Aasta algul kirjutasin ERR-i portaalis, et "Usuvabadus on osa vabast Eestist". Nüüd, kui president Alar Karis jättis kirikute ja koguduste seadusesse tehtud küsitavad muudatused välja kuulutamata, sain kinnitust oma arusaamale. Hoolimata presidendi põhjendatud argumentidest poleemika ilmselt jätkub. Seetõttu soovin lisada veel mõned tähelepanekud usuvabaduse piiride teemal.

Kahtlemata ei ole usuvabadus absoluutne. Usuvabadusega ei saa õigustada kuritegu või seaduserikkumist. Kui kellegi südametunnistus ei luba riiklikest normidest kinni pidada, võib ta ju rakendada kodanikuallumatust, kuid riigil on legitiimne õigus teda selle eest karistada. Samal ajal on demokraatliku riigi ülesanne tagada, et ühiskonnas oleks võimalikult vähe neid, kes tunnevad, et nende südametunnistuse-ja usuvabadust piiratakse, ilma et nad selleks põhjust annaksid ja teisi ohustaksid.

Milliste argumentidega sedalaadi piiramist põhjendatakse? Paljudes sõnavõttudes on süüvitud ajaloo, teoloogia ja kanoonika keerdkäikudesse. Kas piisab ainult uskumisest Jeesusesse, kes olevat kõigile kristlastele ühine või on usu puhul obligatoorsed ka mingid organisatoorsed vormid? Kas nende vormide legitiimsust tuleb uurida kuni maailma loomiseni?

Sellised arutlused võivad olla küll huvitavad, kuid parlamentaarse diskussiooni kontekstis usuvabaduse üle ei ole need asjakohased, jäägu need ajaloolaste või teoloogide töölauale. Usuvabaduse defineerimine ilmalikus riigis toimugu siiski põhiseadusest ja õigusalastest põhimõtetest lähtudes.

Teoloogilised ja kanoonilised argumendid langevad ära juba seetõttu, et Eestis ei ole riigikirikut. Niisiis ei pea parlament looma teoloogiakomisjoni ega võtma ametisse kanoonikuid, et usuühendustele õiget õpetust anda. (Kuigi siseministri ühest intervjuust kõlas, et seadusega püütakse usklike kaitsta ka "fundamentalismi" eest. Ehk siis varsti siis ka teiste "hereesiate" eest?) Teisisõnu ei tohi riik otsustada, kas mõne osakiriku üleminek ühe patriarhaadi alt teise alla tähendab tema juurte läbilõikamist või ei või kas emakiriku puhul on tegu kurja võõrasemaga või ei.

Usuelu reguleeriv ilmalik seadusandlus peab olema konfessiooniülene, sobima ükskõik millisele usundile ja usuühendusele, olgu selleks kristlased, budistid või "lilla leegi hoidjad".

See tähendab, et iga usuühendus saab ise määrata oma usu sisu koos sellesse kuuluva jumala-mõiste, pärimustiku ja kanoonikaga. Vabas ühiskonnas ei tohiks ühe kogukonna teoloogid seda teiste eest defineerida, veel vähem eeldada, et seda õiguslikult kehtestataks. Iseasi on vennalik oikumeenia ja teoloogiline koostöö. Võttes sõna usuvabaduse teemal, teen ka mina seda mitte kui teoloog, vaid kui kodanik ja demokraat.

Ajalooliste argumentidega on samalaadne lugu. Ajaloost võib leida kõikvõimalikke näiteid, mille abil inkrimineerida praegustele kristlastele "ajalooline süü" – alates osalemisest ristisõdades kuni tsesaropapismini. Teame, et näiteks Inglismaal või Taanis on kirik ametlikult riigi osaks ja need riigid on pidanud ka sõdu, koos nende juurde kuuluvate jubedustega. Meenub Ervin Õunapuu kunagine dramaatiline etteheide, et "EELK on kuritegelik organisatsioon ja selle juhid tõelised kurjategijad".

