T1 kaubanduskeskuses ringikäimine pakub trööstitut vaatepilti – kui esimesel korrusel veel kauplemist leidub, siis teisel korrusel on poode lahti juba väga hõredalt ning kolmandal korrusel saab neid kokku lugeda ühe käe sõrmedel. Need ärid ei ole vabatahtlikult lahti.

Paljud neist vähestest jääjatest olid nõus ERR-ile jagama seda, mis majas toimub, klausliga, et nad jäävad artiklis anonüümseks, sest vaidlused omanikuga rendilepingute üle on alles pooleli ja need nõuavad konfidentsiaalsust. Ent nad ei suuda enam vaikida. Seetõttu saab nende kogemustest rääkida vaid üldiselt, et rääkijaid sanktsioonide eest kaitsta. Ent pea kümmekonnast vestlusest, mis ERR rentnikega maha pidas, joonistusid välja samad mustrid, etteheited, meeleheide.

Lepinguga pantvangis

Põhjus, miks T1 veel üldse uksi lahti hoiab, peitub viieaastastes rendilepingutes, millega pankrotistunud omanik Tallinna Moekombinaat üürnikke oma lõa otsas hoiab, keeldudes lepinguid ennetähtaegselt lõpetamast. Nimelt saab lepingut ennetähtaegselt lõpetada üksnes poolte kokkuleppel, ent kuigi rentnikud on üritanud korduvalt oma lepinguid lõpetada, pole omanik sellega nõus olnud.

Nii nad edasi tiksuvadki, mõni püüdlikult igal hommikul äri avades ja õhtul sulgedes, teine käegalöönult alla andnud, võre kauplusel ees, ehkki leping jookseb edasi. Odavam on poodi kinni kui lahti hoida. Mõnda neist survestab keskus taas uksi avama, ähvardades muidu täisrendi küsimisega tagantjärele. Enamik neist on suutnud välja kaubelda kas nullrendi või rendi soodustingimustel, mõni maksab vaid kõrvalkulude, teine üksnes elektri eest. Ent seda ei ole keskuse juhid tulnud kellelegi kandikul pakkuma, vaid see on tulnud igaühel endal, vastavalt oma läbirääkimisoskustele ja käibenumbritele ise välja võidelda.

Valdavalt näeb keskuse kauplustes omanikke endid teenindamas, sest raha teenindajaid palgata ei ole. Keskmiselt liigub teisel-kolmandal korrusel üks külastaja tunnis, tõdevad kauplejad mõrult. Käibed on kuivanud olematuks. Äri see ei ole.

Nii tunnevad rentnikud end pantvangis olevat – äri ei käi, sest ostjaid ei tule ja ostjaid ei tule, sest kauplusi pole, ainult tühjad boksid. T1 on kaubanduskeskus ainult nime poolest, boksidest on täidetud ilmselt alla viiendiku.

Nii klientide kui ka kauplejate seisukohast oleks aus keskuse uksed kinni panna, leiavad kauplejad, aga keskus pole sellega nõus. Põhjus on lihtne – pankrotihaldur otsib enampakkumisega ostjat ettevõttele, millel on pikaajalised rendilepingud ja hoone. Seetõttu ei saa ka rentnikke minema lasta, muidu kauba väärtus väheneb veelgi. Asjaolu, et need lepingud on kunstlikud ja tegelik äritegevus sisuliselt puudub, ei ole argument.

Ka seniste rentnike lahkumised pole olnud kerged. Nii on ette tulnud juhtumeid, kus õhtul on veel kauplus sisustatud, kaupa täis, ent hommikuks on ruumid tühjad – kaupleja on pimeduse kattevarjus oma boksi kaubast tühjaks tassinud, et oma vara võlgade katteks pantimisest päästa ja uksed sulgeda. See on mõnel juhul kaasa toonud turvameeste sekkumise, lukuvahetuse ja politsei, kes takistab kauba kaasavõtmist. Rendileping jookseb aga kõigele vaatamata edasi, sest seda pole keskuse omanik soostunud lõpetama.

Paljude kauplejate võlad keskuse ees ulatuvad kümnetesse tuhandetesse eurodesse ja seda tagasi teenida pole kusagilt. Nii ongi kõige odavam pood kinni hoida, siis ei teki ei palga- ega ka elektrikulu. Mõnel juhul on ettevõtjal ärid mitmes keskuses, sel juhul on vaja kahjumi kuhjumine T1-s peatada, et päästa ettevõte põhjaminekust.

