Küsimus on oluline seetõttu, et Briti valimissüsteemi iseärasusi arvestades võib olukord, kus ühes valimisringkonnas võistlevad teineteisega kahe Brextiti toetava erakonna kandidaadid, lõppeda hoopis sellega, et võidukaks osutub hoopis mõni kandidaat parteist, mis toetab Euroopa Liitu jäämist või teise referendumi korraldamist.

Farage on aga käesoleval nädalal suutnud vähemalt kahel korral erakonna seisukohta kandideerimise asjus muuta. Kui esialgu oli teada, et Brexiti Partei kandidaadid seavad end üles kõikides ringkondades, siis esmaspäeval teatas Farage, et partei ei hakka kandideerima ringkondades, mis on praegu konservatiivist rahvasaadiku käes. Küll aga kandideeritakse ringkondades, mis on hetkel leiboristide, liberaaldemokraatide või väiksemate parteide saadikute käes. Seda seisukohta kordas Farage ka kolmapäeval, kui ütles, et rohkem järeleandmisi pole tal kavas Konservatiivsele Parteile teha. Neljapäeval ehk viimasel kandidaatide registreerimise päeval aga teatas Farage mõnevõrra ootamatult, et erakond seab siiski üles oma kandidaadid ka konservatiivide valimisringkondades.

Kohe pärast neljapäevast teadet tabasid Brexiti Partei juhti nii parteikaaslaste kui ka teiste Brexiti-toetajate kriitika ja süüdistused, et sellisel viisil käitudes seab Farage Brexiti saavutamise ohtu.

Euroopa Parlamendi saadik Rupert Lowe näiteks teatas, et peab riigi tulevikku partei omast tähtsamaks ja võtab seetõttu oma kandidatuuri tagasi. Oma otsusest teatas ta nii hilja, et Brexiti Partei ei saanud tema asemele ka ühtegi teist kandidaati üles seada. Lowe rõhutas, et kui ta oleks kandideerinud, oleks tulemuseks olnud see, et parlamenti pääseb hoopis leiborist. Sarnaselt käitusid mitmed teisedki kandidaadid oma ringkondades.

Farage omakorda süüdistas peaminister Boris Johnsoni poliitilist strateegi sir Edward Listerit selles, et viimane olevat pakkunud töökohti Brexiti Partei nendele liikmetele, kes kandideerimisest loobuvad. Konservatiivne Partei lükkas need süüdistused koheselt tagasi.

Arvestades Ühendkuningriigi valimissüsteemi, kus parlamendikoha saab ringkonnas esimesele kohale jõudnud kandidaat, on Johnsoni konservatiividel Jeremy Corbyni leiboristide ees soliidne edumaa. Samas on sellest samast valimissüsteemist tulenevalt protsess võrdlemisi raskelt prognoositav, mis tuli välja näiteks 2016. aasta juunis, kui toonane peaminister Theresa May kutsus head reitingut arvestades esile erakorralised valimised, et oma parlamendienamust suurendada. Valimistel aga konservatiivid hoopis kaotasid parlamendienamuse ning May oli sunnitud otsima toetust Põhja-Iirimaa unionistidelt.

Üks asjaolu, mis võib anda valimistel ootamatuid tulemusi, on just nimelt võimalus, et mõnes ringkonnas hakkavad Konservatiivne Partei ja Brexiti partei teineteiselt hääli ära võtma. Teine küsimus on see, kui suure toetuse koguvad Brexiti-vastased liberaaldemokraadid ajal, kui leiboristid on Brexiti teemal tõsiselt lõhestunud.

Ennetähtaegsed parlamendivalimised Ühendkuningriigis toimuvad 12. detsembril.