Moskva patriarhaadile alluva Eesti õigeusu kirikuga seotud teemad ei näita vaibumise märke, püüan paari detaili ja hoiakut veel välja tuua ja kommenteerida.

Kommentaari pealkirja võtsin piiskop Kallistos Ware raamatust "Õigeusu tee", kus on toodud õigeusu munga vastus küsimusele, mis te seal kloostris teete. Munk vastas: "Langeme ja tõuseme, langeme ja tõuseme, langeme ja tõuseme jälle." Ehkki Kallistos Ware esindas oikumeenilist patriarhaati ja nimetud mungast ei ole raamatus rohkem andmeid, näitlikustab vastus Moskva patriarhaadi kiriku praegust seisu: ollakse langusfaasis.

Võrreldes ajaga, kui sõda Venemaa agressioon Ukrainasse algas ja Moskva patriarhaadile alluva õigeusu kiriku (edasi MPEÕK) teemad Eestis tõstatusid, on MPEÕK esindajate väljaütlemised oma ehedusest palju kaotanud.

Enam ei saa kuulda metropoliit Eugeni moodi naiivseid valeväiteid, et Venemaa ennetas mõne tunniga Ukraina pealetungi, ei kuule ka veresidemetest, vaid pigem suhtekorraldajate ja juristide silutud väljaütlemisi. See on muuhulgas kaasa toonud olukorra, et targad ning maailma poliitikat peenelt ja täpselt tajuvad usuinimesed räägivad sageli nagu lihtsameelsed, kes viimati mõned aastad tagasi raadiot kuulasid ning internetist midagi ei tea.

Tõsi, siin-seal kohtab teoloogilegi huvitavat arutelu, näiteks kaanonite kehtivuse ja tõlgendamise üle (Anastasya Tido, "Teoloog Kuremäe kloostrile: õigeusu aluseid eiravast Moskvast lahti ütlemine on teie võimuses"), kuid suures osas on ehedad ja siirad usulised seisukohad asendatud. Aga kui juristid hakkavad asendama usuinimesi, siis kannatab usk.

Kirjutan veel kord probleemi lahti, nii nagu mina seda näen.

Eesti tõenäoliselt suurim kirik on kanooniliselt seotud Moskva patriarhaadiga, mille juht on patriarh Kirill. Oma paljude väljaütlemiste ja tegude kohaselt on patriarh Kirill agressiooni ja marurahvuslust toetav usuline juht. Ta on julgustanud noori mehi Ukrainasse sõtta minema, kinkinud väeosadele ikoone, lubanud sõjas langenutele pattude lunastamist ning rääkinud pühast sõjast kogu läänemaailma, st ka Eesti vastu.

Jah, alati pole Kirill seda teinud kiriku eestseisjana, kuid selle hoiakuga on kirik Venemaa paljuski kaasa läinud. Nii võime lugeda kiriku laialdasest toetusest sõjale, mis kohati võtab groteskseid vorme (näiteks: Anastasya Tido ""Sõjaväesurm on kõigist surmadest parim": kuidas Vene preestrid sõdivad, saavad ordeneid ja palvetavad rahu säilitamise nimel"). Ning vähemalt mina pole lugema juhtunud ühtegi avaldust, kus Moskva kirik oleks kahetsenud Butša massimõrva ja või leinanud sealseid vägistamisohvreid.

Olgu kohe järgnevalt öeldud, mulle on väga meeldinud Eesti riigi käitumine. Riigi kohus ongi eespool kirjeldatud hoiakutest tulenevaid ohte märgata. Küllap enamik ei soovi, et Eestis tegutseks väliselt rahumeelne Talibani rakuke, sest see rühmitus on põhjustanud tuhandeid surmasid ja piinu. Moskva patriarhaadi kiriku juhid on andnud õigustuse ja õnnistuse sadu tuhandeid elusid nõudnud sõjale ning alati leidub inimesi, kellele on usk suurem autoriteet kui riik.

Eesti riigil on igati põhjust küsida, kas Eestis tegutseval kirikul on paslik jääda ka kanooniliselt seotuks meile püha sõja kuulutanud patriarhi ja kirikuga. Küsimused ja hilisemad ettepanekud on MPEÕK-le esitanud kaalutletult, aega andes ja viisakalt.