Valestart pooltühjas majas

Vestlustest koorub, et juba algusest peale tehti keskuse juhtimises palju asju valesti. Ning enam ei tehta peaaegu üldse midagi.

T1 juba alustas suurte raskustega. Kaubanduskeskus avas uksed olukorras, kus umbes 40 protsenti ruumidest olid tühjad, kuigi lubadusi, et tulemas on suured ja ägedad brändid ning kõik kauplused on rentnikega kaetud, jagati tulevastele rentnikele algusest peale ohtralt. Juurde käis jutt lubadustest ulmelisele külastajatevoole, ent lepingusse seda targu ei pandud.

Need lubadused ei realiseerunud kunagi. Mõni kauplemispind on nüüdseks juba ligi kolm aastat rentnikku oodanud, seal pole kunagi keegi poodi pidanud.

Üheks põhjuseks, miks tuntud brändid tulemata jäid, peetakse ka asjaolu, et keskuse juht vehkis nende nimedega järgmiste rentnike lepingusse meelitamiseks, nende endiga veel lepingut omamata. Väidetavalt seetõttu jäi tulemata Apranga grupp (esindavad ligi 40 brändi, alates Zarast, Mangost ja Aldost, lõpetades Hugo Bossi, Calvin Kleini ja Tommy Hilfigeriga), kellega mindi lootusetult tülli. Ent nendeta pole mõeldav Eestis ühtki keskust edukalt pidada. T1 juht Allan Remmelkoor lubas teistele rentnikele tõestada, et saab küll. Aga ei tõestanud.

Just seda – pooltühja keskuse avamist – nimetavad kauplejad üheks suuremaks veaks, mis vallandas doominoefekti. Keskuse pidanuks esmalt rentnikega täitma ja alles siis avama, sest esmamuljet saab jätta vaid korra. Kui aga külastaja näeb algusest peale pooltühja keskust, räägib ta sellest kogemusest edasi ning jätab ka ise tagasi tulemata. Kuid keskuse omanikul oli surve laenu andnud pangast peal, rentnike puudusel pikalt ja korduvalt edasi lükatud avamist ei saanud enam edasi lükata.

T1 kaubanduskeskus avati 2018. aasta novembri algul. Toonane juhataja, keskuse käivitamist algusest peale juhtinud Allan Remmelkoor tunnistaski juba avapäeval, et T1 ei ole veel valmis. Neljas, meelelahutuskorrus oli siis veel täiesti kinni, ka vaateratas ei saanud õigeks ajaks püsti. Jutud kohe tulevast Debenhamsist ikka kestsid.

Lõpuks, pärast korduvaid edasilükkumisi uksed avanud Debenhams kadus samuti mõni kuu tagasi üleöö. Teistele rentnikele väideti, et toimub kaubavahetus, ent tegelikult jäid ruumid taas tühjaks. Läbi kahe korruse kõrguvaid ruume, mis pidanuks täituma ostuhuvilistega, sisustavad nüüd vaid üksikud paljad mannekeenid. Ankurrentnikuks planeeritud Inglise jaeketi silt on siiani suurelt T1 fassaadil.

"Külastajaid ÜLDSE ei ole, aga ära minna ka ei saa. Ei lasta lõpetada lepinguid. Tulevik on tume. Mul on tekkinud tunne, et ma olen pantvang," ütleb üks kaupleja.

Ta tõdeb, et lepingud on väga ühepoolsed – kohustused on üksnes rentnikul, ent omanikul pole kaupleja ees mingeid kohustusi peale ruumide ja elektri tagamise.

"Nagu pantvangile ikka – natuke süüa, natuke juua, ongi kõik," nendib ta. "Klauslit, et keskus oleks kohustatud mingit kliendi läbivoolu tagama, meil pole. See kõik oli suuline."

Isegi asjaolu, et rendileandja pankrotti läheb, pole seaduste järgi tingimuseks, et saaks lepingust vabaks, tõdeb ta.

"Nii suurt jama pole mina veel näinud, kus äridele tõmmatakse lihtsalt vesi peale, aga inimesed, kes vastutavad selle eest, tegutsevad rahulikult edasi, ka ettevõte, kes on tegelikult pankrotis," ütleb teine, pika ärikogemusega kaupleja.

