Mis on saanud Maidani-aegsest patriotismist Ukrainas?

See patriotism on täna natuke kustumas. Hoopis rohkem oleks vaja patriootilist kasvatust, mis hoiaks üleval 2014. aasta vaimu. Minu ülesanne on motiveerida reservi - kodanikke vanuses 41-60 aastat, nii mehi kui ka naisi, meil on ju sugude võrdsuse poliitika. Minu ülesandeks on neile õppuste organiseerimine, et nad oleksid igal hetkel valmis täitma neile antud ülesandeid. Meie lahinguväljale ei lähe. Meie osutame abi professionaalsetele sõjaväelastele.

Kuidas õnnestub teil säilitada viiendal sõjaaastal sõdurite motivatsioon?

Teate, väga paljud, kes mobiliseeriti 2014. aastal, kes teenisid aasta ja siis demobiliseeriti, on tulnud rindele tagasi. Sest sõda ei ole lõpetatud, sest neil on tunne, et miski oluline on tegemata, pole veel võitu. Aga meil on olemas kõik, et võita. Kõik, mille nimel surra.

Kuid paljud maksavad täna altkäemaksu, et armeest pääseda?

Kõigi nende iseseisvusaastate jooksul ei ole ükski president Ukrainas tegelenud korralikult patriootilise kasvatusega. Kuid Maidani järgselt on paljud patriootilised liikumised ise tekkinud. Ja veel, Ukrainas viiakse praegu läbi väga palju reforme. Ja vaidlen tihti inimestega, kes räägivad, et mitte midagi ei tehta, küsides vastu, et mida nad ise ära on teinud. On inimesi, kes lihtsalt lamavad diivanil ja ootavad, et kõik nende eest ära tehtaks.

Milline on täna olukord rindel?

Intensiivset sõjategevust pole, aeg-ajalt vahetatakse suurtükituld. Massimeediasse jõuavad kõige enam sellised kohanimed nagu Avdejevka, Marijinka, rindejoone lõunapiirkonnad. Kui järgida Minski kokkulepet, siis on praegu vastase käes alasid, mis peaks kuuluma meile, nii et meil oleks ka õigus edasi liikuda.

Iga päev liigub üle rindejoone kontrollpunktide kaudu 25 000 inimest. Mis sõda see selline õigupoolest on?

Meil ei loetagi seda sõjaks. Ametlikult on see ühendatud jõudude operatsioon. Aga mis puutub neisse piiriületajatesse, siis teate, need on meie inimesed, ukrainlased. Ja kõige tähtsam oleks teha nii, et meil oleks nii hea elada, et nad tuleksid meie poole üle.

Kui palju saab sõdur Ukrainas täna palka?

Neile, kes on rinde eesliinil, tõsteti uuest aastast lisatasu kahe tuhande grivna võrra. Oli 10 000 grivnat, nüüd on 12 000 grivnat (umbes 400 eurot). Teises tsoonis saab natuke vähem. Aga põhipalk on sõduril 7000-8000 grivnat (240-370 eurot). Rühmaülem saab 15 000 grivnat (500 eurot). Ja nüüd tõsteti sõduritel ka põhipalka. Kokku saab sõdur, olenevalt ametist, kuni 25 000 grivnat (840 eurot). See on juba päris hea summa.

Presidendivalimiste liider Vladimir Zelenski on lubanud, et hakkab riigipeana maksma sõjaväelastele NATO standarditele vastavat palka. On see reaalne

Ma ei tea, millised need NATO palgad on. Kuid iga sõjaväelane saab aru, et kui presidendikandidaat midagi lubab, siis võiks see lubadus olla ka kuidagi argumenteeritud. Meie jaoks on sissetuleku küsimus muidugi väga oluline. Aga mis puutub presidendikandidaatide lubadustesse, siis oleme siin juba kuulnud igasugu asju. Kuid armeed vaid lubadustega ülal ei pea.

Millist presidenti Ukrainale vaja oleks?

Sellist, kes võiks agressorile näkku öelda kõik, mis on Ukraina huvides. Sellist, kes suudaks võtta vastu otsuseid ja nende eest ka vastutada.

Teil võib saada presidendiks "koomik" Zelenksi.

Ma ei tea, kuidas sellele küsimusele vastata. Tunnen mitmeid kandidaate ja tean, mida nad ära teha suudaks. Aga mida suudab teha Zelenski, sellest ma aru ei saa.

Tal on kõige suurem reiting.

Mina ei usu reitinguid. Kõik see on üks arusaamatu reitingute tehnoloogia.

Kas usute, et tulevad ausad valimised?

Meie oleme sõjaväelased. Meie tahame, et need oleksid ausad. Juhtumite kohta, kus üritatakse hääli osta ütlen mina, et võtke raha vastu kõigilt, kes pakuvad, kuid hääletage ikkagi oma südame järgi ja uskuge Ukrainasse. Ukrainast peab saama Euroopa riik.

Ukraina üheks suurimaks probleemiks on korruptsioon. Kas kogete seda ka sõjaväelistes struktuurides ja kuidas te sellega võitlete?

Korruptsiooni on ka armees. Aga mina ütlen, korruptsioon algab meist endist. Kui lõpetame altkäemaksude pakkumise haiglates ja koolides ning lasteaedades, siis see lõppeb. Ja minul ja minu ohvitseridel brigaadis nii kõik just ongi. Paljude jaoks sai murdepunktiks 2014. aasta. Kui varem elati ja prooviti kuidagi välja keerutada, sest oli vaja peret toita, siis nüüd on sellega kõik. Olen enda jaoks otsustanud, et ükskõik, kui halvasti ma elan, elan ausalt. Ja minu tänaseks deviisiks on, et pean kõike tegema kartmatult ja ausalt.

Mis tänases sõjas kõige raskem on?

Donbassis, meie maal, käib sõda juba viiendat aastat. Seal on suureks saanud lapsed, keda kasvatatakse Venemaa patriotismi vaimus. Minu jaoks on kõige tähtsam, et nad usuksid meisse. Inimeste saatused on kõige raskem küsimus. Territooriumi tagasisaamine on aja küsimus.

Mis saab Krimmist?

Krimmiga on raskem. Sõjaväelastena me teame, et Venemaa koondab seal vägesid meie piirile. Krimmi küsimusega tuleb tegeleda diplomaatiliselt. Ja mulle tundub, et ei kulu palju aega, mil Venemaa ise riigina laguneb. Neil on nii palju erinevaid regioone, nagu Tatarstan, Udmurtia ja teised.

Ma muide õppisisn Venemaal sõjakoolis. Ja kui algas sõda, kirjutasid mu kursusekaaslased, Vene ohvitserid mulle, et tule Maidanilt ära, seal lõigatakse inimestel kõrvu peast. Ma sõitsin spetsiaalselt Maidanile, et seal pilti teha ja kursusekaaslastele näidata, et kõrvu kellegi ei lõigata. Kuid nemad ikka jätkasid oma jutuga, et tule sealt ära, sa ju õppisid meiega koos. Inimesed on Venemaal niivõrd zombistatud, et meie sõprused läksid lahku. Mina neid ümber rääkida ei suutnud.

Astrid Kannel intervjueerimas. Autor: (Foto: ERR)