Kui kaua selline hinnaralli kestab?

Ma arvan, et ta ühel hetkel stabiliseerub, aga vähemalt lähimad kvartalid väga palju optimismiks just põhjust ei anna. /.../ Hinnatõus tuleb praegu väga suuresti energiakandjatest, mis tähendab teistpidi öeldes, et meie kliimapoliitika on saatnud meile esimese arve ja see võib olla siin mõneks ajaks.

Millise mõju tooks see, kui Euroopa Keskpank viimaks reageeriks ja baasintressi tõstaks?

Küsimus on selles, kas see aitab kaasa. Üldiselt intress on ju samamoodi hind, see on raha hind ja kui intresse tõsta, siis tavaliselt on selle eesmärk majandustegevust jahutada ja seeläbi saavutada aeglasem inflatsioon. Kui me räägime energiakandjatest, siis mulle tundub, et isegi kui intressimäärasid tõstma hakata, siis energiakandjate hinnaküsimus ikkagi vajab mingit poliitilist lahendust kogu Euroopa Liidus.

Kas riik, Euroopa Liit või kohalikud omavalitsused Eestis peaksid praegu jõulisemalt sekkuma, sest suur osa meist on jäänud viimase aastaga märgatavalt vaesemaks?

Õnneks on kaasas käinud inflatsiooniga, vähemalt Eesti kontekstis, suhteliselt laiapõhjaline palgakasv. Aga selge on see, et just sellised ootamatud hüpped energiakandjate hindades löövad kõige nõrgemaid, nende palgakasv ei ole kindlasti olnud sellisel määral, et kompenseerida seda hinnakasvu.

Kes nüüd midagi tegema peaks, ma arvan, et siin ongi kaks põhilist vastaspoolt: üks on Euroopa Liit, kes peab tõsiselt mõtlema, kuidas tagada Euroopa Liidu majanduse konkurentsivõime maailma mõistes, ja teiseks, kuidas tagada oma kodanike igapäevane toimetulek. Selle jaoks neil on mõningad meetmed. Üks on kindlasti CO2 tasud, millest suures osas tänane energiahind, vähemalt elektrihind, koosneb.

Ja mida saab Eesti riik teha, samamoodi, eks tuleb otsa vaadata oma energiaarvetele meil kõigil ja näha, millest see koosneb. Seal on väga palju CO2 tasu, mis laekub riigieelarvesse. Riik peab nüüd mõtlema, kui palju sellest ta annab tagasi kompensatsiooniks. Seal on käibemaks, seal on taastuvenergiatasu - tegelikult seal on komponente, millega riik saaks leevendust pakkuda.

Mina ise arvan, et võrgutasu võib-olla ei ole pikas perspektiivis õige lahendus, sest neid võrke on vaja tegelikult ikkagi kokkuvõttes hooldada. Me võime võrgutasud üheks talveks maha võtta, aga võrkude hooldusvajadus ei kao kuhugi. Tegelikult on vaja leida ikkagi energiahinnale mingi lahendus.

Samal ajal käib rohepööre ja meeletuid investeeringuid energiasektorisse on vaja.

On vaja. Ma arvan, et rohepööre iseenesest on absoluutselt vältimatu. Ma ise olen isiklikult tugev toetaja, aga igal asjal on hind. Need küsimused tulebki läbi mõelda, kuidas tagada, et meil on siis energiavarustus nii odav, töökindel ja samal ajal ka roheline. Need kolm eesmärki kõik peavad korraga olema kaardil poliitikutel.

Eestis käib tarbimispidu. Kui kaua pensioniraha veel ringlusesse jagub?

Pool on läinud sellest, mis välja maksti. Ja võib-olla juurde tuleb öelda, et tegelikult iga kolme kuu tagant on võimalik süsteemist väljuda, nii et neid inimesi, kes sealt veel välja tahavad minna, on veel. Aga see pidu saab ühel hetkel otsa. See on natukene selline nagu ma ise ütlen, et keset talve õunapuude ärapõletamine ilma õunasaaki ootamata. See on väga lühinägelik tegevus. Seda tarbimisse minekut on suhteliselt kurb vaadata tegelikult pikas perspektiivis.

Swedbankil on hea ülevaade Eesti majanduse vereringest. Kas kõrged energiahinnad on selles vereringes tekitanud juba ka häireid?

Täna veel ei ole, aga vastab tõele, et nagu kõik pangad, teeme ka meie stressiteste ja vaatame tööstusharu ja ettevõtete kaupa, kuidas neil minema hakkab. Seal on kindlasti sektoreid, keda see mõjutab juba täna. Suuri probleeme veel ei ole, aga talv on alles ees. Ja ma arvan, et eraisikutega täpselt samamoodi - täna ei ole näha suuri probleeme ja loodame, et neid ei tule, aga talv on alles ees.