"Sellest olukorrast kannatavad sajad perekonnad, kelle toimetulek sellest sõltub," lisab kolmas, kes ei mõista, kui empaatiavõimetult võib omanik tema enda süül hammasrataste vahele jäänud ettevõtjatega käituda.

Puudulikud ligipääsud

Kaupmehed kurdavad, et suhtlus keskuse juhtidega on algusest peale olnud puudulik. Esimene üldkoosolek toimus alles aasta pärast keskuse avamist. Seal oli teemaks ka kaupmeeste teine suurem etteheide – keskuse ja kaupluste ligipääsetavus.

Ülemiste keskuse või raudteejaama poolt tulijad peavad tühermaad läbides poolele kaubamajale ringi peale tegema, enne kui esimese välisukseni jõuavad. See vähendab tõenäosust, et näiteks rongi pealt tulija või Ülemiste keskusest trammipeatusesse mineja ka T1 keskusest läbi viitsiks astuda.

Ka majasisesed suunaviidad on puudulikud. Külastajad ei saa aru, mis kuhu suunda jääb.

Aatriumis aga on eskalaatorid vaid otstes, ent mitte keskel, mistõttu jäid paljud kaupmehed kohe isolatsiooni – nad asusid üksildastes koridorides, kuhu jõudmiseks pidanuks pika maa maha vantsima. Külastajad lihtsalt ei sattunud sinna. Ka keskuse juhid olid möönnud, et sellesse koridori jõuab vaid kümnendik keskuse külastajatest ning lubasid rentnikele, et mõlemad probleemid lahendatakse, ligipääsud rajatakse nii Ülemiste poole kui keskmisesse aatriumisse. Neid pole aga siiani.

"Sel majal on suur potentsiaal, aga ei tegutseta, et puudusi likvideerida," tõdeb üks kaupleja.

Tagantjärele said kauplejad aru, et juba siis, aasta pärast avamist, oli keskus suurtes rahalistes raskustes.

Koroona

Paljud kauplejad tunnistavad, et päris alguses läks neil isegi hästi. Kellel aasta, kellel pool aastat, sõltuvalt ka kauplemisega alustamise ajast. Ent siis tulid keskuse finantsprobleemid avalikuks ning külastajad kadusid täitsa ära. Koroona algas samal ajal ja poed olid kinni. Vähemalt ei pidanud nad selle aja eest renti maksma.

Kui aga lõpuks kauplusi avama võis hakata, keerasid teised keskused sellegi olukorra enda kasuks, turundades end küll ventilatsiooni või muude uuenduslike lahenduste abil, mis nende keskkonna turvalisust külastajatele tõestama pidi. Samal ajal manas Ülemiste keskuse juht Guido Pärnits avalikult, et T1 läheb pankrotti.

Kauplejad ootasid, et T1 samuti avalikkuses keskuse kaitseks sõna võtaksid ja kutsuksid inimesi üles: tulge meile, meil on palju avarust ja ruumi, inimesi vähe, siin on kõige ohutum! Ent juhid vastasid, et nemad sellist asja ei tee.

Viimase põntsu pani pankroti väljakuulutamine. Kliendid arvasid seepeale, et keskus on nüüd suletud, uksed piltlikult öeldes lattidega kinni löödud.

"Absoluutselt iga klient, kes uksest sisse astub, imestab, et me ikka veel lahti oleme ja küsib, millal me kinni läheme," kurdab üks kaupleja.

Keskuse omanik aga lubas kauplejatele veel selgi suvel, et kohe-kohe saabuvad neile rahvamassid. Neid pole saabunud siiani.

Imelikud kampaaniad

Kauplejad leiavad, et keskuse turundustegevus on passiivne ja asjatundmatu, arendustegevus puudub. Müügijuht pole suutnud oma tegevuse tulemusel keskusesse ühtki uut kauplejat tuua, heidavad kauplejad ette. Isegi keskuse enda turundusjuht tegi oma raamatu esitluse teises raamatupoes, kuigi T1-s oli oma raamatupood olemas. Nüüdseks on ka see oma uksed sulgenud.

Keskuses rippuvad digiekraanid vaikivad tummalt, sest neid haldav Megameedia, mis kuulub suurettevõtja Margus Linnamäele, lõpetas T1-ga lepingu ning keskusel ligipääsu ekraanide kasutamiseks pole.

