Mõttekoda Praxis avaldas kolmapäeval ülevaate riigireformist ja selles oli kuvand, et koolilapsel ehk valitsusel on kodutöö tegemata. Ja seetõttu nad hinnet ei andnud. Mida see tähendab?

Seda tuleb nüüd hakata lahti mõtestama mitmest positsioonist lähtudes. Korrektsuse huvides – mina praegu riigireformi radari meeskonda ei kuulu, aga ma olen nende protsessidega teatavas ulatuses loomulikult kursis. See, millest Praxis lähtus ja millest ka mina kodanikuna ja kodanikuühiskonna eestkõnelejana üheksa kuu jooksul olen kogu aeg mõelnud. Möödunud aasta teisel poolaastal oli meil Euroopa Liidus eesistumine, mulle isegi tundus kodanikuna, et selles kontekstis ei ole isegi vabakonna poolt väga põhjendatud valitsuse ja parlamendi survestamine tegelema riigireformiga, kuna valitsusele ja parlamendile oli vaja anda täielikult aega ja täielikud võimalused tegeleda hetke prioriteetidega. Ja sellepärast ma isegi mõistan, et nende eelmise aasta viimastel kuudel riigireformiga eriti ei tegeletud.

Kui minul oli koolipoisina kodutöö tegemata, mida juhtus. Teil ka ilmselt?

Mõnikord tuli ette.

Siis ma sain hindeks kahe või ühe.

Ei saanud alati. Kui mul oli mõjuv põhjus, siis anti mulle võimalus koolitükid järele õppida ja pärast järeleõppimist pandi mulle hinne selle järgi, millised mu teadmised olid. Tänasel valitsusel on vaja järeltunnid teha selle arvel, mida möödunud poolaastal ei tehtud ja mida nad objektiivselt ei saanudki teha. Saate aru, ma olen mõistes valitsust aitaval ja kaitsval positsioonil. Aga see uneluse aeg on nüüd riigireformi mõistes möödas.

Järeleksami aeg on ikkagi aasta pärast. Parlamendivalimiste järel.

Ma arvan, et järeleksami aeg on ikkagi nüüd, enne jaanipäeva. Kui enne jaanipäeva valitsus ja riigikogu ei jõua sisuliselt riigireformi mõiste defineerimiseni, mis asi see riigireform on...

Jüri Raidla Autor: Siim Lõvi /ERR

Mis asi see riigireform on? Enamuste meie lugejate ja kuulajate jaoks on riigireform nagu lendorav, keda keegi ei ole näinud aga kõik tahaksid kaitsta. Kõik räägivad riigireformist, aga ei saa aru ja teadmata, mis selle sisu on?

Kuna riigireform on valitsuse ja parlamendi poolt ära sisustamata, siis kõik räägivad riigireformist teadmata, milline on see sisu. Igaüks saab sellest omamoodi aru. Minu jaoks on riigireformil kaks sisulist määratlust. Esimene on selline akadeemiline, millest kodanikul kuulajal väga palju kasu ei ole. Ja siin ma ütlen oma seisukoha ära – riigireform on avaliku võimu organisatsiooni ümberkorraldamine koos avaliku võimu funktsioonide ja osutatavate teenuste revisjoniga. Tõenäoliselt see lause ajab lugeja pahaseks ja seetõttu ma olengi seda meelt, et riigikogu peab riigireformi ära sisustama konkreetsete meetmetega. Nende konkreetsete meetmete puhul võin ma oma nägemuse ära tuua.

Esiteks tuleb riigireformist peale hakata parlamendist endast. Ma ei räägi siin ainult sellest, kas parlament peaks olema 71, 81 või 91 liikmeline. See, et riigikogu peaks olema võimeline oma koosseisu vähendama, on päevselge. Nüüd on küsimus selles, kas tekib eelarve ülejääk. Ei teki. Kuna Eesti on põhiseaduse järgi parlamentaarne vabariik ja peabki olema, siis parlamendi rolli tuleb tõsta. Ja selle kaudu tuleb parlamendile raha juurde anda.

Aga mis sellest siis kasu on, kui parlamendis on 71 ja mitte 101 liiget?

Ma pigem arvan, et neid võiks olla 81 mitte 101.

Ja mis see tulem on?

