Kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu on jõudnud bumerangina riigikogu saali tagasi presidendi kaudu, kes jättis selle välja kuulutamata. Kõik, kes selle seaduse käekäigust nagu ka kirikute autonoomiast ja usuvabadusest on huvitatud, jälgivad tähelepanelikult, mis saab edasi. Nõutust ja vastuolulisi tundeid on olnud kogu selle seaduse menetlemise ajal omajagu.

Kuigi Eesti kirikute juhte ja esindajaid häirib, kuidas patriarh Kirill president Vladimir Putini poliitikale Ukraina vastases sõjas ja "Vene maailma" imperialistliku ideoloogia juurutamises sekundeerib, ei ole kujundanud Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) õigusselguse puudumisel seisukohta kirikute koguduste seaduse eelnõule tervikuna. Me ei kiitnud seda heaks ega laitnud ka maha.

Tõsi on see, et rääkisime kaasa eelnõu koostamise algfaasis ja tegime oma konkreetsed sõnastuslikud ettepanekud, mille kõigiga arvestati, kuid ütlesime siseministeeriumile esitatud kirjalikus arvamuses (13. novembril 2024) sedagi, et seaduse muudatuse algatus iseenesest teeb meid murelikuks ja ettevaatlikuks, sest tajume kirikute autonoomsesse elukorraldusse sekkumise ohtu. See ebakindlus ei ole kuhugi kadunud. Just vajaliku selguse puudumise tõttu ei ole EKN kujundanud kirikute esindajate töökoosolekul lõppseisukohta eelnõu küsimuses.

Olen väljendanud isiklikku seisukohta, et eelnõul kui sellisel pole häda midagi, kui seda konkreetselt hinnata julgeolekuriski maandava meetmena. Samas arvamusartiklis nentisin aga korduvalt, et vaja oleks õiguskindlust, kas riigil on üleüldse õigus kirikute siseasju sellisel määral korraldada.

Õigusselgust kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse kontekstis vajavad kõik, keda see seadus puudutab: kirikud, kogudused, koguduste liidud, kloostrid, usuühendused ja nende esindajad. Peamine küsimus on, kas muudetud seadusega rakendatavad piirangud riikliku julgeoleku tagamiseks arvestavad piisavalt kirikute autonoomiaga ning kas põhiseadusega kaitstud usuvabadust ei taba riive ega rikkumine.

Eesti Kristlikku Õigeusu Kirikut ja Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalset Naiskloostrit puudutab seaduse edasine saatus nimetatud küsimuses esmalt. Just neilt ootab siseminister oma alusdokumentide muutmist viisil, mis ühendaks nad lahti Moskva patriarhaadist, mille riigikogu kuulutas eelmisel aastal Venemaa sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks.

Kui seadus on põhiseadusega kooskõlas, tuleb neil seda teha. Asuda aga ajalooliselt murrangulisi muudatusi läbi viima riigi sunnil ja vastu tahtmist teadmata, kas riigil on üldse õigust seda neilt nõuda, tundub hingenärivalt ebaõiglane.

Väljendades veendumust, et Moskva patriarhaat õõnestab riikide suveräänsust ja demokraatiat, tõi president Alar Karis seaduse väljakuulutamata jätmise otsuses siiski välja rea õiguslikke põhjendusi, miks ta seaduse riigikogusse tagasi saatis.

Presidendi põhjendustest lähtuvalt asusid siseministeerium ja riigikogu õiguskomisjon seisukohale, et seadust ei ole otstarbekas muutmata kujul riigikogus uuesti hääletada, kuna võimalus, et president pöördub riigikohtu poole ettepanekuga kuulutada seadus põhiseadusega vastuolus olevaks, on siis suur. Nõnda otsustati seaduse sõnastust pisut korrigeerida. Iseküsimus on, kas sellest piisab, et president selle välja kuulutab.

Minu arvates on täiesti reaalne võimalus, et president Karis jätab seaduse ka pärast selle muutmist välja kuulutamata. Kui lugeda presidendi selgitusi, miks seadus jäi esimesel korral välja kuulutamata, tundub, et president ei pea kirikute ja koguduste seaduse muutmist üleüldse otstarbekaks ega põhjendatuks.

