Määratlemata kodakondsusega isikute osakaal Eesti elanike hulgas on püsivalt vähenenud. Kehtiva elamisloaga määratlemata kodakondsusega ja kehtivate elamisõiguse ja elamislubadega isikuid, kelle elukoht on registreeritud Eestis, oli rahvastikuregistri andmetel 1. mai seisuga 76 566 isikut. Veidi enam kui 12 aasta eest ehk 2006. aasta alguses oli neid 125 799. Alla 100 000 langes arv esimest korda 2011. aastal kui nn hallipassimehi oli 95 204.

Kodakondsusetute vähenemise peamised põhjused on Eesti kodakondsuse omandamine, mõne teise riigi kodakondsuse omandamine või isiku surm. Alates taasiseseisvumisest on Eesti kodakondsus antud ja taastatud kokku enam kui 160 000 inimesele.

Eesti elanikkonnast moodustavad määratlemata kodakondsusega isikud 5,7 protsenti (2007. aastal oli see näitaja ca 9 protsenti). Rahvastikuregistri andmetel on Eesti elanikest 84,4 protsenti Eesti kodanikud, 6,5 protsenti Venemaa kodanikud ning 3,4 protsenti muude riikide kodanikud.

Kultuuriministeeriumi poolt välisministeeriumile antud sisendist Eesti-poolsesse aruandesse, mis edastatakse ÜRO rassilise diskrimineerimise kõrvaldamise komiteele kirjutatakse ka, et määratlemata kodakondsus ei piira üldjuhul inimeste võimalusi tööturul. Küll on aga on see nõutud osadel avalikus halduses ja tööturu hierarhias keskmisest kõrgematel ametikohtadel.

Mullu novembris Aasta Kodanikuks valitud ettevõtja Rasmus Rask tegi ettepaneku, et Eesti riik võiks anda kodakondsuse kõigile nn hallipassimeestele. Enamik parlamendiparteisid seda ideed ei toetanud.