Eesti on majanduslikult ja geopoliitiliselt keerulises seisus. Majanduslangus on kestnud 2022. aasta teisest kvartalist. Isegi nüüd, kui on lõpuks esimesed märgid, et majanduslangus on peatumas, napib ideid majanduskasvuuueks mootoriks. Kust peaks meie järgmine majanduskasv õigupoolest tulema?

Eesti-suguses väikeriigis, kus siseriiklik turg on väga väike, saab jätkusuutlik majanduskasv teadupärast tulla vaid kas uutest (välis)investeeringutest või ekspordist.

Kui vaadata Eestit investorina Berliinist, Pariisist, Londonist või USA-st, on kahjuks enam kui selge, et Eesti asub kaugel perifeerias, Euroopa piiri ääres ja üldse ühes ohtlikus kandis. Oleme ka ise kaitsevaldkonna tippjuhtide tasemel aktiivselt ja avalikult kuulutanud üle maailma, et kahe või kolme aasta pärast võib siin sõjaks minna, hoolimata sellest, et Eesti on maailma kõige võimsama sõjalise liidu NATO liige.

Pehmelt öeldes vähendab see kõik tavaliste investorite isu teha pikki plaane Eestis. Miks võtta riski nii väikese ja kauge turu pärast, kui sisuliselt ülehomme võib puhkeda kolmas maailmasõda?

Ekspordi osas võtab teema hästi kokku hiljuti avaldatud konjunktuuriinstituudi ülevaade Eesti majanduse tervisest laiemalt, mis tõi välja, et ettevõtlust pärsivad kõige enam halvenev konkurentsivõime, vähene nõudlus, madal usaldus majanduspoliitika vastu, vähene innovatsioon ja oskustööjõu puudus. Aina suuremaks probleemiks muutunud usaldamatus majanduspoliitika suhtes ning vähene innovatsioon.

Need on keerulised probleemid, millest enamuse lahendus vajab väga tõsist poliitilist ja ühiskondlikku pingutust, mida on keeruline saavutada, ja mõju on seejuures väga pikaajaline, sest tulemused avalduvad alles paljude aastate pärast.

Seega on meil uut majanduskasvu väga raske lähiajal ette näha, kuna investeeringuid ei tule piisavalt peale ning peamistel eksporditurgudel ei lähe müük hästi. Eestlaste ootused mõnusama elu ja rohkemate avalike teenuste järele pole aga kusagile kadunud ja kõige selle taustal kasvavad hüppeliselt vajadused riigikaitses, kuna sõda on meie enda sõnade kohaselt kohe-kohe ukse ees.

Üks võimalus on vaadata sellises olukorras kaitsesektori poole, mis sektorina on praegu globaalselt selgelt kasvutrendis ja kus Eestil on hea baas maailmatasemel midagi ära teha juba lähitulevikus.

Kaitsetööstus pole mingi imeravim, aga sobiks olemuslikult hästi ühe meetmena praegusesse rahutusse maailma. Kaitsetööstuse jaoks pole (võimalike) konfliktipiirkondade lähedus teema, pigem on see isegi võib olla stimuleerivaks faktoriks. Iisrael, Lõuna-Korea ja teised keerulise asukohaga riigid on pannud geograafia enda kasuks tööle ja suutnud välja arendada tugeva kaitsetööstuse, mis ammutab innovatsiooni n-ö otse rindejoonelt ning loob samal ajal töökohti, panustab märkimisväärselt eksporti ja toob kokkuvõttes sellega riiki raha sisse ka turbulentsematel aegadel.

Eesti on sarnases geograafilises positsioonis ning seega võiksime kaitsetööstuses korrata sedasama. Pealegi suudab kaitsetööstus tegeleda just nende konjunktuuriinstituudi ülevaates toodud probleemikohtadega, mis vaevavad Eesti muid majandussektoreid.

Erainitsiatiivil arenenud Eesti kaitsetööstussektorit iseloomustavad kõrge globaalne konkurentsivõime, oluliselt laiem kliendibaas kui vaid meie lähiturud Soome ja Rootsi, järjest suurenev turunõudlus läbi kasvavate kaitsekulude ja kõrge innovatsioonitase.

Mul on hea meel, et koalitsioonilepingus on mitmeid punkte, mis võivad tuua olulise muutuse Eesti kaitsetööstuse arengus läbi selle, et riik pöörab kaitsetööstuse arengule senisest rohkem tähelepanu.