Kogukonna mõne liikme ajaloost leitavat väärtegu ei tohi laiendada kogu kollektiivile, sest vastutus saab olla siiski vaid personaalne ja proportsionaalne. Viimast on rõhutanud ka president Alar Karis. Kui on põhjust, sanktsioneeritagu patriarh Kirilli või mõnd kriminaalselt käitunud eesti vaimulikku.

Kaitsta usuvabadust tähendab kaitsta õigusriiki, lähtudes põhiseadusest ja üldtunnustatud inimõigustest. Ärevaks muudab just kollektiivse ohu või süü printsiibi rakendamine mõne usukogukonna suhtes.

Kuigi kollektiivse süü mõiste, mida maailmasõja järel on arendanud nii Carl Gustav Jung kui Karl Jaspers, võib väljendada ka sotsiaalse vastutuse positiivset ideed, on selle juriidiline rakendamine tema ebamäärasuse tõttu olnud alati raske ja loonud pigem uut ülekohut. Mingi ühiskonnagrupi preventiivne diskrimineerimine kuulub ajaloos pigem totalitaristlike režiimide arsenali ning selle alusel rakendatud sanktsioonid on enamasti inimsusevastased.

Kes ja millisel õiguslikul alusel peaks otsustama, kas keegi ohustab Eesti julgeolekut? Kas riigikogu? Siseministeerium? Ajakirjandus? Kirikud ise? Kas mõned lahkunud paavsti väljaütlemised muudavad ohuks kogu katoliku kiriku?

Küsitakse, kas Moskva patriarhaadiga kanooniliselt seotud Eesti Kristlik Õigeusu Kirik on ikka taandanud ennast patriarh Kirilli räigetest avaldustest Ukraina sõja teemadel või kas selline taandamine on üldse võimalik. Kas saab kirikupea väljaütlemise lahterdada ja rakendada valikuliselt? Kahtlemata saab.

Igasugune usk on variatiivne. Inimeste maailmas on peaaegu võimatu leida kaht sajaprotsendiliselt kattuvat usukäsitlust. Kiriku ühtsuse loovad traditsioonid ja dogmad, mitte ühe või teise hetkel ametis oleva kirikujuhi väljaütlemised. Need võivad olla ka ekslikud, mistõttu neist tulebki lahti öelda. Ka katoliku- või luteri kirikus ei järgita alati ja kõikjal kirikupea arusaamu.

Seda erisust on põhjust aktsepteerida ka Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku puhul. Eesti kristlased ei ole kellegi lõa otsas, nad on oma kirikliku kuuluvuse ise vabalt ja seaduskuulekalt valinud ja neil on sellele õigus. Neil on ka õiguslik ootus seda usku edaspidi praktiseerida.

Argumentide nõrkust püütakse varjata abstraktse vajadusega kaitsta (rumalaid?) usklikke vaenuliku mõjutustegevuse eest. See on Sisyphose töö. Igasugune mõtte-, sõna- ja väljendusvabadus tähendab ju teisisõnu õigust mõjutada ja olla mõjutatud. Igaühel tuleb ise vastutada, kas ta nende õiguste raames käitub õiguspäraselt või ei.

Ei tohi kahtlustada üksnes usuühendusi. Pole andmeid, et mõnest Maarjamaa kantslist kõlaks vaenulik propaganda. Küll kuuleb riigikogu kõnetoolist vastastikkuseid süüdistusi Kremli jutupunktide esindamise osas. Kas ka riigikogu tuleks laiali saata?

Põhjendatult viitab president Karis meie seadusandluses juba olemasolevatele võimalustele reageerida adekvaatselt seaduserikkumistele, sealhulgas Eesti julgeolekut ohustavatele tegevustele. Õigusriigis on iga kodaniku ja ühiskonna julgeolek kõige muu kõrval tagatud mitte ainult õiguspärase käitumisega, vaid ka argumenteeritud ja põhjendatud õigusloomega. Ususeadusesse tehtud muudatus seda kahjuks ei ole. Tänu president Alar Karisele, kes sellele tähelepanu juhtis. Loodetavasti võetakse tema osutusi tõsiselt.