Titanicu näitus tundub Tarmo Kõutsile amoraalne ({{commentsTotal}})

Tarmo Kõuts.
Tarmo Kõuts. Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

25 aastat tagasi oli Andres Tarand kohe-kohe saamas peaministriks. Tarmo Kõuts oli aasta varem saanud piirivalveameti peadirektoriks. Ja siis hukkus Estonia.

26. septembril 1994 avaldas riigikogu Mart Laari valitsusele umbusaldust. Nagu pisikesed kärbsed põrisesid parlamendi koridorides jutud, et uus peaminister võiks olla Andres Tarand, kes paneks kokku "jõulurahuvalitsuse", mis jääb ametisse järgmise kevade valimisteni. Aga kuna see võimalus ei olnud veel lukku löödud, tegi Tarand rahulikult keskkonnaministri tööd ja asendas sama rahulikult ka puhkavat siseministrit.

Järgmise päeva, 27. septembri, õhtul kell 19.15 väljus reisilaev Estonia Tallinna sadama 10. kai äärest tavapärasele reisile Stockholmi. Pardal oli 989 inimest – 803 reisijat ja 186 meeskonnaliiget.

28. septembri varahommikul, samahea kui veel öösel, veidi enne kella 4 helises Tarandite Harju tänava korteris lauatelefon. Helises seal raamaturiiuli serval mitu korda, kuni unine Andres Tarand magamistoast kohale jõudis.

"Siseministeeriumi kantsler Gero Kartau ütles, et on mingi jama Estoniaga. Mis jama, ei olnud veel kellelgi teada. Kartau oli saanud juba infi, aga mitte raudkindlast allikast. Oli suur segadus, pilt ei olnud selge, et mis on ja kus nad on," mäletab Andres Tarand.

Siin sekkub tema abikaasa Mari Tarand, kes sätib end poodi minema ja kuuleb mehe juttu pealt.

"Mina mäletan väga hästi, et sina olid telefoni juures nagu sa voodist kargasid ja mina sain kohe aru, et mingi jube asi on. Siis sa ütlesid lause, mis hiljem hakkas mind väga kummitama, ma ei tea, mis sulle sealtpoolt öeldi, aga sina ütlesid umbes nii: ah-haa, et inimestega on korras või et inimesi päästetakse? Sa olid kohutavalt tõsine ja murelik, aga samas see info ei jõudnud sinuni, kui kole see on."

Mari Tarand. Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Tarandite kodust jalutab siseministeeriumisse aeglaselt minnes 10 minutit, tõtlikul sammul muidugi vähem: üle Raekoja platsi, Saiakangi alt läbi Pikale tänavale, Vene saatkonnast ja Hella Hundi pubist mööda, ning oledki päral.

Andres Tarand mõtles läbi hommikutühja ja hämara vanalinna ministeeriumi kiirustades, mida peaks alguses tegema: "Esimene ülesanne, mis mulle vähe unise peaga pähe kargas, et tuleks kohe hakata tegema [Estonia] reisijate nimekirju, sest oli arvata, et varsti hakkavad inimesed helistama ja küsima."

Ametnikud püüdsid 1990. aastate esimesele poolele tüüpiliselt veidi kulunud siseministeeriumis kriisikeskust käima tõmmata.

"Aga selle noore riigiga oli palju komistamise kohti. Ei saanud me siseministeeriumi arvutit käima, keegi ei osanud, oli teada, et ainult üks tüdruk teab, kuidas seda teha. Need olid sakslaste vanad, ärakulutatud masinad. Äpardused meid tabasid, aga siis saabus kohale [piirivalveameti peadirektor] Kõuts. Temal oli küll asi süsteemselt selge, mida tuleb teha ja tema võttis korraldamise suurelt jaolt üle."

Ligi 20 aastat kaubalaevadel sõitnud toonane mereväekapten Tarmo Kõuts oli poolteist-kaks tundi varem Andres Tarandi kombel põrnitsenud arusaamatuses telefoni, kui piirivalve staabist helistati, et on juhtunud kohutav õnnetus ja Estonia on uppunud või uppumas.

Pärast merekooli lõpetamist saadeti Kõuts Tallinna-Helsingi vahel sõitvale reisilaevale Tallinn, kuid seda ei pidanud ta tõsiseks tööks, kirjutas mitu palvekirja, sai poole aasta pärast Tallinnalt vabaks ja saadeti kaugele, ookeanile. Miks ometi? "Minul meeldis ookean rohkem."

Tarmo Kõuts. Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kuid 28. septembri varahommikul...  "Niisugust asja poleks küll osanud ette kujutada, ei unes ega ilmsi. See oli uskumatu."

