Kas USA ja NATO peaksid läbi rääkima Venemaa esitatud tingimuste üle?

Ei, me ei peaks rääkima tingimuste üle, mida nemad esitasid.

See on vastuvõetamatu mitte üksnes USA-le ja Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele, vaid ka viisi pärast, kuidas need esitati. See on maffia stiilis hirmutamine, mitte diplomaatia.

Me peaksime läbi rääkima relvastuskontrolli nii tuuma-, tava- ja kosmoserelvastuse üle ehk need on tähtsamad teemad. Kokkulepped, millest Venemaa on eemaldunud ja kuhu tuleks ta tagasi saada. Peaksime läbi rääkima demokraatia, inimõiguste ja Helsingi kokkuleppe üle, mille Nõukogude Liit allkirjastas.

Kuhu on jäänud USA, NATO või üldisemalt Lääne nõudmised?

See ongi probleem. Strateegiline selgus on olemas kontinendi idaküljel.

Ukrainlased mõistavad hästi, mida tahavad. Eestlased, lätlased ja leedulased mõistavad samuti väga selgelt nii nagu ka soomlased ja üha rohkem ka rootslased.

Probleem on lääne suunal. Kuna me ei tea päris täpselt, mida me tahame, siis me pole Venemaaga eriti head läbirääkijad.

NATO peasekretär Jens Stoltenberg ütles reedel, et konfliktioht on reaalne. Konflikti õhutamiseks oleks vaja toetusüksusi ning kas praegu pole see seis, et nad koguvad üksuseid Ukraina piirile ning rünnak võib toimuda kevadel või hiljemgi?

Esiteks, konflikt juba toimub. Ukrainlased võitlevad ja surevad Ida-Ukrainas iga nädal.

Peame hakkama mõistma, et Venemaa alustas sõda Ukrainaga 2014. aastal, kuid agressiivne välispoliitika algas juba palju varem. See pole uus probleem, vaid see on vana probleemi järjekordne pööre.

Ma ei usu, et Venemaal on vahendid või kavatsus rünnata ja okupeerida suurt osa Ukrainast. See nõuaks 400 000, mitte 100 000 sõdurit. Võib ju olla, et Vladimir Putin on uskunud oma propagandat, et Ukraina on läbikukkunud fašistlik riik, mida võiks kergelt ümber lükata, kuid ma ei arva, et Vene sõjavägi on nii rumal.

Võime näha väiksemat rünnakut, võib-olla Mariupoli piirkonnas, et tagada veetarned Krimmile.

On tõenäolisem, et kõik senine on tehtud Lääne hirmutamiseks ning me ei ole veel näinud mingit osa Venemaa plaanist, näiteks paigutada Venemaa üksused alaliselt Valgevenesse. Sellesse suhtuks Lääs kergendusega, sest siis ei teki sõda Ukrainas ning kui üksused oleksid äkitselt sinna pandud, siis see oleks Läänele vastukarva. Tegemist on klassikalise Venemaa diplomaatia näitega.

Kas sündmused Kasahstanis olid samuti osa Venemaa tegevuskavast või on tegemist pigem Venemaa kiire reageeringuga ootamatule sündmusele?

Ma pole Kasahstani ekspert. Siin on mitu elementi: majanduslik stress, millele viitavad kõrgete kütusehindade pärast tekkinud mässud; lõhenenud eliit vana ja uuema juhtkonna vahel; niisamuti rahulolematus nii uue kui vana juhtkonna korruptsiooni ja repressioonide pärast, samas kui kasahhid tahavad samuti vabadust ja õigusriiki; lisaks Venemaa sekkumine, mis on pigem oportunistlik ehk Venemaa kasutab ära Kasahstani siseprobleeme KJLO "rahusõduritega".

Keeruline teema ja seetõttu tuleks olla ettevaatlik piiratud informatsiooni tõlgendamisega.

USA välisminister Antony Blinken ütles, et ajalooliselt on olnud nii, et sealt riigist, kuhu Venemaa sõdur on läinud, on väga keeruline teda välja saada. Kasahstani vaadates võib sama juhtuda, kui vaadata Armeenia või Valgevene näidet. Nad ei lahku riigist?

Kasahstan on äärmiselt suur riik ning see pole võrreldav olukorraga nagu Vene sõdurite kohaolek on Transnistrias, Abhaasias, Lõuna-Osseetias või Tadzikistanis, kus on väikesearvuline kontingent. Dimensioonid on erinevad.