Keskus soovitas kauplustel endil reklaami teha. Seda teevad nad sotsiaalmeedias niigi, puudu on aga just teavitustegevus, et keskus üldse avatud on. Potentsiaalsed kliendid hoiavad keskusest seetõttu eemale kui katkust.

Samal ajal pidid kauplejad tasuma keskusele raha turunduskassasse. Keskuse enda turundus taandus sisuliselt hinnakampaaniatele, ja neist osavõtt oli kohustuslik. Nii sunniti kauplusi isegi uusi kollektsioone soodushinnaga müüma. Nüüdseks on aga moekaupade müüjad jõudnud olukorda, kus eelmise hooaja kaup seisab, sest see jäi maha müümata, mistõttu pole raha ega ka kindlust uue hooaja kauba sisseostmiseks. Ainult eelmiste hooaegade kauba peal purjetada pole moeäris mõeldav.

Vaatamata asjaolule, et keskuses kauplejaid enam sisuliselt pole, püütakse aeg-ajalt mängida siiski tavalist kaubanduskeskust. Nii kuulutas T1 kooliaasta alguse puhul välja koolilaada kampaania, kutsudes üles kõiki koolikaupu neilt soetama.

See ajas kaupmeestel harja punaseks – koolikaupu saab soetada üksnes Selverist, kirjatarvete kauplusest ja kunstitarvete poest, seega anti potentsiaalsetele ostjatele valelubadusi.

"Ühestki T1 kauplusest ei saa osta isegi seljakotti mitte!" toob üks kaupleja välja kampaania absurdsuse.

Utoopilised ideed

Ainsad, kel enam-vähem hästi või väga hästi on läinud, on neljanda korruse Skypark, katusel asuv vaateratas ja esimese korruse Selver. Ka kinos mõnevõrra käiakse, kuigi potentsiaali oleks palju enamaks, saalid on hõredad.

Kauplusekülastused ja sellega ka käive aga üha kukkusid.

"Mu käive on kukkunud viis-kuus korda," ütleb üks kaupleja.

"Parima ajaga võrreldes on käive 12,5 korda kahanenud," arvutab teine.

"80 protsenti on käive vähenenud," ütleb kolmas.

"Lasnamäe ostjad on ära kadunud," tõdeb neljas, lisades, et keskuse juhtidelt on palutud venekeelsele ostjale suunatud turundustegevust, ent taas, midagi pole juhtunud.

Samal ajal kivina kukkuva käibega käisid aga ümberringi ja kohati avalikult arutelud, mida keskuse ruumidega teha saaks, et see toimima saada. Spaa. Spordiklubi. Piljard. Raamatukogu. Bürooruumid. Lasnamäe linnaosa sotsiaalosakond. Neist pole midagi realiseerunud.

"Meeleheitlikult jätkatakse tööd lollide ideedega, ja selle peale pannakse jälle mitu kuud hakkama," heidab üks kaupleja ette, nimetades, et samal ajal puuduvad T1-s sellised elementaarsed teenused nagu keemiline puhastus, pangakontor, postkontor või kingsepp.

"Ka tehnikapoodi polnud pikalt ja kui ONOFF lõpuks tuli, ei saanud sealt isegi HDMI kaablit osta," muigab ta.

Samal ajal märkavad kauplejad aga Ülemiste keskuse juhti Guido Pärnitsat, kes teatava regulaarsusega keskuses ringkäike teeb ja aeg-ajalt kauplejaid Ülemiste keskusesse üle meelitab.

Suhtlus puudub

Kauplejad heidavad juhtkonnale ette täielikku suhtluse puudumist. Ettepanekutele ei vastata või reageeritakse nii loiult, et selleks ajaks, kui vastus tuleb, pole sellega enam midagi teha.

Infot keskuses toimuva kohta saadakse ainult ajakirjandusest, keskuse töötajad väldivad kauplejatega otse suhtlemist. Küll aga jälgitakse kiivalt, et keegi ajakirjandusega ei suhtleks või varem ei lahkuks. Vaadatakse kaameratest, ega keegi poodi varem ei sulge, ja ähvardatakse trahvidega.

Keskuse käivitanud juhataja Allan Remmelkoor taandus juhtimisest vaikselt, nüüdseks on ta ettevõttest läinud.