Tol ööl Estonia sillas olnud kapten Arvo Andressoniga õppisid nad merekoolis ühes grupis, teine kapten Avo Piht, kes õnnetuseööl sõitis laevas reisijana, oli neist aasta tagapool.

Kõuts teadis, kellele nüüd tuleb esimesena helistada. Ta valis president Lennart Meri telefoninumbri.

President esitas piirivalvejuhile kaks küsimust.

"Tarmo, kas sa oled purjus, või?"

See oli esimene, pärast mereväekapten Kõutsi informatsiooni, et Estonia on kas uppunud või uppumas.

"Aga mis te olete ette võtnud, et inimesi päästa?"

See oli riigipea teine küsimus.

Soome ja Rootsi merepääste olid Estonia õnnetuskohale lähemal, aga mis olulisem – neil olid päästekopterid ja pikalt treenitud oskus sellistes olukordades tegutseda.

"Pakkusime Soome kolleegidele, et – meil oli tollal kaks tublit lennukit – võiksime õhust visata õnnetusepiirkonda automaatselt avanevad päästeparved, et inimestel on rohkem šansse. Aga kuna seal oli [õhus] juba tihedalt Soome ja Rootsi päästekoptereid, siis nad ei võtnud seda riski."

Tallinnas saadi siseministeeriumi arvutid tööle ja siis veel olid olulised ka faksid. Esimesed päästetute nimed, siis teised, kolmandad, aga vähe oli neid nimesid. Ei Eesti, Soome ega Rootsi kriisitubades teatud neil algustundidel, et Estonia huku järel päästetakse ainult 137 inimest. Hukkub 852, kuid vaid 95 hukkunu surnukehad leitakse.

Andres Tarand. Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Andres Tarand mäletab, kuidas pilt läks iga tunniga "järjest tumedamaks". Siis sekkus korraks president Meri, talle omasel jõulisel moel. Ta oletas, et valitsuse inimesed on midagi tegemata jätnud.

"Hommikul kell 9 oli valitsuse kriisikoosolek, [peaminister] Laar oli üsna lössis, eelmise päeva [umbusaldamise] kibedus ei olnud veel üle läinud ja ta istus nagu kõrval. Minul oli paraku Loode-Euroopa kliimakonverents [samaks päevaks] kokku kutsutud, seal ütlesin vaid avasõnad. Nii et mitu ora oli mul tules," räägib Tarand end tagasi 25 aasta taha.

Paratamatud olid mõtted, et kui ka mina oleksin olnud sel ööl Estonial, mis siis saanuks.

"Kuna laev kaldus küljeli, seinast sai põrand, võib endale ette kujutada, kuidas inimesed püüdsid sealt väljuda. See ülesanne oli peaaegu võimatu," läheb Tarmo Kõutsi hääl vaiksemaks.

"Kujutan ette, kui laev võtab asendi, kus seinad on püsti ja näed, kuidas vesi tuleb kohinal, siis tuleb õige pea lootusetuse tunne. Kehakultuurlased ja sportlased on kirjeldanud, kuidas nad end [välisdekile] vinnasid, aga üks keskmine inimene ei ole selleks vist valmis," räägib Andres Tarand.

On arvatud, et reisijatel, kes esimese suurema kreeni ajal jõudsid oma kajutitest väljuda, jäi veel 10-20 minutit, et jõuda välisdekile. Hiljem oli see võimatu.

"Jah..." jätab Tarand osa sõnu endale. Estoniaga jäi merre ka tema sugulane, lootustandev noor arheoloog, Jürgen Ligi vend Priit.

Kiirelt hakkas tööle rahvusvaheline uurimiskomisjon, selle kõrval laotusid Läänemere rahuaja suurima laevaõnnetuse kohale mitmed tumedad oletused.

Kokkupõrge allveelaevaga? Salajane relvalast Estonial, mis plahvatas? Salajane autokoorem, mida üritati avamerel üle parda lükata ning selleks avati visiir ja ramp, mispeale pääses vesi autodekile?

Kas saab aga uskuda rahvusvahelise uurimise ametlikku lõppraportit, et tormis rebenes lahti Estonia vöörivisiir, mis tõmbas kaasa sellega ehituslikult seotud rambi, vesi pääses autodekile ja ujutas selle üle?

"Mina küll usun. See [mere] jõud oli hirmus, mis laeva kallale pääses," nõustub Tarand. "Laine kõrgus oli kuus-seitse meetrit, peaaegu maksimumi lähedal."

Aga mingi hämar relvavedu?

"Kui üks mees nagaaniga (revolvriga, toim) läks peale, see on täitsa võimalik, aga mingit massilist... Ei ole sellest mingeid jälgi. Eesti ja Rootsi nuhkisid mis võimalik, aga ei leidnud mingeid pädevaid tõendeid."

