Kui sel hõõguva sisemusega kivikesel, mis tormab läbi jääkülma kosmose, eluneb umbes 8,3 miljardit liigikaaslast ja koduses Euroopa Liiduski üle 450 miljoni, siis on kõige mõttetum asi me hõreasustusega maanurgas lugeda punkte, kas nüüd oli võidumees eestlane või lätlane.

Teate järel, et Kārumseid tootva piimakombinaadi pealik on edaspidi eesti mees, algas Põhja-Liivimaal hõiskamine, nagu oleks vähemalt kolm kümnevõistluse olümpiakulda ära toodud. Riia linna peal vist sugenes eksistentsiaalne mure, mis küll saab ikoonilisest, oranžil paberil troonivast varesest. Tehing pole veel vormistatud, aga juba "Suu laulab, süda muretseb, silmad vetta veeretavad" (Haljala).

Olles just paberist lahti koorinud ühe kookosemaitselise glasuuritud kohupiimasnäki, näib tulevik küll täiesti optimistlik. Lugesin, et see maius sisaldab ka Järvamaalt Estonia Farmidest pärit piima, nii et Eesti-Läti koostöö sujub ammugi nagu kellavärk.

Eestlase suhe Lätis valminud toidukraamiga on Iidamast-aadamast olnud sügav austus naabermaa meistrite vastu ja püüd seda kõike, mida kohe ära süüa ei jaksa, suurel hulgal koju tassida.

Elavalt meenub mulle lapsepõlves perega tehtud suvereis Riia loomaaeda. Seda ma enam ei mäleta, kas elevanti näidati või mitte, aga reisi kestev kõrgpunkt oli Tallinna jõmpsikate jaoks üksainus sõna: saldējums. Niipea, kui vastava sildiga kiosk nähtavale ilmus, sai õega võidu kisatud: saldejumps! saldejumps! See lihtsalt oli nii hea, mis siis, et sageli üsna lihtsakoeline vahvlitopsi pakitud jäätis.

Täiskasvanud inimese toiduradarile ilmusid juba üksteise järel Riia peavaksali kõrval asuvad külluslikud turupaviljonid, Lido ja Rēzekne lihakombinaadi (RGK) fantastilised salaamid. Ja kes selle kõige maitsva taga omanik või "tegelik kasusaaja" on, ei jaksa küll tarbija iga ostu puhul uurima hakata.

Sügavale juurdunud soov olla naabrist parem nõuab, et kui lätlasel on kuus varvast, siis eestlasel peab olema vähemalt seitse. Selle rehkendusega aga pärismaailmas kaugele ei sõida, sest kui lugeda kokku tinglikke võite, peab teise tulpa kandma kaotused. Näiteks, Eesti jaoks ikoonilise mainega Kalevi kommivabriku omanik on Norra ettevõte juba 2010. aastast peale. Kunagises Pärnu maantee tehases pesitseb juba aastaid politsei, aga kommid pole ju poest kuhugi kadunud, Annekese piimašokolaadile ei ole ka pandud Fridtjof nimeks.

Või üleüldine ahastus, kui 2015. aastal Estonian Air pidi pillid kokku pakkima. See oli meile löök ja tõsine rahvuslik katastroof, lätlaste Air Baltic lendas samal ajal hoogsalt edasi. Nüüd, mil lätlased on raharaskustes, kõneldakse hoopis sellest, et Eesti reisija on saanud aastaid Läti maksumaksja turjal liugu lasta ja odavalt lennata. Nii et mine võta kinni, kes lõpuks kaotas või võitis. Igatahes, kui Läti teeb konkreetse vihje, et Eesti Vabariik võiks ka investeeringuga õla alla panna, siis meie vastus kostab Tõnissonilt Paunverest: "Ma oleks peris kodust ära läind, kui oleks teadnud, et sa tuled".

Mõnikord jäävad need Läti asjad eestlase jaoks natuke segaseks, nagu Rail Balticu ehitamise seis, aga pole hullu, sest alati on olemas kahe riigi ühisvara Ragnar Kond, kes tuleb eetrisse ja kõik rahvale ära seletab. Kui muud üle ei jää, eks siis lõppe liiprid esialgu Häädemeestel ja Leeduni edasi saab bussiga. Elron on need rongipiletiga bussisõidud nagunii juba eestlastele konti harjutanud.

Üldplaanis on aga ikkagi tulutu neid naabritevahelisi punktivõite lugeda. Vastupidi, varbad tuleb kokku panna ja ühist asja edasi viia.

Nagu teeb ka Läti meeskodanik Instagramis, kes tutvustab üleilmsele auditooriumile siinse maanurga komberuumi. Tema taldrikul on praekartul ja kaks tükki rukkileiba, mille vahele on torgatud toekas karbonaad. Läti burger! Sarnase tootega tegid Eestis ilma esimesed kapitalistid, lugege Rohke Debelakki. Et karbonaadi asemel oli toona keeduvorst, arusaadav ju, nõukaaja lõpu kitsavõitu olud.

Kogu eelnev jutt kehtib ka soomlaste puhul. Parim rohi kõigi me ülivahvate naabrite torkimise vastu on muide sõita korraks kuhugi kaugemale, ütleme teispoole ookeani. Miamis uuriva ajakirjanduse konverentsil avastad, et eestlasi siin rohkem pole, aga kohal on kolleeg Soome ajalehest. Rõõm ülevoolav ja täiesti spontaanselt toimub vennastumine. Ühekandimehed said kokku! Terve! No mitäs nyt jätkä? Eppu Normaali!

Et naabrid upitavad üksteist järele, see on niisugune kerget sorti kohalik globalism. Absoluutselt ei sega see jalkavõistlusel olemast natsionalist ja oma mees- või naiskonda innustamast. Igatahes on äge, kui "meie" ulatub Eesti jaoks vähemalt Lapimaast Leeduni, kui mitte juba kaugemale.​