Peaminister Jüri Ratas kaldub Merkeli-Macroni plaani toetama, kuigi ta kinnitas, et tõesti selle üksikasjad pole veel päris teada ja rahandusminister Martin Helme nimetas eile ERR-ile antud intervjuus seda plaani halvaks mõtteks. Jaak Madison, kas see plaan on selline põhimõtteline asi, kus teie koduerakond ei peaks järgi andma?

Tegemist on tegelikult väga põhimõttelise küsimusega, hoolimata sellest, et üksikud nüansid ja selle plaani asjaolud ei ole veel avalikuks tulnud. Need tulevad praeguse plaani kohaselt avalikuks homme, kolmapäeval. Praegune üldplaan, mis on välja käidud, on väga-väga halb. Seal on põhimõtteliselt kaks suurt probleemi. Esiteks ühisvõla võtmine Euroopa Liidu nimel kujundab ümber väga strateegiliselt Euroopa Liidu olemust, eelkõige maksupoliitika valdkonnas, sest siiamaani sellist pretsedenti pole veel toimunud, et Euroopa Liit võtaks ühiselt võla, mida siis peavad kandma kõik liikmesriigid.

Antud juhul oleks see Eestile umbes ühe miljardi suurune kohustus. See omakorda viib sammu lähemale ühtsele maksupoliitikale, mis omakorda vähendab suveräänsust liikmesriikide puhul ja annab suuremad volitused Euroopa Liidu tasemele. Ehk see on see esimene väga suur põhimõtteline probleem, kus kindlasti Konservatiivne Rahvaerakond ei saa nõustuda. Tänasel päeval tundub, et ka erakond Isamaa ei nõustu sellega ja sellest tulnevalt peaministri avaldus, et Eesti kohe kindlasti ei ole ühes paadis nelja riigiga ehk Rootsi, Austria, Hollandi ja [Taaniga], et me ei ole selle nelikuga üheskoos, see oli kindlasti väga ennatlik ja kindlasti ei saa vastata tõele, sest praeguse seisuga kaks erakonda koalitsioonis ei nõustu sellise plaaniga.

Teine sisuline probleem on tegelikult õiguslik probleem, sest aastal 2012. on riigikohus teinud lahendi, mis puudutas Eesti liitumist Euroopa Stabiilsusmehhanismiga, kus Eestile langes samuti üle miljardi eurone kohustus ja riigikohus leidis juba kaheksa aastat tagasi, et see võib olla viimane piir Euroopa Liidu föderaliseeriumises, kus Eestil pole mandaati ja see võib vajada uue mandaadi küsimist referendumil.

Ehk selline õiguslik probleem, mis puudutab põhiseaduse täitmist ja Euroopa Liidu edasist arengut. Ma arvan, et olukord, kus tahetakse võtta ühisvõlg 500 miljardit eurot, mis muudab väga kardinaalselt majanduslikku poolt Euroopa Liidu sees, see võib tegelikult tuua väga suuri õiguslikke vaidlusi, mis võivad päädida otsusega, et selleks puudub tegelikult mandaat ja volitus, sest volitus aastast 2003, kui referendum toimus, ei ole siis enam relevantne.

Kas see tähendab seda, et tuleks selles küsimuses teha Eestis rahvahääletus?

Vaadates riigikohtu lahendit, mis jõustus juulis 2012, siis põhimõtteliselt kui me tahame olla õigusriik, kui me tahame järgida neid põhimõtteid, mis meile on ette seatud põhiseaduses, siis seda tuleks teha, loomulikult. Kui 2012 leidis riigikohus, et üle miljardi euro suurune kohustuse võtmine riigile nihutab meid liiga kaugele olemasolevast mandaadist, kui me liitusime Euroopa Liiduga, siis nüüd kaheksa aastat hiljem, kui on tulemas Prantsusmaa ja Saksamaa  poolt surve meile nõustuda ühisvõla võtmisega, kus Eesti kohustus on umbes miljard eurot.

Sellega mängitakse ümber kogu finantspoliitika, sellega kaudselt karistatakse ka meid, kes me oleme olnud väga range distsipliiniga laenupoliitikas. See muudab väga tugevasti Euroopa Liidu alusvundamenti, mille jaoks ei ole meil mandaati ja mille poolt ei hääletanud 2003. aastal Eesti inimesed, kes hääletasid Euroopa Liiduga liitumise poolt. See tähendab, et peame vastavas küsimuses küsima rahva arvamust, et kas te tahate Euroopa Liidu muutumist tsentraliseeritumaks, ühtsema võimu keskusega ja väiksema suveräänsusõigusega liikmesriikideks või te seda ei soovi. Muud õiguslikku lahendust mina sellele isiklikult ei näeks, sest vastasel juhul läheme vastuollu õigusriigi põhimõtetega, kus eirame olemasolevat mandaati ja see enam ei pruugi olla legitiimne.

Peaminister Jüri Ratas ütles, et see 500 miljardit eurot on üks osa järgmisest eelarveraamistikust, mis hakkab kehtima järgmisest aastast kui kõik selle ka kokku lepivad. Mis te sellest arvate, et seda raha saaks kasutada ka toetuste maksmiseks?