Tulem on see, et parlamenti saab võtta oluliselt rohkem eksperte juurde. Parlamendi kvaliteeti ehk otsuste ettevalmistamist saab tõsta. Need parlamendi liikmed, kes on täna töökad ja kelle töökoormus on väga suur, selle pärast, et on peaaegu võimatu olla kõigi asjadega kursis kui sul ei ole piisavalt ekspertide toetust. Teine asi, mida ma tahaksin parlamendi puhul välja tuua on see, et parlamendi liikmeks võiks olla kaks valimisperioodi ja mitte rohkem järjest.

Parlamendi tänane esimees Eiki Nestor on olnud riigikogus sellest ajast alates, kui Eesti riik on eksisteerinud.

Minu mõte on selles, et kujuneks välja poliitilist toiduahelat. Seda poliitilist toiduahelat on vaja lõhkuda kahel põhjusel. Esiteks, et ei toimuks personaalset stagneerumist sellel ametikohal, mis on näiteks seotud riigikogu liikmeks olekuga, ja teine on tõepoolest see, et värsket verd saaks juurde tulla. Mis parlamendi puhul on eriti oluline – parlamendi tööprofiili tuleks oluliselt muuta. See, mis oli 1990ndatel ja 2000ndate alguses väga tähtis, kui tuli tohutu hulk seadusi vastu võtta ja uus õiguskord luua – see on valmis. Jutumärkides – riik ei saa kunagi valmis – aga masstöö on möödas. See niiöelda õigusloome ohjeldamine tähendab teiselt poolt ka seda, et parlament peaks muutuma hoopis rohkem sisuliste poliitiliste arutelude kohaks. Täna on liikumine selles suunas juba olemas. Kui statistiliselt vaadata, kui palju on parlament täna võrreldes kümne aasta taguse ajaga arutamas oluliselt riikliku tähtsusega küsimusi, siis pilt on kõvasti muutunud.

Poliitika koosnebki retoorikast. Vahel tundub, et miks nad nii palju räägivad. Elu näitab, et väga sageli on vaja väga palju rääkida erinevatel põhjustel. Esiteks – mingi teema on vaja poliitikul endal armsaks rääkida. Riigireform on selleks kujukas näide. Kui 25. novembril 2009 ma tulin esimest korda riigireformi ideega välja, siis ei pööratud sellele tähelepanu, isegi keegi ei võtnud vaevaks vihastada. Pööre toimus Pärnu juhtimiskonverentsil ja 2015 valimiste eel, kus ettevõtjad tulid riigireformi ideele taha ja seda ei olnud võimalik enam eirata.

Jüri Raidla ja Ainar Ruussaar Autor: Siim Lõvi /ERR

Te olete olnud ise minister, te mäletate, mis toimus 1990ndate esimesel poolel. Siis toimusid tõelised reformid.

Jah, loomulikult.

Kõik olid tigedad, aga kõik muutus ja kõik pöördus. Kas meil on praegu seisak?

Me peame vaatama erinevaid asju. Seisak mõnes mõttes on olnud jah, see on tõsi. Aga see seisak ei ole nii tõsine, et kedagi peaks hakka süüdistama stagnatsioonis. 1990ndate alguses ei olnudki teist varianti, siis oli vaja kõik asjad ümber teha.

Oli. Moldova variant näiteks.

Moldova ei teinud ja neil ei ole ka kõige paremini läinud. Eesti tegi kõige kiiremini ja ka ausalt öeldes Baltikumis kõige kiiremini. Ühelt poolt oli tookord reforme raskem teha ja teiselt poolt tükk maad kergem teha, kui täna.

Miks?

Väga lihtsal põhjusel. Siis inimesed mõistsid, et ilma reformideta ei ole võimalik. Isegi siis, kui nad mind puudutavad, reforme tegemata jätta ei saa. Ühelt poolt oli aeg ohtlik, riskantne ja keeruline, teiselt poolt lihtne. Üks eesmärk oli enamikel poliitilistel jõududel sama. Täna on ühiskond stabiliseerunud, väga paljud asjad on loogilist rada pidi paika loksunud ning riikluse ja ühiskonna reformimine on keerulisem, kui see oli 1990ndate alguses.

Me kuuleme poliitikute, meedia ja ärimeeste suust hädaldamist, et pärast 2004. aastat, kui Eesti liitus Euroopa Liidu ja NATO-ga, ei olegi nagu midagi juhtunud.

