Herkel: idapiiri projektile tuleks otsida alternatiive
Vabaerakonna esimees Andres Herkel usub, et üha kallimaks muutunud piiririba projektile tuleb otsida alternatiive. ERRi raadiouudistele antud intervjuus ütles Herkel, et seni välja pakutud lahendus ei pruugi olla rahaliselt mõistlik ja tulemuseni peaks jõudma kiiremini.
Hinnang sellele, kui palju võib idapiiri väljaehitamine maksma minna, on mitu korda muutunud. Samas ei kipu keegi avalikult küsima, kas meil nii kallist piiri ikka on tarvis. Millel see konsensus püsib?
Ma ei ole kindel, et selles on konsensus. See on lõppkokkuvõttes valitsuse ja riigieelarve küsimus, ja ega nad opositsiooni käest väga küsima ei kipu. Olukord on enam kui imelik. Ma toon sellise näite: Perekond hakkab maja ehitama ja lepib kokku, et sellel on üks hinnasilt. Ja kui kaks aastat hiljem selgub, et ups, see läheb kaks ja pool korda kallimaks, siis veel surutakse hambad kokku ja mõeldakse, et äkki tuleb laenu võtta. Aga veel pool aastat hiljem on see esialgne hind kerkinud neljakordseks. Riigi asjade puhul niisugune hinnangute paikapidamatus ja järkjärguline hinnatõus, isegi kui tegemist on nii tähtsa asjaga nagu idapiir, kindlasti usaldust ei tekita.
Aga kus tuleb siis piiri hinnale niiöelda piir ette?
Venemaa on probleem ja see on turvalisuse küsimus. Ma ei julge praegu hinnangut anda, et kas julgeolekuolukord läheb veel keerulisemaks või on haripunkt juba käes. Mina püstitaks küsimuse pigem sedapidi, et mida on võimalik saavutada väiksema rahaga ja kiiresti. Sest praegu jääb küll mulje, et 3,5 kilomeetrit on piiri välja ehitatud ja nüüd arvutatakse, kui kalliks läheb veel 136 kilomeetri ehitamine. Ja siis tekivadki müstilised summad ja kaugeneb ajaline horisont, millal on võimalik seda valmis saada. Ja mitte vähetähtis ei ole ka küsimus, kuivõrd Eesti piiripüstituse loogika jookseb kokku sellega, mida Läti teeb. Ja Läti teeb piiri oluliselt teistmoodi ning odavamalt. Sest kui meie turvame oma piiri väga kallilt, väga võimsa taraga, siis tegelikult Läti pool on ju lahti ja me oleme nendega ühes ruumis. Võib-olla peaks olema koguni selline standard, et milline peab idapiir Venemaaga olema.
Ehk siis sellele praegu plaanitud piirile võiks mingisugust alternatiivi mõelda?
Ma arvan, et neid alternatiive tulnuks mõelda kohe alguses. Ja keegi ilmselt peab ka vastutama selliste möödapanekute eest. Kui ainuüksi alusvundamendi truupide ja juurdepääsuteedega tuleb juurde mitte kümneid vaid sadu miljoneid eurosid, siis tuleb küsida, kas see tehnoloogiline ja ehituslik lahendus, mida algul võib-olla idealistlikult välja pakuti, ikka on see optimaalne. Ajast, mil probleem Eston Kohveri röövimisega akuutselt Eesti ühiskonna teadvusesse tekkis, oleme me väga-väga mitme aasta kaugusel. Ja küsides mis on muutunud, näeme, et kolm ja pool kilomeetrit on piiri välja ehitatud. Ma eeldan, et ülejäänud piiririba siiski valvatakse ka praegu paremini kui neli aastat tagasi. Aga küsimus riigi raha optimaalsest kasutamisest ja sellest, kuidas kiiremini saavutada selline minimaalselt hea lahendus, see küsimus on minu meelest vastuseta.
Kas te olete jõudnud rääkida ka ekspertidega, kes piiripidamist tunnevad? On teil ehk välja pakkuda, kust kohast võiks siis kokku hoida?
Ilmselt küsimused on selles, et millised need looduslikud tõkendid on ja kas sookuivendamine tara ehitamiseks ikka on otstarbekas. Laienenud on ka piiririba, mis algselt välja osteti. Inimesed asetati olukorda, kus maid tuli välja osta kümne meetri ulatuses. Kui see protsess jõudis lõpule, hakati küsima kahtekümmet meetrit. Nii, et neid arvutuslikke vigu on palju ja see, missuguseid hinnanguid erinevad inimesed annavad, ongi väga erinev. Ja siin tuleb arvestada, et lisaks patriootlikele huvidele kindlasti on olemas ka huvi saada suuri riigihankeid ja lihtsalt ehitada. Üks mõttekäik, mille kohta tahaks hinnangut on ka see, et kasutada rohkem piirivalve elavjõu võimekust, mitte jääda lootma pelgalt tehnilise Hiina müüri ehitamisele. Võib-olla tuleb see lõppkokkuvõttes odavam ja aitab meid praeguses olukorras paremini edasi.
Kevadel on parlamendivalimised, võib-olla vahetub valitsuskoalitsioon. Kuivõrd tõenäoliseks te peate, et päras valimisi vaadatakse aastatetagused otsused ikkagi üle?
Ma arvan, et seda tuleks teha kohe ja saavutada mõistlik konsensus. Selle pärast, et riigikaitsega seotud küsimustes ei ole hea, kui need muutuvad väga valimisteemaks. Aga praegu ei ole alternatiive sisuliselt esitatud. Ja ma näen seda, et tegelikult läheb koalitsioonil endal ka raskeks selle põhjendamine, sest 320 miljonit on väga suur raha ja see on surve riigieelarvele. Küsimus, kuidas asi kulutõhusamalt lahendada, on kindlasti oluline kõigile poliitilistele jõududele ja kindlasti need debatid tulevad juba sügisel. Tõenäoliselt ka järgmise aasta riigieelarve kontekstis.
Te ütlesite, et keegi peaks vastutama selle eest, et arvutused on muutunud. Milles see vastutus siis peaks seisnema? Kas me peaks otsima üles selle ühe inimese, kes lahti lasta?
Siin üks kõhklusekoht oli juba politse- ja piirivalveameti peadirektori jätkamise osas. Siseminister võttiski korraks aja maha. Hinna kallinemine selle aasta alguses oli ka temale ootamatu ja küsimused PPA juhile Elmar Vaherile olid õhus. Siseminister otsustas siiski tema jätkamise kasuks. Nüüd on tulnud järgmine hinnang, mis viib hinnasildi veel kõrgemale. Ma arvan, et siin on nii poliitilise kui ametkondliku vastutuse küsimus. Sest see selgitus, et piiririba geodeetiline ehitus ja aluspinna eripära ei olnud 2014. ja 2015. aastal hoomatavad, no see selgitus lihtsalt on suur-suur küsimärk. Ja võib-olla mingil moel läheb see tagasi ka omaaegse siseministri Hanno Pevkurini, kes tõstatas teema efektselt enne valimisi. Et teeme kõik korda, aga ta ei söendanud sellele adekvaatset hinnasilti külge panna. Nii et kindlasti on siin nii poliitilise kui ametkondliku vastutuse koht.
Toimetaja: Aleksander Krjukov