Tunnistan, mulle on sümpatiseerinud ka mõnedki kirikusse kuuluvate inimeste vastused. Usulist seotust ei vahetata nagu särke, olulised on väärtused nagu usuline truudus ja kuuletumine.

Olen paaril korral soovitanud, et kui keegi kriitikutest tahaks tõeliselt patriarhaadi vahetusse olemusse süüvida, siis oleks Kuremäe kloostri asemel palju õigem uurida, miks on Eesti kõige kuulsam kultuuritegelane Arvo Pärt endiselt Moskva patriarhaadile alluva kiriku liige. Ma arvan, et tal on selleks kaalukaid põhjuseid. Lisaks käivad religioonis mõned asjad pikalt, lääne ja ida kirik panid teineteist vande alla, mõtlesid pisut vähem kui tuhat aastat ning siis otsustasid, et võtame vande maha.

Mida ma näen lahendusena? Kõigepealt on minu meelest olnud MPEÕK-l olnud halvad nõuandjad, mis on eemaldanud kirikust nii vajalikku siirust. MPEÕK otsustes ja väljaütlemistes on domineerinud venitamine, kumab läbi lootus, et kui Ukrainas rahu tehakse (mis on praeguses poliitilises olukorras täiesti võimalik), siis probleem vaibub. Ometi ei pese see Ukraina süütute ohvrite õigustamist patriarhi ja temaga kaasa kiitjate kätelt.

Olen väga puudust tundnud umbes sellisest MPEÕK esindajate seisukohast, et patriarhid tulevad ja lähevad, mõned nendest on ebaõnnestunud, kuid Moskva kirikus on olnud väga ilusaid ja jäävaid vaimulikke väärtusi. Kes on teemast kaugemal, soovitan vaadata näiteks Eesti filmi "Nähtamatu võitlus", mis on tehtud suuresti Petseri kloostri lugudele tuginedes.

Minu tunnetust mööda oleks kirikul palju ehedam tunnistada, et paljude MPEÕK liikmete vaimne side oma patriarhaadi vaimuliku pärandiga on tugev ja võimalusel tahaksid nad seda säilitada. Keerutamine, et mida patriarh tegi kiriku juhina, mida inimesena, ei mõju siiralt.

Tõenäoliselt võetakse riigikogus vastu seadusemuudatus, mis Eestis tegutsevate kirikute seosed agressiooni õhutavate usuorganisatsioonidega keelavad. Kuna MPEÕK tegutseb Eesti Vabariigi õigusruumis, siis võiks soovitada MPEÕK-l väljuda hetkeks kirikutele nii omasest igavikulisest mõtlemisest ja side Moskva patriarhaadiga külmutada või ajutiselt katkestada. Seda kindlasti nii kauaks kui patriarhid (ei tea ju, kes pärast Kirilli tuleb) sõjahullusest ja marurahvuslusest vabanevad. Selleks ajaks võib vaimulikku tuge ja juhtimist ajutiselt pakkuda oikumeenilisele patriarhaadile alluv Eesti Apostlik Õigeusu Kirik (EAÕK).

Mis puutub Kuremäe kloostrisse, siis toetan rahuliku dialoogi jätkamist, veenmist ja selgitustööd ning ka EAÕK saab kaanonite tõlgendamisel aidata. Olgu veel öeldud, kloostri vastu jõuga astuja saab enamasti ikka lüüa, võib-olla mitte kohe, kuid sadade aastate perspektiivis siiski. Nii oli see kunagi varemetes Pirita kloostriga, mis on nüüd vaimne tugipunkt paljudele, vanausulistelt Solovetsi kloostrit vallutades said Moskva õigeusklikud tegelikult vaimselt lüüa, nii oli see ikoonitülide ajal Bütsantsis, kui ikka võitsid kloostrite seisukohad.

Usun, et mõistus võidab. Lõppude lõpuks võlgneb Kuremäe klooster oma säilimise eest tänu suure tõenäosusega just liberaalsele läänele, millele patriarh püha sõja on kuulutanud.