Ma olen riigireformi eestkõneleja olnud kogu aeg, aga selliste reformide tegemine juba väljakujunenud riikluses ja ühiskonnas on palju keerulisem, kui siis, mil ühiskond on revolutsioonilises olukorras. Revolutsioonilistel aegadel tuleb peaaegu kõik iseenesest. Lihtsalt kui sa oled valitsuses või parlamendis, siis pead sa suutma ära tabada millal, millise tempoga ja millises järjekorras sa asju teed.

See on ju hea, et me ei ela revolutsioonilises situatsioonis!

Loomulikult. Ükski rahvas ega riik ei suuda elada pidevas revolutsioonilises situatsioonis.

Prantsusmaa suutis päris pikka aega.

No ei! Vaatamata sellele, et prantslastel on viis vabariiki olnud ja manifestatsioon on selline väga levinud termin on nad olnud ikkagi stabiilsed alates Teisest maailmasõjast.

Te olete õigusteadlane ja advokaat. Kas me oleme oma riigi üle reguleerinud? Meil on palju kiiruskaameraid, turvakaameraid, meil on vähe politseinikke, meil on välja ehitamata piir. Meil on miljon pisikest probleemi ja samal ajal me toodame kogu aeg seadusi ja seadusemuudatusi juurde.

Ma olen olnud väga radikaalsetel seisukohtadel ja jätkuvalt olen. Ma ei too näiteks kiiruskaameraid, aga see, et toimub õiguslik ülereguleerimine, on päevselge!

Tooge üks näide.

Kõige toredam näide on loomulikult hümniseaduse teema. Ma olen nii advokaadina kui ka õigusteadlasena veendunud, et hümniseadust sellisel kujul vaja ei ole. Eestis on kõikidele inimestele täiesti arusaadav, mis hümn on. Ma ei ole näinud Eestis ühtegi inimest, kes hümni laulmise või mängimise ajal ei oskaks korralikult käituda. Ja kui keegi ei oska korralikult käituda hümni ajal, siis ühegi seadusega sellist inimest ka korralikult käituma ei pane. Ma arvan tõepoolest, et sellist seadust meile tarvis ei ole.

Ülereguleerimine on asi, mida ei saa sentimeetrite ja kilogrammidega mõõta. Ühiskonda ei saa exceliga juhtida ja exceliga reguleerida. Mingil hetkel saabub inimeste jaoks tunnetus, et siin on midagi viltu. Ja ülereguleerimise puhul on see tunne saabunud.

Ma tean, et inimene, kes elab selles riigis või külastab mõnda teist riiki, peab täitma selle riigi seadusi. Kuidas ma saan täita kõiki neid seadusi, mida on nii palju?

Just nimelt. Sellepärast see ülereguleerimine ongi saavutanud ebamõistliku taseme. Muide, olgu märgitud, et väga sageli püütakse pugeda selle taha, nagu tuleks Euroopa Liidust nii palju seadusi peale, et selle pärast reguleerime metsikult. See ei vasta tõele. Ligi 25 protsenti Eesti seadusandlusest on seotud Euroopa Liidu õigusaktidega. Ligi kolmveerand on meie enda jagu.

Teine asi on see, kui ma lähen teise riiki ja ma ei tea peaaegu mitte ühtegi seal kehtivat seadust. Ja ometigi ma käitun seaduskuulekalt. Ma käitun nii, et kui ma olen õhtumaade kristlikust kultuuriruumist ja sõltumata sellest, kas ma olen usklik või mitte, sõltumata sellest, kas ma olen Piibli läbi lugenud või mitte, järgin ma teatud moraalinorme. Minnes teise kultuuriruumi, olgu see islam või budism, pead sa endale teatud põhitõed selgeks tegema, aga see ei tähenda, et sa pead hakkama selle riigi põhiseadust lugema.

Ülereguleerimine Eestis piinab ja ahistab ühiskonda. Me ei jõua seda pikas perspektiivis enam välja kannatada. Ma käisin 19. veebruaril ühel suuremal kokkusaamisel välja mõtte, et tegelikult oleks Eestis vaja vähendada ametnikkonda kaks korda, ülejäänud ametnike palka oleks vaja tõsta kaks korda, kõiki haldusmenetluslikke tähtaegu on vaja vähendada kaks korda ja siis tuleks kontrollida, kas riik muutus kaks korda efektiivsemaks või mitte.

Te tahate öelda nüüd siis mida? Seda, et kolmest rahvusringhäälingu töötajast tuleks lahti lasta kaks ja see kolmas võiks saada kaks korda rohkem palka?