Samal ajal vajavad lisaks koalitsioonilepingule mõned teemad siiski ülevaatamist, kui eeldada kiirendatud sektori kasvu, kuna järgmisele tasemele jõudmine ei teki iseenesest või kulub selleks liiga kaua aega. Olukorda kinnitab ka Eesti kaitsetööstuse praegune üsna väike maht (suurusjärguks 300 miljoni euro suurune käive aastal 2022), kuid meenutades, et terve sektor on alustanud sisuliselt nullist ja alles viimase 15 aasta jooksul hoo sisse saanud, näitab see suurt kasvupotentsiaali.

Peamiseks eripäraks kaitsetööstuses on business-to-government ärimudel, mis tähendab, et kiirendatud kaitsetööstuse arengu mudeli õnnestumiseks on võrdselt oluline roll nii ettevõtetel kui ka riigil. Eesti puhul tähendaks see muuhulgas seda, et riigi senistest kaitsetööstuse arendamise meetoditest jääb väheks, et kiiret arenguhüpet teha. Need meetmed olid õiged sektori käivitamiseks 10–15 aastat tagasi, kuid pole piisavad sektori skaleerimiseks globaalsel tasandil.

Kõige enam on vaja muutust meie mõttemaailmas. On oluline järjest keerukamaid relvasüsteeme lisada meie kaitseväe arsenali, kuid sellel mündil on ka majanduslik pool, mis reeglina tähendab Eesti maksumaksja raha minemist mõnda välisriiki kümnete ja sadade miljonite eurode ulatuses. Kaitseväelasi ja ametnikke ei pruugi seejuures huvitada, kust tulid vahendid mõne relvasüsteemi ostuks, kuid hoolikalt majandav maksumaksja ei saa seda endale lubada.

Maalehe hiljutine karikatuur lagunenud maja ümber koondatud vaenlast ootavatest raketisüsteemidest oli valus, aga tegelikult osutati õigele asjale: kaitsevaldkonda ei saa eelisarendada lõputult teiste elualade arvelt.

Kui on vaja rohkem ressursse riigikaitsesse – ja mulle tundub, et selle osas on ühiskonnas suur konsensus –, siis on vaja, et ka kaitsevaldkond ise rohkem panustaks ja igal võimalusel raha sisse tooks või vähemalt pidurdaks selle väljaviimist. Kodumaine kaitsetööstus ongi suurepärane vahend tulude teenimiseks, et riigikaitsekulusid saaks teha kergema südamega.

Seetõttu tuleks edaspidi mõelda enne järgmist HIMARS-i või soomukite ostu planeerides sellele, kuidas kõigepealt nende ostuks kuluv raha teenida kaitse-eelarve jaoks ning välisriikidest tehtavate ostude puhul iga võimalik sent sealt tagasi Eestisse tuua.

Kaitsevaldkonnas on sellised mudelid ootuspärased ja neid kasutavad kõik riigid maailmas peale Eesti. Kui Eesti üksi neid ei kasuta ja ajab taga võrdset konkurentsi ja odavaimat hinda ükskõik milliselt müüjalt, võime avastada, et oleme globaalses poksiringis ainus, kes pole tegelikest mängureeglitest aru saanud. Lõpuks võime pikali maas olla meie.

Ka Iisrael, Lõuna-Korea või näiteks Soome ei osta mitte odavaimat hinda, vaid strateegilist suhet ja kindlust, et riigikaitset ja majandust arendatakse riigi pikaajalisi huve ja eesmärke silmas pidades. Neid suhteid ehitatakse pikkade aastate jooksul nii riigis sees kui ka oma riigist välja lähtudes kaitsepoliitilistest eesmärkidest ja väärtuspõhistest liitlassuhetest.

Reaalses elus tähendab see kaitsetööstuse ja riigi vahel eelkõige strateegilise koostöö arendamist (hoolikalt valitud pikaajalised koostööpartnerid) tehingupõhise lähenemise (suvalise turupakkuja odavaim hind võidab) asemel. Muud detailid hakkavad sealt edasi juba ise loogiliselt tulenema.

Rääkides riigikaitsele lisaraha andmisest, oleks igati loogiline poliitiliselt öelda ka maksumaksja kui riigi rahakoti omaniku vaatest, et olgu, saate need miljardid eurod lisaks, kuna julgeolekuolukord tundub tõesti piisavalt tõsine, aga peate nii palju kui võimalik need miljardid eurod kaitsetööstuse kaudu Eestisse tagasi too(t)ma.

Isiklikult arvan, et pikas vaates võiks olla meie eesmärgiks Eesti kaitsetööstuse käibemaht, mis oleks samas suurusjärgus Eesti riigikaitse kuludega. On maitse, julguse ja ambitsiooni küsimus, kui kiiresti me võiksime sellisesse punkti jõuda.