Guardian, BBC ja Sky News on teinud nimekirja järgmistest võimalikest kandidaatidest, kellest osa on oma kandideerimiskavatsusest teada andnud ja osa on poliitikud, kelle puhul peavad poliitikavaatlejad seda sammu väga tõenäoliseks.

* Kindlaks favoriidiks on Brexiti-kampaania üks eestvedajatest, kunagine Londoni linnapea ja May valitsuse endine välisminister Boris Johnson. Tema on parteijuhi kohale pürgimist ka ise kinnitanud. Hiljuti ajalehe Times tellitud arvamusküsitluse kohaselt toetab tema kandidatuuri umbes 39 protsenti erakonna liikmetest ja seetõttu oleks tal rivaalide ees selge edumaa. Seega on väga ebatõenäoline, kui ta viimase kahe kandidaadi finaali ei jõuaks. Samas on teravate väljaütlemiste poolest tuntud poliitiku miinuseks see, et nii nagu tal on andunud toetajaid, on tal parteis ka andunud vastaseid, kes peavad teda süüdimatuks eneseimetlejaks. Seega kompromisskandidaadina, kes suudaks partei erinevatele tiibadele meele järele olla, saaks tal olema tõsiseid raskusi;

* endine Brexiti-minister Dominic Raab, kes astus ametist tagasi seoses erimeelsustega Brexiti teemal. Ehk tema nõudis karmimat Brexitit kui see, mida May oli nõus ellu viima;

* praegune välisminister Jeremy Hunt, kes on pikka aega konservatiivide valitsustes erinevates ametites olnud. Samas peetakse tema miinuseks seda, et ta sarnaneks liiga palju senise peaministriga, mille tõttu on tema kriitikud kutsunud teda "pükstes Theresa Mayks". Lisaks on ta meedias paistnud silma erinevate äparduste ja pilgete objektiks sattumisega ning erinevalt näiteks Boris Johnsonist on need asjad juhtunud temaga pigem tahtmatult;

* keskkonnaminister Michael Gove, kes oli referendumi eel koos Johnsoniga üheks Brexiti-kampaania eestvedajaks, kuid jäi erinevalt Johnsonist ja teistest Brexiti-entusiastidest lõpuni valitsusse ja mayle lojaalseks. See asjaolu võib tulla talle nii kahjuks kui ka kasuks. Käesoleval aastal on ta alamkojas paistnud aeg-ajalt silma tugeva kõnemehena;

* senine valitsuspartei juht alamkojas Andrea Leadsom, kes astus protestiks May viimaste plaanide vastu ametist tagasi alles käesoleval nädalal. See omakorda oli üheks põhjustest, miks May tagasiastumisest plaanitust varem teatas. Oma Brexiti-meelsusest hoolimata on ta teiste juhtivate brexiteeridega võrreldes siiski autsaideriks;

* kunagine Brexiti-minister David Davis. Veendunud Brexiti toetaja ning esimene minister, kes May valitsusest erimeelsuste tõttu lahkus;

* siseminister Sajid Javid;

* tervishoiuminister Matt Hancock;

* pärast Gavin Williamsoni vallandamist kaitseministriks saanud Penny Mordaunt;

* Mordaunti asemel rahvusvahelise arengu ministriks saanud Rory Stewart;

* Brexiti-erimeelsuste tõttu tagasi astunud kunagine töö- ja pensionideminister Esther McVey;

* rahandusministeeriumi aseminister Liz Truss;

* töö- ja pensionideminister Amber Rudd, endine siseminister. Kunagine EL-is jätkamise toetaja nagu ka kunagine siseminister Theresa May ise. Kui ta ka parteijuhiks ei saa, võib tema peamiseks eesmärgiks olla just Johnsoni või teiste Brexiti-entusiastide ohjeldamine;

* üks tuntumaid Brexiti-entusiaste, rahvasaadik Jacob Rees-Mogg on varem parteijuhiks ja peaministriks pürgimise soovi eitanud ning andnud mõista, et on toetamas Bors Johnsonit;

* nimekirjas on elamumajanduse minister James Brokenshire, kes seni on parteijuhiks pürgimist ise eitanud.

Konservatiivse Partei juhi valimise kampaania saab ametliku alguse 10. juunil.

Peaministriks saamine ei sõltu samas ainult sellest, kes saab erakonna juhiks. Nimelt sõltub Konservatiivse Partei valitsuse parlamendienamus Põhja-Iirimaa unionistide ehk Demokraatliku Unionistide Partei (DUP) häältest, kes peavad samuti uue valitsusjuhiga rahul olema.

Ehk teoorias pole välistatud ka võimalus, et praeguses parlamendis ei õnnestugi uut peaministrit heaks kiita ning kogu protsess lõppeb ikkagi järjekordsete erakorraliste valimistega. Need aga võivad omakorda lõppeda uue poliitilise patiseisuga.