Vaat selle asja pean ma ära klaarima siin. See, kus mina räägin tähtaegadest, lühendamistest, vähendamistest ja kiirendamisest, puudutab avaliku võimu sektorit. See puudutab avalikku võimu. See tähendab keskvalitsust ja kohalikke omavalitsusi. Seal räägime sellest. Ka ministeeriumitest ja ministeeriumite allasutustest. Ma räägin sellest, kuna see haakub kokku selle tohutu vohava õigusloomega. Mis on ametniku jaoks üks tähtis töö? Õigusloome. Jube hea on seadusi kirjutada, palju raskem on neid täita ja jõustada. Mis tähendab, et iga uue seaduse ja iga uue õigusaktiga tekib tõenäoliselt vajadus mõne uue ametniku juurdesaamiseks. See on selline geomeetriline progressioon ja see ahel on vaja jõuliselt katki lõigata, sest muidu me jäämegi sellesse ringi sisse.

Kas te sellesse mehhanismi usute, et viime töökohad Tallinnast välja. Kolme ametikohad pealinnast ära.

See ei ole riigireformi komponent, see on regionaalpoliitiline küsimus. Ma olen seda meelt, et ministeeriume ei tohi Tallinnast ära viia.

Miks?

Sest ministeeriumid peavad töötama kompaktselt. Me näeme praegu väga palju meedias ja ka seltskondlikes vestlustes aasimist selle superministeeriumi üle. Tegelikkus on see, et kui käia seal superministeeriumis nõupidamistel ja kohtumistel ning erinevate inimestega räägid, siis kui ministeeriumid on ühes majas koos, annabki teatava efekti. Me saame koridoris kokku, meil on küll mingisugune erinev teema ajada, aga me saame koridoris juba sellel teemal rääkida. Mis puudutab mitte valitsuse asutusi, siis need võiks rahumeeli Tallinnast välja viia. Riigi laiali laotamine mööda Eesti riigi territooriumi ei ole vale mõte.

Ma ei saa teist päris hästi aru. Kui Eesti oleks nagu leivakäär ja me määriksime selle peale võid, siis kas see leivakäär peaks olema ideaalis ühtlase paksu võikihiga kaetud või ikkagi on kusagil rohkem ja kusagil vähem?

Võikihid ei ole regiooniti võrdsed. See oleks suur ideaal, mille poole tuleb püüelda, aga mitte kunagi kahjuks seda ei saavutata. Globaalsed protsessid on paratamatult üleilmsed ja ka lokaalsed. Linnastumise vastu kunstlike meetmetega võidelda ei ole võimalik.

Kas on aeg muuta Eesti põhiseadust?

Tänane Eesti põhiseadus on siiani Eestit väga hästi hoidnud. Eestil endal on ka kohustus oma põhiseadust hoida. See kahepoolne hoidmise kontseptsioon on seni päris kenasti toiminud. See on jumala uus põhiseadus, see, et ta on aastast 1992, ei muuda seda veel üldsegi vanaks. Aga ma olen seda meelt, et põhiseadust ei tohi näppida, põhiseadust ei tohi hakata kergekäeliselt muutma. On aga ka teine pool – kui põhiseaduses on ilmselged vead, kas on siis tekkinud põhiseaduse koostamise ajal ja siin ma kindlasti raputan ka endale tuhka pähe, - või on need kujunenud aja jooksul, kuna keskkond on muutunud, siis sellised vead tuleb põhiseadusest kõrvaldada. Ainult ühel põhjusel. Riik ei tohi heaks kiita põhiseaduse põhimõtteid mida põhimõtteliselt ei ole võimalik täita.

Tooge üks näide!

Kohe toon. See devalveerib põhiseaduse autoriteeti. Ja kui nüüd riik endalt ei nõua põhiseaduse täitmist, siis kust tuleb see õigus riigile, et tal on õigus ja kohustus põhiseaduse täitmist kodanikelt? Toon kaks näidet. Esimene on see, et kirjutasime 1991. ja 1992. aastal põhiseadusesse sisse, et kui õiguskantsler leiab, et mõni õigusakt on põhiseadusega vastuolus, siis teeb ta ettepaneku parlamendile või volikogule see vastuolu kõrvaldada ja ära muuta, andes selleks aega 20 päeva. Tookord me olime kõik veendunud nagu Lennart Merigi, et riik töötab 24/7 ja 365 ning mingisugust pikemat ajapuhvrit selleks riigile anda ei ole vaja ja ei tohi. Me eksisime. Mina sealhulgas. See oli näpuviga, aga põhiseaduse vigasid ei tohi tituleerida näpuvigadeks. See tuleb ära lahendada ja kõrvaldada see viga sealt.

