Lugesin taas üle kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu (570 SE III). Võtsin teadlikult kriitilise hoiaku ja lugesin terava pilguga. Etteruttavalt kinnitan, et jõudsin tegelikult järeldusele, et sellel eelnõul pole häda midagi.

Mis häirib mind ja ilmselt mitmeid teisigi on printsiibina see, et riik astub ohtlikult lähedale kirikute enesemääramise autonoomia territooriumi piirile. Mitmete eelnõu kriitikute arvates astub riik sellest piirist üle.

Põhiküsimus on, kas riigil on üldse õigus sekkuda kirikute kanooniliste sidemete määramisse või kaasneb sellega usuvabaduse riive või lausa rikkumine? Riigi toodud põhjendused, mis on uude seadusese eelnõusse sisse kirjutatud tunduvad põhimõtteliste küsimuste kõrval teisejärgulised. Vaja oleks õiguskindlust, kas riigil on õigus kirikute siseasju sellisel määral korraldada. Loodan, et see kindlus kirikutele antakse.

Ärevaks teevad ka hääled, kuidas seaduse muudatused annavad riigile hoovad ühel hetkel hakata kõiki kirikuid ühel või teisel moel korrale kutsuma, kui kirikute seisukohad või õpetus peaks oluliselt erinema seadustes kehtestatud ühiskondlikest normidest. Ma siiski ei näe hetkel, et eelnõu sellisel kujul avaks selle ukse.

Problemaatiline on muidugi see, et peamiselt Eesti Kristlikku Õigeusu Kirikut (EKÕK), endise nimega Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikut, mille liikmeskond koosneb peamiselt venekeelsest elanikkonnast, puudutav eelnõu satub raputama soola sellele haavale, mis niigi on venekeelsele kogukonnale Eesti valitsuse ja riigikogu viimase aasta otsustest tekkinud.

Ärevust ja muret, ka seda, et Eesti riik venekeelset elanikkonda ei soovi mõista, süvendab seaduse muudatus kindlasti. Seda eriti siis, kui seda kõike propagandistlikel eesmärkidel rõhutada. Siinjuures ongi oluline mõelda tasakaalustatud ja tõesele, samuti inimestele lihtsasti arusaadavale kommunikatsioonile.

Kui loen seaduse eelnõu neutraalse pilguga näen, et eelnõu sõnastus on nii ära peenhäälestatud, et selle seaduse muudatuse järel "saavad pihta" ainult need kirikud, kogudused, koguduste liidud ja kloostrid, kellel on mistahes fikseeritud seosed välisriigis asuva keskusega või isikuga, kes kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule või põhiseaduslikule või avalikule korrale või kes on toetanud sõjalist agressiooni, kutsunud üles sõjale, terrorikuriteole või muul viisil relvajõu õigusvastasele kasutamisele või vägivallale.

Kas Eestis võib olla üldse mõnda kirikut, kogudust, koguduste liitu või kloostrit, kes hea meelega selliseid kahtlaseid seoseid soovivad omada või nende olemasolu ise tunnistada? Veel kümme aastat tagasi oleks sellise küsimuse esitamine mõne kristliku kiriku kohta olnud täiesti kohatu. Sel ajal oli islamiterrorism väga aktuaalne teema Euroopas, Ameerikas ja mujal.

Kui kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu oleks siis tulnud meie ette, ei oleks ilmselt mitte ühelgi kirikul tekkinud kahtlust, et seaduse muutmine on vajalik. Me lihtsalt ei kujutanud ette, et kristlike kirikute puhul võiks neid seadusemuudatusi kunagi vaja minna. Me ei kujutanud ette, et ükski kirik või kirikujuht võiks asuda õhutama või õigustama sõda, toetama ideed ja poliitikat, mille ohvriks võib sattuda meie riiklik iseseisvus või turvalisus.

Kui siis oleksime küsinud, kas ühelgi Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskiriku esindajal või kirikupeal väljastpoolt Eestit oleks mõttes Eesti iseseisvuse kaotamist või sõda toetada, poleks me uskunud, et see võiks teoreetiliseltki tõenäoline olla.

Nüüd teame, et kõige problemaatilisemana tajuvad seaduse eelnõu EKÕK juhid. Kas see eelnõu ohustab kuidagi Eestis tegutsevat vene õigeusu traditsiooni järgivat kirikut ja kogudusi?

Minu isiklik arvamus on, et neid ei ohusta see eelnõu kuidagi. Jah, problemaatiline on põhimõtteliselt riigi sekkumine kirikute autonoomiasse kanoonilise staatuse määramisel, kuid see on juba juristide ja vajadusel kohtu pärusmaa. Siin on vaja rohkem õiguskindlust, mille andmise kohustus on riigil.

Muud sisulist probleemi selle seaduse muutmise eelnõuga minu arvates ka EKÕK-l ei tohiks olla. Ei ole ju ka võimalik, et EKÕK juhid ise tunnistaksid, et nad esindavadki või ongi kirik, mis on seotud välisriigis asuva keskuse või isikuga, kes kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule, põhiseaduslikule või avalikule korrale ning kes on toetanud sõjalist agressiooni, kutsunud üles sõjale, terrorikuriteole või muul viisil relvajõu õigusvastasele kasutamisele või vägivallale.

Piiskop Daniel, kes hiljuti esines ÜRO inimõiguste nõukogu 58. istungil avaldusega usulise tagakiusamise ohust ja selle võimalikest tagajärgedest Eestis, peaks tegelikkuses esindama seisukohta, et neid see seaduse muudatus sisuliselt ei puuduta. Ähvardavad sätted selles seaduses ei "löö neid". Kui riigil on teistsugused andmed, siis peab riik nende süülisust tõestama. See on omakorda vaidlustatav, vajadusel kohtus.

Kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu on sarnane sellele, kuidas riik sekkub perevägivalla juhtumitele. Riik ei asu sekkuma ühegi pere siseasjadesse enne, kui selleks ei ole põhjust. Vajadusel ja äärmuslikul juhul eraldatakse aga seaduse alusel isegi lapsed vanematest, kui see peaks olema turvalisuse seisukohalt vajalik. Ka kiriku siseasjadesse ei sekkuta seadusemuudatuse järel enne, kui see on põhjendatud. Iga kirik peab loomulikult ise seisma selle eest, et selliseks sekkumiseks ei ole põhjust.

Kui tekib väärtuskonflikt, tuleb see üheskoos lahendada või lahenduse mitte leidmise korral selle konfliktiga elada. Eesti riigis on aastaid kehtinud seadusi, mille puhul väärtuskonflikt kirikute õpetuse või seisukohtadega on püsiv. On olnud seadusemuudatusi, mida kirikud ei ole toetanud põhimõttelistel põhjustel. Koostöö riigiga jätkub sellest hoolimata. Armastame oma riiki, mõistes hästi, et ükski riik, isegi Eesti Vabariik ei ole täiuslik. Täiuslik on ainult Jumalariik, kuid see ootab meid alles ees.

On päris selge, et riigikogu võtab seaduse vastu. Küsimus on, kas EKÕK jätkab ohvriks kehastumist või keskendub oma kogukonna ja ühiskonna teenimisele, mida nad on lubanud teha.

Minu isiklik soovitus EKÕK esindajatele praeguses olukorras igakülgsete pingete maandamiseks on tulla pärast seaduse muutmist välja avaldusega, mille sisu kordab natuke ende poolt mingil hetkel esitatud seisukohti, kuid tooks konkreetsuse praeguses segases olukorras.

Avalduse eesmärk oleks maandada pingeid riigi ja EKÕK vahel, aga ehk ka erinevate rahvus- ja usugruppide vahel. Selle seisukohavõtuga võiks EKÕK ennast selgelt veel kord distantseerida Putini, Kirilli ja Vene Õigeusu Kiriku peavoolu poliitikast.

Nentida võiks, et ei nõustuta riigi potentsiaalse sekkumisega kanoonilisse õigusesse ja kirikute autonoomiasse, väljendades selle pärast oma muret ja jäädes oma põhimõtete juurde, küsides riigilt õiguskindlust.

Avaldusega peaks ka tunnistama igakülgset lojaalsust Eesti riigi seadustele ning andma lubaduse seista rahu eest ühiskonnas. EKÕK avaldus maandaks seda julgeolekuohtu, mille pärast seaduse eelnõu koostama on asutud ning näitaks, et nemad kindlasti selle ohu allikaks ei ole. Arvan, et kui sellesisulised seisukohavõtud oleks kõlanud viimastel aastatel EKÕK esindajate poolt sagedamini, ei oleks seaduse muutmist ehk vaja olnudki.

Kommentaaris ei esinda autor EELK ega Eesti Kirikute Nõukogu ametlikke seisukohti.