Kõigepealt, me ei praktiseeri vene õigeusku, vaid usku Kristusesse. Tõsi, me teeme seda õigeusu kirikus, mis meie jaoks on osutunud õigeks teeks.

Hingelised ja vaimsed otsingud on meid paarkümmend aastat tagasi viinud kiriku juurde, esmalt luteri, seejärel ristiusu lätetele lähemale liikudes, õigeusu kiriku juurde. See on toimunud sajandite vanuse õpetuse mõjul ning konkreetsete inimeste kaudu, kellest on kiiranud sisemist rõõmu ja rahu, aga samas ka kannatuste mõtestamise sügavust.

Kiriku alus on Kristuse õpetus. See on kiriku põhiseadus. Nii nagu riigil on põhiseadus. Aga seal, kus on inimene, seal on alati võimalus eksituseks. Sarnaselt riigi põhiseadusega võidakse väärtõlgendada ka kiriku põhiseadust. Erinevalt riigi põhiseadusest ei saa kiriku põhiseadust muuta ja selle väänamine lõpeb varem või hiljem tagasipöördumisega algse õpetuse juurde.

Nüüdseks on ühe inimese kohutav valik endaga kaasa tõmmanud osa kirikust, millesse me kuulume. Aga patriarh ei ole õigeusu kirikus eksimatu staatuses ja jumalateenistuste ning sakramentide sisu ei ole muutunud.

Muutunud ei ole ka Kristuse õpetus. Kõigis Eesti õigeusu kirikutes palutakse igal jumalateenistusel haigete ja vangistatute, aga ka meie riigi valitsuse ja kaitseväe eest. Mitte kordagi ei ole meil olnud tunnet, et kiriku õpetus või teenistusel kõlavad sõnad oleksid vastuolus meie armastusega oma maa või riigi vastu. Muidugi mõistame kõhklusteta hukka Venemaa agressiooni Ukrainas ja meie meelest on see kuritegu.

Kui Vene väed alustasid täiemahulist sissetungi Ukrainasse, oli meie sisemine sund oma meeleheidet väljendada. Märtsis 2022 kirjutasime alla avalikule pöördumisele patriarh Kirillile, et ta teeks kõik selleks, et Venemaa Föderatsioon lõpetaks viivitamatult verevalamise Ukrainas ja viiks Vene väed Ukraina territooriumilt välja. Meie seisukohaga liitusid õigeusklikud üle kogu maailma, kuid kahjuks vähimate positiivsete tagajärgedeta.

Samal ajal on meie kohus teadvustada seda, mis on õigeusu kirikus igavikuliselt väärtuslik, eluandev ja inimest ülesehitav. Seda, mis on Kristuse õpetuse tuum.

Süda on raske, kui juhid eksivad ja külvavad mastaapset kurja, vaenu ja vihkamist. Aga me püüame hoida meeles, et isegi kui me ei saa takistada neid seda tegemast, saame alati hoolitseda selle eest, et me ise seda ei teeks. Nähtamatu võitlus seisneb enda tegude ja mõtete jälgimises ja oma südames rahu hoidmises.

Kirik ei ole poliitiline organisatsioon ja kuna patriarh Kirill on endale võtnud ise volituse, mida keegi talle andnud ei ole, siis on meie koguduse liikmed praeguseks hääletanud Eesti õigeusu kirikule autokefaalia (täieliku iseseisvuse) taotlemise poolt. Loodame, et sellest võrsuvad lahendused, mis meie jaoks väljakannatamatuks muutunud olukorda leevendavad.

Küsimusele, kuidas on võimalik usuvabadusest loobunud ning poliitikutee valinud kirikujuhi alluvuses puhta südamega Kristust teenida, vastame, et me ei liitunud kirikuga sellepärast, et meie süda oli puhas, vaid selleks, et südant puhastada. Me ei tulnud kirikusse ühe või teise patriarhi pärast, vaid Kristuse pärast.

See, et elame maailmas, kus iga nähtus võib iseenese vastandiks pöörduda, on ülimalt traagiline, aga see on reaalsus, millele tuleb otsa vaadata loobumata sealjuures oma ideaalidest. Me püüame hoida meeles, et kiriku tegelik pea on ikka ja alati Kristus. See on valus, aga lootusrikas teekond.