Teine on näiteks, mis puudutab Eesti Panka. See viga on kujunenud aja jooksul. Tänane põhiseadus ütleb, et Eesti Pank emiteerib Eesti raha. Ei emiteeri ta eurosid mitte ühestki otsast, no ei emiteeri. Ka sellised vead, mis on kujunenud aja jooksul, ka need tuleb ära lahendada.

Teine blokk, mis kindlasti tuleb põhiseaduses ära lahendada, on sellised, mis on seotud riigireformiga. Näiteks, kui me tahame seadustada seda mõtet, et riigikogu koosseis on 91 või 81, siis ei ole pääsu üle ega ümber. Siis tuleb põhiseadust muuta. Õnneks on olemas riigireformiga seotud ka palju selliseid küsimusi, mida saab rahulikult lahendada ilma põhiseadust muutmata.

Omal ajal ma üllitasin sellise artikli mille pealkirjaks oli „Raidla kümme käsku“. Vabandust, et ennast tsiteerin, aga üks selles artiklis kõlanud mõte oli, et peaministrile tule anda iseseisev pädevus ja peaministri juurde on vaja tuua tegelik Eesti strateegiakeskus. See, kes strateegiaid tõepoolest välja töötab, mitte nii, nagu parlamendis lõõbitakse, et strateegiad ja arengukavad on niiöelda „surmatoas“. See tähendab siis parlamendiliikmete arvates, et need on dokumendid, mis pannakse riiulile ja mida keegi kunagi ei loe ja need pannakse riiulile.

Jüri Raidla Autor: Siim Lõvi /ERR

Õigusteadlase ja advokaadina räägite te tarka ja juriidilist juttu. Aga öelge nüüd mulle nagu inimene inimesele – mis on juhtunud, miks inimesed närvilised on? Miks keegi süüdistab kedagi ahistamises, mida me kümme aastat tagasi ei pidanud ahistamiseks? Miks keegi paneb tähele nahavärvi? Miks keegi paneb tähele rahvust? Miks keegi tahab jagada kodakondsust kõigile? Miks keegi tahab kodakondsuse ära võtta nendelt, kes eesti keelt ei oska? Mis juhtunud on?

Teatavas ulatuses on juhtunud see, et käib metsik võitlus häälte pärast. Valimiste häälte pärast. Seda trendi on päris kurb jälgida, sest sellel trendil on päris ohtlikud arengud tulevikus. Loodame loomulikult, et seda ei juhtu, aga see on võimalik.

Äkki peaks piirama sõnavabadust?

Vot sõnavabadust nüüd küll piirama ei pea! Kui sõnavabadust hakata piirama, siis läheb asi teise äärmusesse. Aga meie niiöelda peavoolupoliitikud nii Euroopas kui ka Eestis, peavad hakkama inimestega rääkima inimeste keeles. Te tõite näiteks erinevad ahistamised ja nii edasi. Lugesin paar päeva tagasi ühest portaalist, et Austraalia rahvuslik lennukompanii on jaganud oma töötajatele siseinstruktsiooni, mille kohaselt lennukites sõnade „ema“ ja „isa“ kasutamine on taunitav, kuna see ei ole piisavalt sooneutraalne.

See on absurdsus!

See on õudne absurdsus! Lisaks sellele, et see on ka õudne. Aga kui nüüd sellised tendentsid levivad niiöelda peavoolu poliitikas, siis mida see tähendab? See tähendab, et äärmustel, tegelikel äärmustel, on tohutult hea toitepinnas kasvada.

Kas ajakirjandus peaks karjuma selliste juhtumite peale?

Ajakirjandus peaks siin karjuma jah. Ajakirjandus saab siin minu silmis võtta väga vastutusrikka tulevase rolli. Ajakirjandus peab panema peavoolupoliitika kõnelema tegelikest asjadest ja vältima mõttetut sõnaloba, mida praegu väga sageli tuleb. Eesmärk on vältida tulevikus äärmuste tõusu. Äärmuste tõusuga on selline lugu, et 20 aasta pärast tagasi vaadates imevad peavoolupoliitikud natukene näppu ja küsivad, et „oi, kas tõesti kukkus niimoodi välja?“. Aga siis on hilja. Me oleme ajaloost õppinud, et sellised protsessid on mõnikord kahjuks pöördumatud.

Teine probleem, mis vajab kindlasti lahendamist, on e-demokraatia. Mind tõesti hämmastab see, kuidas superriik Ameerika Ühendriik on hädas igat sorti häkkeritega, kes tulevad riikidest, mida ameeriklased ise peavad tükkmaad tehnoloogiliselt tagasihoidlikuma arengutasemega riikideks. Ja siis ma mõtlen jälle, et kuidas see võimalik on? Et see supertehnoloogiline riik – Stanford on Ameerikas, Silicon Valley on Ameerikas – et kuidas sinna tulevad häkkerid Venemaalt, Iraanist ja Põhja-Koreast ning lihtsalt murravad sisse. Kirjutasime akadeemik Varblasega (Urmas Varblane, majandusteadlane – A.R.) ühe artikli „Väikese Eesti suur lugu“ ja siis ma lugesin juurde väga head lugu, milles andis intervjuu president Toomas Hendrik Ilves, ja tundub niimoodi, et kui suurriigid ei saa praegu oma e-riikluse arendamisega hakkama, siis on väikesel Eestil üks tohutu suur võimalus. Paneme ühelt poolt kokku selle riigireformi ja teeme riigiorganisatsiooni selliseks, et see toimiks ka aastal 2100. Muide, aastal 2100 elab Eestis hinnanguliselt 800 000 inimest. Nüüd me peame mõtlema, kas aastal 2100 paneme sama suure riigiga hoogsalt edasi – no ei saa! Eesti riik on sellises heas positsioonis, kus ühelt poolt riiklikule organisatsioonile tuginev - Eesti riik on ju täitsa hea – ja teiselt poolt sellele e-arengule, mis Eestis on olemas, paneme need kaks asja kokku ja me suudame teha sellise moodsa riikluse, mida on võimalik eksportida. Kui riikluse mudel on eksporditav, siis ei ole meil enam suurt muret naabrite ja muude asjadega, kuna see tagab Eesti riigile väga perspektiivse arengu.

Me elame tõejärgsel ajastul. Aga teie olete öelnud, et me elame tõe-eelses Eestis.

Ma ei ole öelnud, et elame tõe-eelses Eestis. Ma olen öelnud, et liigume tõe-eelse Eesti poole.

Mida see tähendab?

Hästi lihtsalt. Minu ja minu mõttekaaslaste jaoks on see teadmuspõhine Eesti. Ma võin oma advokaadipraktikast tuua palju näiteid, võtame viimase näitena sellesama puidurafineerimise tehase. Tegelikult tahame selles küsimuses luua olukorra, kus otsustame asja enne ära, kui mitte ühtegi uurimist või protsessi või seadusega ette nähtud menetlust pole toimunud.

Aga kired on laes!

Ja nüüd paneme need kaks nähtust omavahel kokku. Ühelt poolt on teadmuspõhine Eesti ja teiselt poolt otsustame suured asjad ära enne, kui me oleme uurinud, siis see toimubki tõe-eelses Eestis. Sest tõde saab kuulutada ainult objektiivne uurimus. Me kahjuks ei saa kuulutada emotsioone. Emotsioonid on kõikidele lubatud. Emotsioonid on lubatud vabakonnale. Kui midagi siin ei meeldi, siis minu õigus on seda välja öelda.

Kas on õigus öelda ka, et „kui on must, siis näita ust“?

Selleni mina kunagi ei läheks. Ausalt öeldes hakkaksime me siis äärmuslikku vaadet esitama selleks, et lahendada probleeme, kust tegelikult mingit lahendust ei tule. Mina tahaksin kodanikuna, advokaadina ja riigireformi taganttõukajana näha seda, et Eestis tehakse kõik otsused tuginedes tehtud uuringutele. Ma ei tõrju emotsioone, emotsioonidel on oma koht ja nad peavadki olema. Aga kui läheb päris otsustamiseks, siis tuleb kaalukausile panna kaks asja: emotsionaalne suhe ja teadmuspõhine suhe. Ja siis on otsustajate asi otsustada, kumb on tähtsam. Täna ma ei oska seda ette öelda. On „ei“ puidurafineerimistehase puhul, on „ei“ Rail Balticu puhul, on „ei“ Saaremaa silla puhul, on „ei“ Helsingi tunneli puhul. Sest ma ei tea, aga ma tahan oma otsuse kujundada mitte emotsioonipõhiselt, vaid teadmise alusel. Teadmine tuleb ainult läbi teadusliku uurimise.