30 aastat on Eesti võtnud endale kohustusi kliimamuutuseid leevendada, et hoida alles elamiskõlbulikku looduskeskkonda. Sama kaua on Eesti ja teised riigid peamiselt lükanud edasi kasvuhoonegaaside heite vähendamist, mis on vajalik kliimakriisi pidurdamiseks. Kuigi Eesti kasvuhoonegaaside heide on praegu ligi poole väiksem kui 1990. aastal, on selle taga eeskätt Nõukogude Liidu lagunemine, mitte meie endi keskkonnahoidlikud pingutused.

Kliimakindla majanduse seaduse ehk kliimaseaduse eelnõus on kliimaministeerium pakkunud välja samade vigade kordamise ning teinud ettepaneku lükata heite vähendamist edasi 2030. aastasse.

See tähendab veel vähemalt kuut aastat kliimakriisi süvendamist samas tempos, nagu oleme seda viimastel aastatel teinud. See tähendab, et veel kuus aastat valame praegusel kiirusel õli tulle, mis toob kaasa aina enam üleujutusi, nagu kogesime hiljuti Tartus, ja heitlikke kevadeid, mil hävib meie talivili. Kliimaministeeriumi sõnul on just see teekond kliimakindla majanduseni.

Kasvuhoonegaaside jätkuv heide on põhjus, miks on atmosfäär praeguseks soojenenud keskmiselt enam kui 1,1 kraadi võrra ning oleme kursil 2,7 kraadi soojema atmosfääri poole. See on maailm, kus aina ettearvamatute ilmastikuolude tõttu tõusevad toidu- ja kindlustushinnad, värisevad üleilmsed tarneahelad ja kasvavad julgeolekuohud. See on maailm, kus peaks üksiti toimima Eesti pisike ja avatud majandus – kliimakindlalt.

Kliimaseaduse eelnõus välja pakutud arvulised heite vähendamise eesmärgid ei ole mitte tähtsusetu arvupudi, vaid seaduse üks selgroolülisid.

Kuni me ei sea kliimaseaduses eesmärke, mida täites annab Eesti oma proportsionaalse panuse üleilmse kliimakriisi leevendamisse, on sellisest seadusest kliimamuutuste leevendamisel vähe kasu. See ei anna ettevõtjatele õiguskindlust, sest õhku jääb risk, et põhiseadusvastaselt tagasihoidlikud eesmärgid tunnistatakse riigikohtus kehtetuks.

Samuti ei anna see mitte kellelegi kindlust, et tulevased põlved saavad pärandiks riigi, mis on pandiks nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus. Lisaks jäävad aina ekstreemsemate ilmastikuolude tõttu hammasrataste vahele eelkõige vaesemad ja haavatavamad inimesed.

Heite vähendamise eesmärkide suurendamine pole vajalik mitte selleks, et saaksime kuskil maailmaareenil särada keskkonnahoiu rekorditega, vaid elamiskõlbliku keskkonna alles hoidmiseks. Küsimus pole selles, kas seame endale ambitsioonika eesmärgi jõuda maailma viie rikkaima või keskkonnahoidlikuma riigi hulka, vaid selles, kas hoiame alles või hävitame eluks vajalikke tingimusi. Küsimus on selles, kas püsime süsinikueelarve piires või ületame seda.

Keskkonnahoiu poolt kõnelejaid püütakse sageli portreteerida kui igavesti rahulolematuid: ükskõik kui palju keskkonna hoidmiseks ära teha, ikka nõudvat nad lisa. Tegelikkuses on tarvis, et inimkonna tegevus mahuks looduse taluvuspiiridesse. Nõnda ei ohusta meie tegevus looduskeskkonna habrast tasakaalu, mis omakorda hoiab elus meid endid.

Kuna inimkond ületab praegu aga jõhkralt mitut Maa planetaarset piiri, siis ei piisa väikestest sammudest keskkonnahoidlikkuse poole. Maa planetaarsetesse piiridesse mahtumiseks peame oma toimimist, sealhulgas majandust, muutma ulatuslikult, ning tegema seda kiiresti, sest üle looduse võimete elamine on toonud meid hulga pöördumatute muutuste lävele.

Suured muutused on olemuslikult hirmutavad. Küllap just seepärast on kliimaseaduse eelnõus välja pakutud tulevik, kus elu kulgeb üldjoontes nagu praegu, ehkki suurejoonelisemalt ja taastuvenergia jõul. Tulevik, kus suure saaste ja vähese lisandväärtusega tööstusharud saavad vähemalt kümmekond aastat veel edasi tiksuda. Tulevik, milles peamine edu mõõdik on majanduse suurus, hoolimata inimeste käekäigust.

Seda on raske pidada elevusttekitavaks või piisavaks, et kindlustada ühiskonna jätkusuutlikkus.

Kliimakriisi ohjeldamiseks vajalikud ulatuslikud muutused on harukordne võimalus luua õiglasemat ja kestlikku ühiskonda. Ühiskonda, milles piiratud loodusressursside jaotamisel on esmatähtis põhimõte piisavus, mitte ebavõrdsus. Ühiskonda, mis toimib Maa taluvuspiiride sees ja seega suudab kesta läbi aegade. Ühiskonda, milles väikeste kohtade elanikud ei pea valima saastava tööstuse ja tööpuuduse vahel, vaid saavad tõmbekeskuste elanikega võrdselt panustada millegi väärtusliku loomisesse.

Selle poole liikumiseks peame tunnistama, et jätkusuutlikkus ei sünni kosmeetiliste muudatuste tulemusena, ning olema julged. Ajaaken selleks on kiiresti sulgumas.

Kliimaseaduse eelnõus välja pakutud heite vähendamise eesmärgid on kaugelt ebapiisavad, et ohjeldada kliimamuutusi ja tagada eluks vajalikke tingimusi, milles Eesti riik saab kesta läbi aegade. Seetõttu ei anna need kindlustunnet ei kliimamuutustele kõige haavatavamatele ühiskonnagruppidele, ettevõtjatele ega tulevastele põlvedele.

Nüüd, kui eelnõu on kooskõlastusringil, on veel võimalus seada süsinikueelarvel põhinevad eesmärgid, mida täites annab Eesti oma proportsionaalse panuse kliimakriisi ohjeldamisse. Nii saame seaduse, millest on kasu nii praegustele kui ka tulevastele põlvedele.