Juulis alanud pankrotimenetlusest andsid pankrotihaldurid augusti keskel teada ühe üldkirjaga. "Keskus on viimastel kuudel toiminud tõrgeteta," seisab selles.

Kohtumist pankrotihalduritega pole toimunud, väidavad kauplejad.

Liiguvad üksnes jutud, kes keskuse uueks omanikuks võib saada ning rentnikud ei tea, kas karta või loota parimat. Mõni on valinud tasapisi pankrotti triivimise kursi, teised aga loodavad veel väärikale lõpule. Et saaks enneaegselt tulema ilma võlgadeta, ehk jääb ettevõtegi alles. Kas uus omanik aga lepingu varasemat lõpetamist võimaldab, kui talle on keskus maha müüdud koos kehtivate rendilepingutega, on nad kahtlevad.

Pankrotihaldur: ettevõte müüakse koos rendilepingutega

Uus oksjon T1 ostuks toimub novembris. Esimene enampakkumine 85 miljoni euroga kukkus läbi, ostjat leidmata, uus alghind on 65 miljonit eurot. Enampakkumisele registreerimine lõppeb 11. oktoobril.

Pankrotihaldur Indrek Lepsoo kinnitas, et müügis on pankrotis AS Tallinna Moekombinaadile kuuluv ettevõte koos Peterburi tee 2 kinnistul tegutseva kaubanduskeskuse ja üürilepingutega.

"Ettevõte müüakse koos ettevõttesse kuuluvate ja ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivate asjade, õiguste ja kohustustega, muuhulgas ettevõttega seotud lepingutega. Ettevõttega seotud kõik üürilepingud lähevad omandajale üle, kehtivaid üürilepinguid on kokku 144. Ettevõtte koosseisu ei kuulu võlgnikule kuuluvad kaubamärgid ja kommertspandiga koormatud muu vallasvara," teatas Lepsoo.

"Võlgniku ettevõtte omandajale ei lähe üle pankrotihaldurite poolt pankrotimenetluse ajal täitmiseks võetud lepingutest tulenevad kohustused, mis on sissenõutavaks muutunud enne võlgniku ettevõtte müüki. Võlgniku ettevõtte omandajale ei lähe üle ka võlgniku võlausaldajate poolt pankrotimenetluses võlgniku vastu esitatud nõuete täitmise kohustus," lisas Lepsoo.

Kaubanduskeskuse T1 juhtivtöötajad ise pankrotiprotsessi tõttu küsimustele vastata ei saanud, mistap andis keskuse nimel kommentaari teine pankrotihaldur Kristo Teder.

"Halduritena täidame kaht ülesannet: viia edukalt lõpule keskuse müük ning kuni protsessi lõpuni tegelda samaaegselt keskuse juhtimisega. Suhtleme aktiivselt rentnikega personaalselt  ja proovime olla paindlikud nii palju kui võimalik. Oluline info on rentnikeni viidud personaalsele suhtlusele lisaks teavitustega. Eesmärk on leida keskusele ostja nii kiiresti kui võimalik," kommenteeris Teder vastuseks küsimustele, miks tähtajalisi lepinguid ei lõpetata või maja seniks kinni ei panda, kuniks uus omanik on leitud.

Ta ei pidanud võimalikuks keskuse majanduslikku olukorda, sh külastatavust lähemalt kommenteerida.

"Oksjoni tingimuste kohaselt tuleb ettevõtte kohta detailsema info saamiseks registreerida enampakkumisele, tasuda tagatisraha ja sõlmida pankrotihalduritega konfidentsiaalsusleping. See tingimus ei luba meil paraku avaldada keskuse majandustegevust ja statistilisi andmeid puudutavat infot. Mis puudutab keskuse ehitustegevusi ja arenguid, siis nende osas teeb otsused tulevane omanik," selgitas Teder.

Ta hindab T1 praegust käekäiku ja kampaaniate mõju varasemast paremaks.

"Keskuse külastatavus on ajas paranenud ning kampaaniaid on kavas teha ka edaspidi. On jätkunud ja jätkuvad kõik tavapärased keskuse igapäevast toimimist tagavad tegevused. Lisaks kauplustele on keskuses terve rida toitlustus-, meelelahutusettevõtteid ja teenuseid," ütles Teder.