See on hirmutav, et Venemaa suhtub sellesse piirkonda kui oma tagahoovi. Huvitav on aga see, et kuidas Hiina lõpuks sellesse suhtub. Võiks ju oodata, et Kesk-Aasias tekib Hiina ja Venemaa hõõrdumine, arvestades kui oluliseks on Hiina seal muutunud. See on huvitav märk Moskva ja Pekingi suhete tugevusest, kui nad suudavad oma vaidlusi hallata selles piirkonnas nii hästi.

Tagasi tulles USA ja Venemaa ning NATO ja Venemaa läbirääkimiste juurde, siis kas see on märk sellest, et lääs üritab Venemaad saada laua taha läbi rääkima, et oleks vähemalt mingigi dialoog?

On tõsine probleem seoses sellega, kuidas Lääs näeb Venemaad. Et dialoog on juba iseenesest hea. See on nagu teatav kantilik ideoloogia, et dialoogi pidades suudame Venemaa probleemid lahendada. See on viga.

Huvide konflikt on selles, mida Lääs tahab ja mida Venemaa tahab. Me võime neid konflikte hallata, kuid me ei saa neid olematuks rääkida. Arvan, et tähtis on relvastuskontrolli teema, mille läbirääkimiste laua tagant on Venemaa eemaldunud, kuid strateegilisest poolest nagu tuumarelvad USA-Venemaa suhetes, siis venelastel on kaebusi, sest START 3 lepe ei olnud neile eriti meeltmööda. Seega selles küsimuses on venelastega rääkida, kuid kindlasti oleks palju arutada keskmaa ulatusega tuumarelvavõimekuse rakettide teemal, kus venelased on lepingut rikkunud, arendades uut maa-õhk raketti.

Läbi rääkida oleks piisavalt ka lühimaa-rakettide küsimuses ning kõiges muus, mis muudab Euroopa turvalisemaks. Relvastuskontrolli teemal läbirääkimisi ma toetan igati nii nagu ka õppuste läbipaistvust.

Venemaa on esimesena korraldanud suuri salajasi ja hoiatavaid õppusi. Kui saaksime kokkuleppe, et meil on parem eelteadmine nende õppuste kohta ja saaksime seda ka ise neile pakkuda, siis see oleks hea, sest muudab olukorra ohutumaks nii eestlaste kui teiste balti riikide jaoks.

Aasta tagasi kogus Venemaa samuti vägesid Ukraina piirile ja see oli surve avaldamiseks, et USA president Joe Biden kohtuks Venemaa presidendi Vladimir Putiniga. Seekordse vägede koondamise tõttu on Biden ja Putin viimase kuu jooksul vestelnud telefonitsi kaks korda ja riikide delegatsioonid on läbirääkimiste laua taga, aga mis on nüüd Venemaa eesmärk? 

Venemaa võitis esimese raundi. See on maffia stiilis hirmutamistaktika. Lääne reaktsiooniks ei olnud, et ärge hirmutage meid, vaid, kas me võiksime teie muredest rääkida. See oli halb. Vastused USA-lt, EL-i institutsioonidelt või suurtelt riikidelt kukkusid läbi. Oleks oodanud moraalset ja psühholoogilist juhtrolli, mis oleks olnud tervitatav, kuid nüüd tuleb parandada osa kahjust.

Tahaksin esile tõsta ka tõsiasja, kuidas Euroopa ja Euroopa riigid on jäetud kõrvale nendest aruteludest Euroopa julgeoleku üle ja need toimuvad USA ja Venemaa vahel.

Eurooplased võivad pahased olla, kuid nad korjavad oma aastakümnete alarahastatuse, eneserahustuse, naiivsuse ja enesega rahulolemise vilju. See tähendab, et neil pole kohta laua taga, kui nende huve arutatakse.  

Kas Nord Stream 2 hakkab pingete tõttu tööle?

Nord Stream 2 küsimus on endiselt taustal. Euroopa Liit saaks teha palju regulatoorsel tasandil ehk et kui iga gaasimolekul, mis läbib NS2 toru, siis sama palju molekule läbib Ukrainat. Öelda saaks ka, et kogu gaas ei ole Gazpromi oma, vaid et gaas tuleks ka teistelt gaasi tootjatelt. Saaks kehtestada siseturureeglid.

Praegu tundub, et sakslased ei ole valmis kogu lepet puruks rebima. Kahtlustan, et Nord Stream 2 kasutatakse läbirääkimiste ühe punktina, mitte et see laiali lammutatakse. See peaks tegelikult olema Venemaa mõjuvõimu hauakivi, mitte tootem.