat juhuslikku tootmist, seda suurem on elektri koguhinnas elektrisüsteemi tasakaalustavate süsteemiteenuste hind. Elektri hind kujuneb regionaalsel turul, elektri koguhinna kujunemist saame paljuski ise juhtida.

Eesti ja Balti elektrisüsteemi esmane ülesanne on vajalike süsteemiteenuste loomine. Selleks on juhitavad elektrijaamad, salvestus ja hajatootmise ja tarbimise agregeerimine. Nimetatute optimaalsel koostoimel on võimalik saavutada tarbijale vähim võimalik kulu.

Juhitavad võimsused jagunevad omakorda baaskoormuse katteks ja süsteemi sagedusreservideks. Baaskoormuse katmiseks sobib usaldusväärsel ressursil põhinev elektritootmine, praegu põlevkivi ja biomass, tulevikus tuumaelektrijaam(ad).

Eeldusel, et CO₂ kvoodimajandus jääb praegusel kujul kehtima, võimaldab vaid tuumajaam meie elektridefitsiiti lahendada, seni peavad töötama põlevkivijaamad. Ilmastikust sõltuva elektritootmise kõikumiste silumiseks vajame gaasielektrijaamu ja salvesteid.

Tagasihoidliku salvestusmahuga akupangad on eelkõige vajalikud päevasiseste koormustippude ja tipuhindade silumiseks. Suurema salvestusmahuga vesisalvesti aga elektrisüsteemi tasakaalu ja reservide tagamiseks. Hajatootjad ja tarbijad koonduvad agregaatori alla, kes juhib oma liikmete elektritootmist ja tarbimist vastavalt elektrisüsteemi koormusele ning elektri hinnale, saades selle eest süsteemihaldurilt tasu.

McKincey energiapoliitika analüüs "Global Energy Perspectives 2025"²² markeerib maailma energiapoliitika muutumise põhjustena geopoliitiline ebakindluse ja rahvuslike huvide kasvu. Seetõttu on meretuuleparkide ja rohelise vesiniku suured projektid Aasias, Austraalias, Euroopas ja Ameerika Ühendriikides tühistatud, edasi lükatud või vähendatud ning 2030. aasta eesmärke ei täideta. Riigid ja piirkonnad järgivad erinevaid trajektoore, mis põhinevad kohalikel majandusoludel, ressursside kättesaadavusel ja tööstusharude konkurentsivõimel.

Muutuvas maailmas peab ka Eesti oma energiapoliitika ümber hindama. Globaalse mõjuanalüüsita "ülalt tulevate suuniste", poliitikate ja loosungitega majandust, seda enam kapitalimahukat energiamajandust, ei ole võimalik juhtida.

Arengu mootoriks on alt üles toimis turg. Kestliku arengutee otsinguid ei tohi takistada "pühad puutumatud dogmad", sh praegune elektrituru mudel, ega süsinikukaubanduse korraldus.

Enam kui paarkümmend aastat tagasi elektritootmise ülejäägis loodud muutuvkuludel põhinev Nord Pool ei saagi ja algse põhimõtte järgi tohigi võimaldada investeeringuid elektritootmisse. Valikus on jätkamine olemasolevas süsteemis püüdes erinevate toetusskeemidega elektridefitsiiti leevendada, muuta kogu süsteemi ülesehitust või luua lähinaabritega omavaheline kauplemisreeglistik.

Seades eesmärgiks ühiskonna kestlikkuse, rahvusliku rikkuse kasvatamise tehnoloogiad, sh. energiasisendite konkurentsivõime, on ka kodus tublisti mõttetööd, et luua selleks eeldused