Presidendi otsuses seisab: "Ei saa kehtestada ebaselget ja ulatuslikku keeldu, mis tungib usu- ja ühinemisvabaduse tuumani ning pole demokraatlikus ühiskonnas vajalik, kuna selle eesmärgi saab saavutada teiste vahenditega.". President viitab muudele juba kehtivatele seadustele, mida saab vajadusel jõulisemalt rakendada. Pisut hiljem ta lisab: "Piirang ei ole kooskõlas põhiseadusega, kui selle eesmärgi saab saavutada õigusi vähem piirava meetmega".

Kui president sedastab, et usuvabaduse ja ühinemisvabaduse piirang ei ole muudetud seaduse vastuvõtmise järel proportsionaalne, sest kehtivas õiguses on juba kõik vajalikud hoovad olemas, peab ta seaduse muutmist minu arvates üldse ebavajalikuks. Pigem tahab ta rõhutada, et olemasolevaid seadusi tuleb paremini rakendada.

Tundub, et president Karis ise peab proportsionaalseks piiranguks kanooniliste sidemete jõulisele katkestamise asemel üht teist alternatiivi. Presidendi otsuses on kirjas: "Kui võtta aluseks konkreetne, Eestis registreeritud ühenduse enda tegevuses avalduv oht julgeolekule ja põhiseaduslikule korrale, siis võiks seadusandja välistada üksnes niisugused piiriülesed sidemed, mis sellise ohuga vahetumalt seonduvad."

Just sellist seisukohta esindab Keskerakond, mille parandusettepanekutele Alar Karis viitab. Keskerakonna ettepanek nägi ette piirangute seadmist välismaalt tulevatele konkreetsetele korraldustele või otsustele või muudele juhistele, mida ei tohiks seaduse muutmise järel täita, kui see kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule, põhiseaduslikule või avalikule korrale või toetab sõjalist agressiooni või kutsub üles sõjale, terrorikuriteole või muul viisil relvajõu kasutamisele või vägivallale. Piirang seatakse mitte sidemetele konkreetse isikuga välismaal, vaid selle konkreetse isiku selliste korralduste ja otsuste täitmisele, mis ohustavad julgeolekut.

Riigikogu õiguskomisjon seda kitsama piirangu seadmist ei toetanud. Ilmselt põhjusel, et see ei kohustaks ühelgi kirikul, kogudusel ega kloostril lõpetama oma kanoonilisi või muid ametlikke sidemeid välismaal asuva juhtkonnaga. Poliitiline tahe on praegu just see, et sidemed tuleb läbi lõigata täielikult.

Kas selle poliitilise tahte realiseerimine praegu valitud kujul on ka kooskõlas põhiseadusega, saab minu arvates selgeks ainult ühel juhul: hinnangu peab andma riigikohus. Kuna parlament ise seadust muutmata kujul uuesti vastu võttes seda presidendi kaudu riigikohtusse ei suunanud, on võimalik presidendil õigusselguse saamiseks ise riigikohtu poole pöörduda.

Võita oleks sellest sammust kogu ühiskonnal. Riigikohus saab anda kõigile osapooltele õigusselguse ja südamerahu ükskõik kummale poole riigikohtu otsus langeb. Kui seadus on põhiseaduse kohane, tuleb seda asuda rakenduma. See tähendab, et kirikutel, kogudustel ja kloostritel tuleb end selle järgi kohanda. Kui riigikohus tunnistab seaduse põhiseadusega mitte kooskõlas olevaks, tuleb võtta kõigil aeg maha ja aru pidada, kuidas riiklikku julgeolekut tagada viisil, mis ei riiva ega riku usu- ja ühinemisvabadust ning arvestab kirikute autonoomiaga.

Õhk oleks seejärel puhtam ja südamerahu leiaksid kõik alates presidendist ja riigikogust lõpetades Pühtitsa kloostri nunnadega.

Arvamusega ei esinda autor EELK ega Eesti Kirikute Nõukogu ametlikke seisukohti.