Mulle tundub, et meie tuju on nüüd veidi parem ja optimistlikum kui aasta tagasi, kui rääkisime majanduskonverentsil "Tuulelohe lend 2025", et suurt mitte midagi ette näha ei ole, planeerida ei saa, maksupalagan käib ja et julgeolekuga ei ole ka hästi.

Praegu tunneme me ennast Läänemere regioonis turvalisemalt, aga Iraani sõja tõttu on geopoliitiline ebakindlus ja turbulentsus suurenenud.

Vaadates tagasi eelmisse aastasse, siis möödunud aasta algas murettekitavalt. Poliitiline otsustamatus ja rapsiv kommunikatsioon käivitasid maksupalagani. Majandus langes, inflatsioon kasvas ning välisinvesteeringud otsisid võimalust riigist lahkuda. Ja kui veel riigieelarve puudujäägi ja avaliku sektori rahapuudusega hirmutati, siis kukkus tarbijakindlus ja investeerimisjulgus aegade ühele madalamale tasemele.

Positiivne pööre toimus aasta teisel poolel. Valitsuses hakkas prevaleerima kaine mõistus. Tänu valitsuse juurde bürokraatia vähendamiseks loodud majanduskasvu nõukojale käivitus hea dialoog valitsuse ja tööandjate vahel. Maksupalagan lõpetati ning välja kuulutatud maksurahu mõjus majandusele koheselt: kolmandas ja neljandas kvartalis nägime taas üle pika aja majanduskasvu.

Mis sellest järeldada? Seda, et majanduse arengule meeldib rahu ja vaikus. Mida tasakaalukamalt käitub riik, seda paremini tunneb end ettevõtja ja kindlamalt tarbija. Kui saabub vaikus, st maksurahu, siis hakkab majandus ka kasvama.

Aga riigi poolt vaadates võiks ju ikkagi küsida, kas uusi makse ja segadust oli üldse vaja, kui stabiilsus tõi majanduskasvu ja riigieelarve täitus olemasoleva maksukoormuse toel. Eelmisel aastal oli maksulaekumine 1,5 miljardit eurot suurem kui aasta varem.

Majandus pöördus küll kasvu, aga ärme lase end sellest ära petta. Meie struktuursed probleemid on endiselt alles, need on:

1. Madal tootlikkus ja SKP nõrk kasv.
2. Riigisektori osatähtsuse kasv majanduses ning riigi eelarve puudujäägi ja võlakoormuse kasv.
3. Tööealise elanikkonna vähenemine.

Mida oleks vaja teha? Millised võiks olla esimesed sammud? Kuidas juhtida Eesti majandus kõrgliigasse? Pakun välja kolm suunda.

Esiteks riigireform ja riigisektori rolli vähendamine

Eesti edu rajaneb Eesti inimeste ettevõtlikkusel, 1990. aastatel tehtud erastamisel, eraomandi väärtustamisel, majandus- ja konkurentsivabadusel, mitte toetuste küsimisel. Mida aasta edasi, seda rohkem soovitakse äri teha aga riigieelarve arvelt, mitte turupõhiselt. See ei ole jätkusuutlik arengumudel ja tekitab ettevõtluses turumoonutusi.

Kui majandust veab pigem riigieelarve ja vähem eksport ning investeeringud, siis ei saa see mudel pikemas perspektiivis toimida, kuna majanduskasvust kiirem riigieelarve paisumine ei kesta lõputult. Avaliku sektori töötajate arvu tuleb vähendada ja riigi toimimine muuta tõhusamaks. Ka kohalike omavalitsuste arv võiks väiksem olla.

1990. aastate alguses müüs riik paari aastaga 300 ettevõtet. Viimaste kümnenditega on riik paisunud ja riigile kuuluvaid ettevõtteid on lisandunud või on nende roll muutunud. Praegu on riigi ja KOV-ide omandis üle 200 ettevõtte. Mitte mõned üksikud, vaid neist enamuse võiks erastada või börsile viia.

Erastamisagentuuri pole vast taas mõtet käima panna, ettevalmistuse ja müügiga saavad ministeeriumid ja investeerimispangad hakkama, aga riigile kuuluvate ettevõtete erastamise teise laine võiks paisu tagant välja lasta küll. Selle all ma mõtlen majandus- ,sotsiaal-, tervishoiu ja haridusettevõtteid või organisatsioone. Sisuliselt kõiki valdkondi. Riigiettevõtete kiire privatiseerimine annaks majandusele uut hingamist.

Riigi osakaal majanduses peab vähenema, mitte kasvama. Kahjuks näeme vastupidist: Enefit Green riigistati, jäätmemajanduses püütakse munitsipaalomandiga turgu üle võtta. Me peame sellele selgelt vastu seisma.

