Õhtul pärast 19 Tallinnast Stockholmi väljunud laeva viimane reis võttis traagilise pöörde kell 00.45, väidetavalt pool tundi hiljem kukkus merre autoteki visiir. Edasi juhtus kõik väga kiiresti ja kümme minutit enne kella 2 oli Estonia uppunud.

Estonia hukkus rahvusvahelistes vetes ja päästeoperatsiooni hakkas juhtima Turu merepäästekeskus. Esimesena jõudis õnnetuspaigale laevadest Viking Mariella. Esimene kopter jõudis kohale veidi pärast kella 3. Päästetöid raskendas pimedus, jätkuv torm ning päästeparvedel olijaid ähvardas alajahtumine.

Esimesed teated laevahukust jõudsid Eesti ajakirjanikeni umbes kella 4 paiku öösel. Rahvusvahelises meedias räägiti laevaõnnetusest Läänemerel ja et see juhtus Estoniaga, selgus veidi hiljem. See oli šokk.

Valitsusasutused ei kiirustanud avalikkuse teavitamisega, kõike taheti veel kord üle kontrollida, sest reisilaeva hukk tundus uskumatu. Kell 8 hommikul kogunes valitsus ning rahva poole pöördus president.

"Eesti Vabariiki on tabanud raske õnnetus. Eesti lipu all Tallinnast Stockholmi sõitev reisilaev Estonia saatis kell 1.24 välja hädakutsungi raskes tormis, mis tabas laeva Tahkuna neemest 30 meremiili loodesse. See on Läänemere ajaloos, kui jätta Teine maailmasõda välja, kõige ohvriterohkem õnnetus. See on Eestile kõigepealt, Soomele ja Rootsile leinapäev," kõneles president Lennart Meri.

Pääsenute nimekirju muudeti. Neid nägi sadamas ja neid loeti ette ja kuigi ajakirjanikud püüdsid võimalikult palju nimesid üle kontrollida, sattusid sisse ikka vead. Veel kolm kuud hiljem tõdes siseministeerium, et nimekirjad pole lõplikud.

Estonia katastroof oli omamoodi õppetund noorele riigile. Tormine öö Läänemerel tõestas, kui habras on elu ning jättis ringlema vandenõuteooriad ja kahtlused.