Pilt Eesti heinamaadel ja põldudel pole sugugi ühtemoodi nukker. Näiteks päris Kirde-Eestis tuli juunis maha 23 ja mõnes Kagu-Eesti paigas enam kui 80 millimeetrit vihmavett. Siiski, nii varajase heinasaagiga suve Eesti Maaülikooli emeriitdotsent ja Hummuli Agro OÜ juht Are Selge ei mäletagi. Soe ja kuiv kevad tõi esimese heinaniitmise juba juuni algusesse ja teinegi niide on suuremal osal Eestist juba tehtud. Kusjuures see oli veel palju kehvem kui esimene. Mida piimakarjad talvel sööma hakkavad, sõltub suuresti kolmandast, ja kui väga veab, siis ka neljandast niitest.

"Praegu ikka äiksevihmad liiguvad ja Lõuna-Eesti eilegi sai kohati vihma. Tegelikult nädala jooksul oleks Eesti põllumehele suur abi, kui ikka kõik piirkonnad saavad ühe korraliku vihma," rääkis Selge.

Juhul, kui ka kolmas niide kehvaks jääb, ei tähenda see ikka, et piimakarjad ilmtingimata nälga jäävad. Metsataguse Agro OÜ juhataja Teet Kallakmaa on talvel vajaminevast silost kätte saanud kõigest ühe kolmandiku. See tähendab, et tuleb otsida teisi lahendusi.

"Õnneks meil maisi see aasta on rohkem kui tavaliselt. Eks siin tulevad ka igasugused muud variandid kaalumisele, vilisesilod ja igasugused lisakülvid," ütles Kallakmaa.

Vilisesilo tehakse tavaliselt siis, kui õiget viljasaaki põllult ei saa, aga väga kehval heina-aastal võib see ka muidu ära tasuda. Are Selge sõnul on viljast silo ennegi tehtud. "Nimetame seda siis tervikkoristuseks, kui vahaküpsuse alguses teravili koristatakse siloks, siis see on majanduslikult igati mõtekas. Eriti, kui rohukasv on kehva."

Ning alati on võimalik nii heina kui silo juurde osta. Pigem küll heina, sest silo pole kauge maa pealt mõtet tassida. Samas on heinaga kehvasti ka meie naabermaades ja juba räägitakse, et siinsele heinale ihuvad hammast rootslased. Samas võimalusi on veel, rääkis Väätsa Agro juhatuse liige Margus Muld.

"Me pigem peame vaatama kuskile Ameerika Ühendriikide poole või kuskile sinna, et Ameerika Ühendriigid tavaliselt ekspordivad päris suurel määral lutserni heina Araabia riikidesse, Hiinasse suurte konteinerite ja suurte laevade kaupa. Võib-olla õnnestub sealt midagi endale osta, aga ma kardan, et siit lähiriikidest meil küll mingisugust reaalset võimalust hetkel ei paista."

Võrreldes hea koduse heinaaastaga läheks ookeanitagune hein karjakasvatajale ligi kümme korda kallimaks, tõdes Muld. Niisiis esmalt tuleb ikkagi vaadata, mida kodumaa pakub.

"Muidugi ära niita kõik need põllunurgad, mõned madalamad maad, kus parematel aastatel on hein lihtsalt ära purustatud ja maapinnale jäetud. Sellel aastal lihtsalt kõik pinnad, mis vähegi rohumassi kannatavad, kõik tuleb heinaks ära teha. Olgu see ükskõik, mis madala kvaliteediga hein või põhk, natukene ikka alati aitab. Alati saab ikka mingit uut komponenti sinna juurde lisada."

Niisiis, kui loov olla, leiab lahendusi ka raskel ajal, aga lihtne see muidugi pole, tõdes Teet Kallakmaa.

"Sööda omahind tõuseb või on kogused väiksed ja kvaliteet madal. Tuleb lisatöid teha, ja see kõik lõpuks taandub sellele, et piima omahind tõuseb. Kui normaalsel aastal praeguse 30-sendise piimahinnaga peaks enam-vähem välja tulema, siis selge see, et selle aasta tulemil sellise piimahinnaga me kindlasti välja ei tule. Võib-olla tuleb siin sööta veel põhku ja niisuguseid söötasid, mis kindlasti ka toodangut vähendavad," sõnas ta.

Seda, kas tõuseb ka kokkuostuhind, ei oska keegi veel ennustada, kuna Eesti turg seda suurt ei mõjuta. Üks asi on aga Kallakmaa sõnul kindel.

"Siin loomade karja kallale ei saa minna. Siin tuleb kõik muud variandid kasutusele võtta. Meil on siin just värskelt ehitatud uus laut juurde ja me alles siin mõned kuud tagasi saime tehnoloogiad nii, nagu tahtnud oleme, tiksuma. See on nagu üks tervik ja siin ei ole vahepealset varianti. Kas laut on täis või ei ole midagi. Küll me leiame väljapääsu, aga need on kulukad lihtsalt."