Teiseks tugev kapitaliturg ja välisinvesteeringud

Arenenud riigi tunnus on toimiv kapitaliturg. Praegu kuulub Tallinna börs frontier-turgude hulka ning börsi kapitalisatsioon on vaid umbes 12 protsenti SKP-st. Arenenud riikides on see vähemalt 50 protsenti. Kujutage ette, kui Wise ja Bolt tuleksid Tallinna börsile, ainuüksi see kasvataks kapitalisatsiooni ligi 20 miljardi euroni.

Riigi omandis olevad ettevõtted tuleb erastada kas otse või börsi kaudu. See tooks Eestisse kapitali, välisinvesteeringuid ja uut kasvu. Võib-olla siis hakkavad ka Eesti pensionifondid investeerima Tallinna börsile ja Eesti majandusse.

Kolmandaks turupõhine majanduspoliitika ja majandust toetav rohepööre

Sel nädalal tulevad veebruari elektriarved. Mitte ainult eraisikutele, vaid ka ettevõtetele. Mitte ainult Eestis, vaid ka teistes riikides. Sõltub riigist, aga see, mis arvud on seal viimase rea peal kirjas, võib erineda isegi kordades. Paraku Eesti kahjuks.

Energia pole ainult majanduse konkurentsivõime teema, see on riigi konkurentsivõime, riigi julgeoleku ja iseseisvuse küsimus. Oleme viimase 15 aastaga ise oma otsustega pisendanud Eesti energiat eksportivast riigist energiat importivaks riigiks. Oleme muutnud end energiavaeseks. Energianälga on kiirendanud nn rohemaksud, eeskätt ETS1 ja ETS2, mis ei ole sisuliselt midagi muud kui börsil kujunev maks.

Kuu aega tagasi vaatasin, et 90 protsenti kvoodikaubandusest on pankade käes. See tähendab finantsspekulandid kontrollivad kvoodi hindade liikumist üles ja alla. See muudab ettevõtjate kulubaasi ettearvamatuks ja vähendab investeerimisvalmidust.

Minu seisukoht on lihtne: energiasektor peab toimima turu põhimõtetel, tagades samal ajal varustuskindluse ja konkurentsivõimelise hinna.

Järgmine katsumus Eesti konkurentsivõimele on juba teel, see on Euroopa Liidu looduse taastamise projekt. Praktikas tähendab see maaparanduskraavide kinni ajamist, maade uputamist ja loomade väljaajamist lautadest, kõrgtehnoloogiliste suurfarmide kaotamist. Kui energiapoliitika on viinud meid selleni, et me ise end valges ja soojas ei suuda enam hoida, siis pole välistatud, et mõne aja pärast juhtub see ka toiduga, kui me enam ise end ära toita ei suuda. Toidujulgeolek on päris julgeoleku üks tähtsamaid osasid.

Eesti olulisemad loodusvarad on toit, puit ja maavarad, nendele toetub meie tänane ja homne majandus. Me ei pea kõike importima. Meil on oma looduslikud eeldused ja need tuleb tööle panna. Kui oskame siduda teaduse ja põllumajanduse, tehnoloogia ja toidu, oleme võitjad.

Väljastpoolt vaadates oleme liikumas arenenud riigi staatusest ääremaastumise suunas, kuigi meie ambitsioon peaks olema vastupidine, kuuluda maailma arenenud ja konkurentsivõimeliste majanduste hulka. Seepärast ütlen selgelt, et Eesti majanduspoliitika peab olema sama julge, radikaalne ning pragmaatiline nagu 1990. aastatel. Peenhäälestamine meid edasi ei vii.

Olen veendunud, et riigi rolli ja riigikapitalismi vähendamine, ettevõtete erastamine täielikult või börsi kaudu, kohaliku kapitalituru tugevdamine ja turupõhisus energia- ja tööstuse-, põllumajanduse-, laiemalt majanduspoliitikates, annab eeldused Eesti majanduse uueks kasvuks.

Alustame peagi taas tööandjate manifesti koostamist, milles sõnastame poliitilistele erakondadele need konkreetsed ettepanekud, mida peaks Eesti konkurentsi kasvatamiseks ellu viima.

Poolteist aastat tagasi ostsime Poolas tegutseva ettevõtte. Mulle avaldas sügavat muljet, kui uhked olid Poola ettevõtjad oma riigi üle. Mina olen samuti uhke Eesti üle ja tahan, et meil oleks põhjust olla seda ka tulevikus.

Kommentaar põhineb majanduskonverentsil "Tuulelohe lend 2026" peetud kõnel.