See ei muuda kahjuks seda põhiolemust, et me võtame ühisvõla, mida varem pole kunagi tehtud. Siiamaani ikkagi iga riik vastutab ise oma laenukoormuse eest ja majandab ise maksupoliiitkas. Nüüd kui Euroopa Liit tahab seda haarata enda võimusesse, kus ta on 27 riigi ülene laenuvõtja, siis see muudab väga põhimõtteliselt kogu finantspoliitikat Euroopa Liidus. See asjaolu ei muutu mitte kuidagi.

Teine küsimus on see, et millise valemi järgi arvutatakse need riigid, kes saavad 500 miljardi eurosest potist mignisuguse väikese noosi. Kas seal võetakse nüüd majanduslangus SKP kohta koroonakriisi ajal, kas seal võetakse arvesse rahvastiku suurust, kas seal võetakse olemasolevat laenukoormust, seda kõike me praegu ei tea.

Fakt on see, et sellest 500-miljardisest potist tõenäoliselt tahetakse suurim ports mängida kätte Hispaaniale-Itaaliale, kes väidetavalt on saanud kõige rohkem kannatada praeguse majanduskriisi käigus, kuigi tegelikult on saanud ka Eesti päris palju kannatada. Kuid kuna Lõuna-Euroopas on tõusnud suurem rahulolematus Euroopa Liiduga – ja täiesti põhjendatult – siis praegu üritatakse justkui kiiresti kinni neid maksta, aga maksta teiste arvelt, just Eesti arvelt, Hollandi arvelt, Austria arvelt. See lihtsalt ei ole õiglane.

Kui me räägime järgmisest eelarveperioodist, mis algab järgmisel aastal, siis ei ole välja käidud seda tagasimakse plaani. Selleks on kaks võimalust, mida on spekuleeritud. Esiteks tõuseb iga liikmesriigi kohustus sissemakseks, millele on väga paljud riigid vastu – sealjuures ka Eesti. Kui sellega nõus ei olda, mängitakse ümber teatud toetuste suurused, et selle arvelt katta seda 500 miljardi suurust võlga.

See on juba oht omakorda Eestile, sest järelikult mingid otsetoetused vähenevad, ja ma arvan, et me ei saa sellega nõustuda, kui isegi praegu Eesti põllumees saab kaks kolmandikku sellest toetusest, mida saab Saksamaa, Prantsusmaa, Hispaania või Itaalia põllumees. Seega ebavõrdsust toodetakse juurde.

Üleüldiselt on antud plaan väga halb ja ma siiralt loodan, et peaminister võtab seda siiski teatud konservatismiga ja mõistliku joonega ja suudab aduda selle tagajärgi pikaajalises plaanis ja suudab arvestada ka nii-öelda õiguslike tagajärgedega, kus me oleme liikumas väga libedale teele.

Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder ütles, et teatud mööndustega, kui see on osa eelarvest ja Eesti põllumeeste toetused tõstetakse Euroopa Liidu keskmisele tasemele, siis võiks põhimõtteliselt sellega nõustuda. Selles mõttes on teil keeruline olukord, kuna EKRE on selgelt põhimõtete muutmise vastu, teised on nõus põhimõtteid muutma, kui tegutsetakse Eesti jaoks kasulikult.

Jah, aga see ei muuda ka Isamaa esimehe jaoks fakti, et kui mingisugused nüansid muutuvad plaanis, see ei muuda mitte kuidagi õiguslikku probleemi. Ehk erakondade põhimõtted võivad ju tõesti muutuda vastavalt tuule suunale ja päikesepaistele, mida me oleme väga tihti näinud.

See ei muuda kuidagi fakti, et riigikohus on pannud paika meile väga selge punase joone. Meil on väga selge punane joon olemas rahvamandaadi osas, kus see enam ei ole relevantne. Ehk siis mõned põhimõtted võivad ju erakondadel muutuda, aga nad ei muuda fakti, et meil ei ole mandaatri selleks, et suuremat otsustusõigust anda Euroopa Liidu tasemele maksupoliitikas, ühise laenu võtmises, selleks on sellisel juhul vaja meile uut, värskemat mandaati.

Teine probleem, mis puudutab suuremaid põllumajandustoetusi, et saada võrdsemaks Euroopa Liidus, siis see on selline, et saame väikse noosi, aga tagasi anname suurema. Kui me oleme nõus 500 miljardi eurose laenu võtmisega Euroopa Liidus ühiselt, kus Eesti osakaal saab olema üks miljard eurot, siis see, et me saame mõnisada miljonit eurot põllumeestele toetust, ei ole ju võid, vaid väga suur kahju.

Me saame lõpuks suurema võrdsuse, mida on seni tahetud takistada vanade liikmesriikide, Saksamaa-Prantsusmaa poolt, me oleme nõus ennast justkui maha müüma pikaajaliselt, olema nõus ühtsema maksupoliitikaga, ühtsete laenudega ja võtma endale vastutuse ühe miljardi euro suuruses. See ei kõla isegi talupojamõistlusele väga targalt. See on väga moonaklik suhtumine, et saame kiiresti väikese noosi kätte ja pärast tulevikus tulgu mis tuleb. Ei huvita meid õiguslik raamistik, ei huvita meid põhiseadus, ei huvita meid kehtiv mandaat, ei huvita meid pikaajaline tulemus, mis puudutab ka Eesti finantsilist olukorda.