Meelis Oidsalu: Trumpi näpujäljed Ühendriikide luurehinnangul
Ulatuslikud muutused Ameerika Ühendriikide avalikus luureraportis näitavad, et Donald Trumpi administratsioonil on vahetu ja selge mõju sõltumatuks deklareeritud luureanalüüsile ning tema ametiaja luurehinnanguid tasub lugeda hoolikas võrdluses varasematega, märgib Meelis Oidsalu Vikerraadio päevakommentaaris.
Alates 2006. aastast on Ühendriikide luurekogukond avaldanud igal varakevadel avaliku ohuhinnangu, millesse panustavad kogunisti 18 asutust. See on mõneti sarnane Eesti välisluureameti igakevadisele ohuraportile. Ent kui Eestis oli avaliku ohuhinnangu üllitamine välisluure enda algatus, siis Ameerikas otsustati seda teha pärast 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakute eelhoiatuse läbikukkumist ja Iraagi sõjaga seotud luureskandaali. Avalik ohuraport pidi tooma ohuhinnangutesse läbipaistvust ning kaitsma luuret poliitilise surve ja manipulatsiooni eest.
Ka seekordse raporti eessõnas lubatakse, et see kajastab Ühendriikide "luurekogukonna ühist arusaama" ning pakub poliitikakujundajatele, sõjaväelastele ja sisejulgeoleku jõududele "detailset, sõltumatut ja moonutamata luureteavet".
Donald Trumpi teine administratsioon on olnud eelmisest jõulisem esimese valitsemisaja ajal ilmunud allumatust ennetama. 2025. aasta jaanuaris vallandas president mitmeid luureametnikke. Lisaks koondas Luure Keskagentuur (CIA) hulga nooremametnikke osana Trumpi algatusest föderaalvalitsust vähendada.
Nüüdne Ameerika ohuhinnang valmis Trumpi lojalisti ja ühismeedias Kremli jutupunkte levitava ning Ukraina presidenti sarjava rahvusliku luuredirektori Tulsi Gabbardi juhtimisel.
Kui kõrvutada Gabbardi aruannet mullusega, võib väita, et Trumpi administratsiooni prioriteedid on Ühendriikide luurekogukonna hinnangut üsna järsult mõjutanud. See ei tähenda tingimata, et Joe Bideni valitsemise ajal välja antud raportid olid ideoloogiavabad, küll aga on selgelt näha, et paari kuuga on uue presidendi prioriteedid leidnud tee raportisse kiirusega, mida üle kümne asutuse vahel koordineeritud sõltumatult analüütiliselt protsessilt ei ootaks.
Veel mulluses raportis ei mainitud uue administratsiooni poolt Ühendriikide ühe suurema julgeolekuprobleemina serveeritud Gröönimaa küsimust sõnagagi. Nüüd on sellest juttu nii Vene kui ka Hiina kontekstis.
Mulluses raportis mainiti ekstremistlike liikumiste peatükis ka "valgete ülemvõimu ideoloogiast kantud" gruppe, mis kujutavat märkimisväärset ohtu USA kodanikele. Seekordses raportis valgenahalist ekstremismi ei mainita.
Kui 2024. aasta raport mainib migrante eksklusiivselt ainult inimkaubanduse ohvritena, siis nüüdne raport käsitleb neid selgelt ohuna. "Alates 2025. aasta jaanuarist on USA-sse jõuda üritavate migrantide koguarv märkimisväärselt langenud, peamiselt seoses piirikontrolli jõulise tugevdamisega," nenditakse aruandes, mis tavapäraselt rangelt hoidub valitsuse poliitikatele hinnanguid andmast.
Mehhiko narkokartellidest lähtuvast ohust räägiti ka Joe Bideni aegsetes luureraportites, seekord on kartellid märksa prominentsemana esile tõstetud.
Selleaastasest luureraportist puuduvad mõned varasemalt esinenud peatükid. Mullu eraldi lehekülje jagu käsitlemist leidnud kliimamuutusi nüüd ei mainita, samuti puudub varasem pandeemiaohte käsitlenud peatükk. Joe Bideni aegne raport maalis maailma pandeemilisest olevikust tumeda pildi, mainiti kõrgpatogeense linnugripi, koolera, dengue palaviku, Ebola, ahvirõugete ja lastehalvatuse kriitiliselt kurnavat mõju maailma riikide tervishoiusüsteemidele.
Need üsna selged erinevused viitavad ametisoleva presidendi administratsiooni mõjule luurekogukonna avalikus ohuhinnangus ning panevad küsima, kas see mõju avaldub ka Ühendriikide luurehinnangu Eestit kõige vahetumalt huvitavas ehk Venemaad puudutavas peatükis.
Trumpi teise valitsemisaja esimeses ohuhinnangus leiab Ameerika luurekogukond erinevalt varasemast, et Venemaa kasvav võimekus ning suurenenud tuumasõja oht sunnivad Ühendriike leidma kiireloomuliselt viise sõja lõpetamiseks ning et sõja lõpetamise viis (st nt Venemaa alistamine sõjas) ei mõjuta Venemaalt lähtuvat tulevast ohtu.
See on fundamentaalselt erinev seisukoht kui Euroopa valitsuste seni väljendatu. Euroopas on räägitud sellest, et kui Venemaa Ukrainas ei kaota, siis tuleneb sellest Euroopale täiendav oht. Iseasi, kui häid avalikke põhjendusi seegi seisukoht on pälvinud.
Erinevalt mullusest luurearuandest leiab nüüdsest hinnangu, mille kohaselt Vene-Ukraina sõja jätkumine on iseenesest oht Ameerikale, sest kasvavad riskid sõja eskaleerumiseks (sh tuumasõjaks), suurenevad julgeolekuohud NATO liitlastele, eriti Kesk-, Ida- ja Põhja-Euroopas.
Sõja jätkumine julgustavat ka Hiinat ja Põhja-Koread agressiivsemalt tegutsema. Seega võib raportist välja lugeda, et ka halb rahu oleks Ühendriikidele ohutum kui jätkuv sõda. Omapärane, et Ameerika avalikus luurehinnangus omistatakse seekord ka Ukraina presidendile suhtumist Ühendriikide algatatud läbirääkimiste suhtes. Nenditakse justkui faktina, et president Volodõmõr Zelenski "saab tõenäoliselt aru, et ta positsioon on nõrgenemas, lääne tulevane abi on ebakindel ja ta mõistab seega vaherahu vajalikkust." Märkimata jäetakse, et Ühendriikide valitsus ise on üks selle lääne ebakindla toetuse peamisi põhjustajaid.
Loomulikult pole põhjust kogu Ühendriikide luureraportit päevapoliitiliseks pamfletiks pidada, ohuhinnangus öeldakse asju, mis Trumpile ei pruugi meeldida, näiteks seda, et vaherahu ebasoodsatel tingimustel ei lahenda Ukraina julgeolekuprobleeme ning et Venemaa on motiveeritud sõda jätkuma. Aga ulatuslikud muutused Ameerika avalikus luureraportis näitavad, et Trumpi administratsioonil on vahetu ja selge mõju sõltumatuks deklareeritud luureanalüüsile ning tema ametiaja luurehinnanguid tasub lugeda hoolikas võrdluses varasematega, mis samuti ei pruukinud poliitilisest näppimisest priid püsida.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Kaupo Meiel