Hiljutisel Eesti filmi ja teleauhindade galal võidutses kogunisti üheksas kategoorias, sealhulgas parima mängufilmi omas, Rainer Sarneti film "Nähtamatu võitlus". Kes seda pole näinud, siis soovitan kindlasti vaadata. Selles omapärases linateoses on edukalt kombineeritud vene õigeusu propaganda, B-kategooria kung fu-filmi esteetika, black metal-muusika ja nõukogude nostalgia.

"Nähtamatu võitlus" on hariv, lõbus ja sügavalt rõõmustav vaatamine. Endaski tärkas uuesti huvi religiooni vastu ja mõningane nostalgia noorpõlve kirikukülastuste järele. Seda enam, et filmis kujutatud õigeusu munkasid kiusavad võimud taga, aga nad on väga heas vaimses ja füüsilises vormis tegelased, kes neid ahistava nõukogudeaegse ilmaliku võimu oma kung fu oskustega kiiresti paika panevad.

Režissöör Sarnet on filmi värvanud meie tuntuimad vene õigeusku praktiseerivad näitlejad Indrek Sammuli ja Rain Simmuli, kelle rollid lausa säravad oma usu tutvustamise süütust vaimsest rõõmust. Seejuures pole Sarneti filmi munkadele kung fu oskus lisatud välise efekti või vaataja tähelepanu köitmise pärast, kung fu on munkade allegooriline sisevõitlus hea ja kurja vahel.

Nii Rain Simmuli kehastatud kloostrikerjus kui ka Indrek Sammuli kloostrivanem on omal pool kloostrimüüri seda püha võitlust pidamas. Kloostrimunkade võitlusvalmidus sümboliseerib religioosse inimese hingelist valmidust tegeleda julgelt sisemiste vastuolude ja kriiside lahendamisega ning võtta vajadusel vastu ka raskeid otsuseid.

Arvestades praegust ettevaatlikkust kõige veneliku suhtes on hea meel, et nii Eesti filmikriitikud kui -publik on Sarneti targalt provokatiivse, aga siiski provokatiivse filmi avasüli vastu võtnud. Lisaks filmiauhindadele pärjati teost ka Eesti kultuurikapitali parima mängufilmi aastapreemiaga.

Sarneti filmile langesid EFTA auhinnad kaela vaid kolm päeva enne seda, kui Moskva patriarhaadi rahvuskogu ja seda juhtiv patriarh Kirill tegid 27. märtsil üleskutse pühale sõjale lääne vastu ning oma avalduses ka Eesti suveräänsuse küsimuse alla seadsid. Sellele järgnes õige pea sotsist siseministri Lauri Läänemetsa algatus hiljuti Moskva patriarhaadi terroristlikuks organisatsiooniks kuulutamiseks ning üleskutse Eesti kogudustele patriarhaadiga side katkestada. 

Kirilli juhitud Moskva patriarhaadi avalik poliitiline ja majanduslik koostöö Kremli ilmaliku võimuga pole mõistagi mingi uudis. Kreml on viimased paar aastat teadlikult edendanud surmakultust ning Kirill võib küll olla Vene õigeusu kiriku jätkuv pea, aga ta on võtnud endale oma kirikliku karjääri jooksul hulga kõrvaltegevusi, millest kõigist on avalikus meediaruumis juttu olnud: KGB kaastöötaja, oligarhist miljardär, nüüd siis ka Kremli sõjapoliitilise surmakultuse peapreester.

Eestis asuvate koguduste religioosseid tegevusi patriarhi valikud otseselt ei inkrimineeri, aga varju heidavad küll. Kõik, kes vähekegi vaba meediat tarbivad, teavad, millega Moskva patriarhaat tegeleb.

Et Moskva patriarh on lisaks vaimulikuametile hakanud pidama ka poliitikuametit, on tema enda valik. Et ta teeb poliitikat vaimulikel teenistustel ja kiriku ruumides, see muudab ka tema usulise tegevuse avatuks poliitilisele kriitikale.

Poliitika, mida Moskva patriarh Kirill teeb, on rahvusvaheline. Vene õigeusu kiriku võrgustikku on eri riikides kasutatud ka Kremli poliitilisteks eesmärkideks. Patriarh Kirill on usuvabaduse Vladimir Putinile juba vabatahtlikult ära andnud. Isegi Rooma paavst hoiatas teda 2022. aasta mais, et ta ei määraks end "Putini altaripoisiks." Patriarh otsustas teisiti.

Mõnes mõttes oleme ka Eestis hetkel kõik patriarhi kehva otsustusvõime ohvrid. Isegi vene õigeusu piiskop Daniel, kes asendab kapo hinnangul Eesti poliitikasse sekkunud ja seetõttu välja saadetud metropoliit Eugenit, tunnistas seda Eesti Päevalehes ilmunud intervjuus ääri-veeri Vilja Kiislerile.

Ohvripositsioon on alati mõistagi ka poliitiliselt tark valik, kui on vaja ennast ilmaliku võimu surve eest kaitsta. Metropoliit Eugeni on juba andnud siinsele organisatsioonile suunise Moskvale truuks jääda.

Piiskop Daniel demonstreeris intervjuus selget poliitilist osavust, andes mõista, et ei nõustu patriarh Kirilli valikutega, tunnistades, et kirikupea on eksiteel, üritades samal ajal kirikupea poliitilist tegevust isoleerida kirikust, usujuhi moraalseid valikud usust.

Moskva patriarhi 27. märtsi poliitiliselt fundamentalistlikku avaldust ei saa aga vaadata eraldi patriarhaadi muust varasemast poliitilisest koostööst Putiniga. Küsimus ei ole ainult 27. märtsi avalduses, mille suhtes piiskop Danielilt ka arusaadavamaid selgitusi ootaks, küsimus on Moskva patriarhaadi pikaajalises koostöös Putiniga ning vahendite ja mõju andmises Kremli agressiivse ilmaliku võimu käsutusse muude, religioosse tegevuste kõrvalt.

Vara on veel hakata järeldusi tegema piiskop Danieli edasiste käikude kohta. Nagu piiskop ajakirjanikule ütles, sellised asjad võtavadki aega. Siseminister on lubanud seda aega anda. Piiskop esindab oma mittetulundusühingu huve, võimalik, et me tema sisemist südame-kung fu'd kunagi kuulma ei saagi.

Küll aga sooviks avalikus arutelus kuulda Eestis elavate vene õigeusu praktiseerijate arvamusi. See üleskutse kehtib ka teile, Rain Simmul ja Indrek Sammul, kes te filmis nii ägedalt vene õigeusu südame-kung fu'd tutvustate, pidevat nähtamatut võitlust iseenda hinge pärast reklaamite.

Igasugu kanoonilisi argumente kõrvale jättes, neist ei saaks tavainimene niikuinii aru. Palun valgustage meid, kuidas on võimalik usuvabadusest loobunud ja fundamentalistliku surmakultuse propagandisti ning poliitikutee valinud kirikujuhi alluvuses puhta südamega Kristust teenida. Ja mida usust võõrdunud kirikuvalitsusest lahti ütlemisel üldse usuvabadusega pistmist on?

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.