Tarmo Kõuts. Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kokkupõrge allveelaevaga?

"See kolakas, mida paljud kuulsid, oli ikka visiiri murdumine."

"Miks Estonia uppus?" kordab Tarmo Kõuts küsimust. "Sest täitus veega. Miks? Seda on uuritud väga põhjalikult ja välja arvutatud. Aga see on teooria. Mis praktikas seal toimus, seda me ju ei tea."

Ametliku uurimise järel teame, et lained rebisid lahti visiiri kinnitused, mis kõik tõmbas lahti rambi ja vesi pääses autodekile.

"Jah, see on tõestatud."

Kas kaitseväe juhataja ja viitseadmirali auastmeni riiki teeninud Tarmo Kõuts on skeptiline ametliku uurimistulemuse suhtes?

"Ei ole. Minu arusaamise järgi tegid selle raporti ausad, põhimõttekindlad ja head spetsialistid alates kapten Uno Laurist. Kuna tundsin teda aastakümned juba enne seda, olen veendunud, et raport on usutav. Kui raportit lugeda, siis on see tehtud hästi pedantselt, põhjalikult."

On ju veel versioone...

"Arvata võib kõike, aga juhinduda tuleb faktidest, mis raportis kirjas."

On paratamatu, et suurte õnnetustega käivad kaasas vandenõuteooriad.

"Absoluutselt. Kõik suuremad laeva- ja lennukihukud on kaetud vandenõuteooriate koormaga. See on normaalne. Inimesed, kes ei suuda uskuda, et lihtne põhjus on võimalik, hakkavad otsima [uusi] põhjendusi ja teooriaid. Aga teinekord ongi põhjus lihtne."

Palju on kritiseeritud Rootsi valitsuse otsust katta Estonia vrakk betooniga. Tarmo Kõuts kriitikutega ei ühine.

"Meil on tegemist ühishauaga, 852 inimest. Sellest johtuvalt ei ole alust kritiseerida, et Rootsi valitsus püüdis laeva kaitsta laevaröövlite ja igasugu muude asjade eest. Minu arvates oli see õige otsus. Mina ei poolda laevavrakkidel aardeküttide käimist. Peaaegu iga laev, mis on merepõhja läinud, kannab endas inimeste elu ja saatust. Meil ei ole moraalset õigust seal käia. Olen mõneti kriitiline isegi mööda maailma liikuvate Titanicu näituste suhtes, kus näidatakse suure pompöössusega laevast ära toodud lauanõud. Minu jaoks on see amoraalne."

Ent Kõuts ei välista, et "kui kellelgi on jäänud küsimused üles, siis sinna on võimalik sukelduda, kui Rootsi, Soome ja Eesti valitsused annavad nõusoleku".

Andres Tarand. Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Andres Tarand nimetab Estonia hukupaika kalmistuks.

"Arvuliselt on väga tihe kalmistu, jah. Mis seal aastatega toimub, ei ole selline pilt, mis... Ei oska ette kujutada, et seal oleks [aardeküttidel] midagi tore otsida."

Kui palju need mehed Estoniale tagasi mõtlevad?

Andres Tarand noogutab. Mõtleb küll.

Tarmo Kõuts tõmbub pingule: "Alguses see haav turritas südames väga pikalt. Kogu too olukord, mis oleks võinud olemata olla..."

Tema teab, mis tunne on, kui laev hakkab alt ära minema. Kord tuli Kõuts kaubalaevaga Grumant Aafrikast, trümmid pilgeni kakaoube täis. Biskaia lahes uppus neist 100 miili kaugusel väike Saksa kaubalaev, üheksa inimest pardal, ja Hispaania rannavalve palus kapten Kõutsil appi minna.

"Võtsin riski, kuigi laine oli kõrge. Sakslaste laev uppus enne meie kohale jõudmist ja siis oli juba meil häda – vana laev, luugid enam väga hästi vett ei pidanud, pilsivee pumbad olid väsinud ja mõne tunni pärast oleksime põhjas olnud. Õnnestus leida vaikne abajas, mida rannavalve lahkelt pakkus. Aga häda – seda polnud kaardil. Leidsime kuidagi peaaegu käsikaudu abaja üles ja läbi laine murdsime sinna sisse. Siis mõtlesin küll, kas kõik või mitte midagi. Kaks päeva olime seal ankrus, pumpasime vette välja ja läksime edasi."

Tarmo Kõutsi silmis veikleb sädemeid.

"Meri on karm."

Tarmo Kõuts ja Toomas Sildam. Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Toimetaja: Urmet Kook



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: