Ülemraada saadik: Janukovitši-aegne süsteem üritab tagasi tulla ({{commentsTotal}})

Mustafa Nayyem
Mustafa Nayyem Autor/allikas: Astrid Kannel / ERR

Mustafa Nayyem on mees, kelle Facebooki üleskutse peale kogunesid 21. novembril 2013 Maidanile esimesed inimesed, kes protesteerisid president Viktor Janukovitši otsuse vastu mitte sõlmida assotsiatsioonilepet Euroopa Liiduga. Hiljem sai Mustafast praeguse presidendi Petro Porošenko fraktsiooni liige, kuid hiljuti astus ta sellest välja, kuna on presidendis pettunud.

Kuidas on Ukraina viimase viie aastaga muutunud?

On häid ja halbu muutusi. Halb on sõda, suur hulk hukkunuid.

Kuid täna mõistame, et see oli minevikust, Nõukogude Liidust, väljamurdmise algus. Murdsime välja Vene mõjust. 2014. aastani mõjutas Ukrainas kõike Venemaa, alates majandusest, lõpetades eriteenistuste, õiguskaitseorganite ja välispoliitikaga.

Teiseks, sündis kodanikuühiskond, mis mängib täna suurt rolli. Just tänu sellele on toimunud muutused korruptsioonivastases võitluses, riigihangetes, õiguskaitseorganites. On võetud vastu uusi seadusi. Täna on ühiskond riigiga suhtlemisel palju julgem ega ole nõus sellega, mis talle ei meeldi. See ei ole muidugi veel lõplik võit, see pole lõplik edu, sest näeme ka, kuidas vana süsteem üritab ennast taastada. Esiplaanile kerkivad taas endised tegijad või endised traditsioonid.  

Näiteks?

On hulk valdkondi, kus uusi inimesi sunnitakse riigiteenistusest lahkuma. Esineb rünnakuid kodanikuühiskonnale, kodanikuaktivistidele, ajakirjanikele. Asi on läinud täitsa hulluks, poleks kunagi arvanud, et meie maal tuleb taas kellelgi pähe võtta vastu laimamisvastane seadus.

Kas te selle pärast lahkusite ülemraadas Petro Porošenko Blokist?

Kõige hullem, mida Porošenko on teinud on see, et ta on endast eemale tõuganud inimesi, kes on teda kogu aeg toetanud, kes on toetanud tema valitud kurssi. 

Kas see tähendab, et Porošenko ei oleks Ukrainale enam parim presidendivariant?

Ei saa öelda, et Porošenko on teinud ainult halba. Tema ajal jõuti viisavabaduseni Euroopa Liiduga, iseseisva Ukraina kirikuni, tugevdati armeed. Kuid korruptsiooni ja kodanikuühiskonnaga suhtlemise  küsimustes on ta küll pigema vanema põlvkonna mees. 

Aga kui presidendiks saab šõumees ja koomik Vladimir Zelenski, kas see oleks Ukrainale parem?

Me ei tea, kes see Zelenski on. Kaks nädalat pärast valimisi peab president ametisse määrama umbes kakssada ametnikku peastaabis, kaitseministeeriumis, välisministeeriumis, peaprokuratuuris, julgeolekus. Lisaks peab ta määrama kubernerid ja nende asetäitjad 24 regioonis. Zelenski ei tunne süsteemi, tal pole neid inimesi. Tema ei ole see, kes neid inimesi määrama hakkab. Võib muidugi naiivselt arvata, et ta leiab nendele kohtadele head ja ausad inimesed, kuid olen üsna kindel, et need kohad lähevad isikutele, kellel on rohkem raha, kes on küünilisemad ja brutaalsemad. Sel juhul jõuame kaosesse ja samasuguse korruptiivse süsteemini, mis valitses  Porošenko eelsel ajal. 

Räägitakse, et Zelenski selja taga seisab üks Ukraina oligarh. Kas see on tõsi?

Seda mitte ei räägita, see on fakt. Peamiseks ressursiks valimistel on meedia ja raha. Telekanal, mis tegutseb hetkel Vladimir Zelenski sisulise suhtekorraldusfirmana, kuulub oligarh Igor Kolomoiskile. Kui üks selline telekanal praktiliselt sponseerib ainult ühte presidendikandidaati, siis tekib paratamatult küsimus, mis ta selle eest vastu saab?

Kui Zelenskist saab president, siis Läänel on keeruline toetada Ukrainat, kuna seda juhib oligarhi marionett. 

Aga kas Lääs Porošenkot toetab?

Toetab. 

Aga me näeme, et Porošenko teeb koostööd kõigi oligarhidega. Viktor Janukovitši peamine sponsor, Rinat Ahmetov, mees, kes finantseeris 25 aastat Janukovitši parteid, on praegu Porošenko parim sõber. Mina loodan, et Lääs toetab Ukrainat kui riiki, mitte ei toeta ühte isikut. Kui hakatakse toetama isikut, on tulemuseks see, mis oli enne 2014. aastat. Siis toetas Lääs Janukovitšit. Kas me oleme juba unustanud, et Lääne diplomaadid üritasid veel Maidani ajal Janukovitšiga kokku leppida, et ta veel mõneks ajaks oma postile jääks? Lääs peab toetama riiki ja reforme, mitte ühte isikut presidendina ja isegi mitte tema meeskonda. Ja ma ei tea ühtegi teist maad peale Ukraina, kus inimesed oleks surnud Euroopa Liidu lipp käes. 

Mida peaks Porošenko tegema, et võita, juhul kui ta pääseb neil valimistel teise vooru?

Esimese ja teise vooru vahel tuleks tal mingil moel tõestada, et tulevad muutused. Ta peab endale võtma konkreetsed kohustused. Vaevalt teda keegi muidugi usuks, kuid sellega ta vähemasti näitaks, et saab aru, et on eksinud. 

Miks üritab Julia Tõmošenko taaskord pääseda presidendiks?

See on võimuiha. Tunnen teda pikka aega. Julia Vladimirovnast sai rahvasaadik ja ta tuli siia majja tööle, kui mina käisin alles koolis. Mina lõpetasin kooli, instituudi, vahetasin töökohta, sain ajakirjanikuks, mulle sündis laps, laps läks kooli, täna käib juba viiendas klassis, ma ise olen saanud rahvasaadikuks, kuid Julia Vlаdimirovna on ikka veel poliitikas. Tõmošenko arvates on asjade selline käik hea, kuid poliitilise eliidi värskuse mõttes mitte. Ja me kõik muidugi teame tema nõrkust sõlmida Vene Föderatsiooniga kahetitõlgendatavaid lepinguid. 

Venemaa on korduvalt teatanud, et Porošenkoga läbi ei räägita. Zelenski ja Tõmošenko võiks uute nägudena pakkuda võimalust restardiks. Kas Moskva ei või siin presidendivahetust kuidagi ära kasutada?

Küsimus on õigustatud. Kuid olen vastu ka sellise olukorra tekitamisele, kus meil nagu ei saakski olla valikut peale Porošenko. Sellise retoorikaga valivad ennast presidendiks diktaatorid. Meie viimaste aastate ajalugu näitab, et läbi võib rääkida kellega tahes ja ükskõik, mis teemal, kuid ma ei kujuta ette presidenti, kes läheks täna läbi rääkima Venemaaga. Ta viidaks oma kabinetist välja jalad ees. 

Teil on valimistel 39 kandidaati. Kes need inimesed on?

Suurepärane, et nad on olemas. Kõik nad on maksnud  riigieelarvesse 2,5 miljonit grivnat presidendivalimiste tagatisraha. See on hea. Selge, et enamus neist on tehnilised kandidaadid. Kuid tähtis on see, et keegi ei keela neil kandideerida. Et puudub süsteem, mis neid takistaks. Janukovitši ajal oli selline süsteem olemas. 

Sügisel toimuvad Ukrainas ka parlamendivalimised. Kui olulised need võrreldes presidendivalimistega on?

Just need saavad olema võtmetähtsusega valimised. Kes ka ei saa presidendiks, tema võim ei ole nii suur, kui see oli Porošenkol aastal 2014. Esiteks ei saa uus president endale juba esimeses voorus 55 protsendilist toetust, teiseks on poliitilised jõud muutunud hoopis küpsemaks ja opositsioon parlamendis on muutunud hoopis karmimaks. Ja poliitiliste jõudude jaotumine parlamendis alles hakkab meile näitama, mil määral uus president oma poliitikat ellu viia suudab.

Toimetaja: Mait Ots



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: