"[Seekordne strateegia] on põhimõtteliselt teistmoodi üles ehitatud kui varasemad julgeolekustrateegiad. Ta räägib väga palju majandusjulgeolekust ja ennekõike seda, kuidas ja kus saaks Ameerika oma ärihuvisid esindada – et kuidas võimalikult olla nii-öelda võimas majandus, sest sellega kaasneb ka võimsus kõikides muudes aspektides. Ja see ongi see, millega seda Ameerika esimesena või America First kampaaniat üritatakse teha," rääkis Kalm esmaspäeval Vikerraadio saates "Uudis+".

Kuna strateegias domineerivad ärihuvid muude põhimõtete üle, siis ei rõhutata selles maailmakorra, õigluse, rahvusvahelise õiguse tähtsust, vaid juhindutakse sellest, kuidas Ameerika majanduse huve kõige paremini maailmas kaitsta, lisas ta.

Ehkki strateegia peaks olema alus alamstrateegiatele ja sellele, kuidas toimib riik ning selle ministeeriumid, jääb see üldsõnaliseks ja seal on nimetatud vähe prioriteete, märkis Kalm.

Kui varasemates strateegiates on näiteks kirjeldatud ka USA võimet konfliktides ja sõdades osaleda, siis seekord seda ei ole. Samuti ei räägita Trumpi administratsiooni seekordses julgeolekustrateegias praktiliselt midagi strateegilisest ohupildist, tõdes Kalm.

"Eelmise Trumpi [administratsiooni] ajal oli väga palju juttu sellest, kuidas toimub Hiina ja Venemaa koostöö Ameerika vastu, kuidas need riigid on Ameerikale strateegilised konkurendid, kuidas nendega tuleb tegutseda. Seal oli Venemaa kohta öeldud, et ta tegelikult ei ole võrdväärne vastane, aga suudab siiski kahju teha, mis toona sai palju tähelepanu. Aga nüüd sellisest suurriikide konkurentsist või omavahelisest võistlusest ei ole üldse juttu, kõik on majanduse kontekstis," märkis ekspert.

"Venemaast tegelikult isegi ei räägita rohkem kui seda, et meil on vaja strateegilist stabiilsust Euroopas, Euroopa ja Venemaa vahel. Aga sellest, et tegemist on suurte tuumariikidega – sellest ei räägita, samamoodi nagu täiesti on jäänud puutumata Põhja-Korea. Nii et seal on palju asju, mis ühes tavapärases Ameerika julgeolekustrateegias on sees, aga seekord on välja jäänud, sest fookus on mujal," kirjeldas Kalm.

Keskendumine majandusele tähendab suuresti ka seda, et Trumpi ei huvita teiste riikide sisepoliitika, vähemalt Lähis-Idas. "Ta räägib sellest, et me ei peaks sekkuma riikide sisepoliitikasse, meie asi ei ole demokraatiat levitada, me peame rääkima riikidega nii nagu on, kui kuskil on pikaaegsem monarhia traditsioon, siis nii on, see ei ole meie asi, meie asi on teha majanduskoostööd, et meil kõigil majandus õitseks," rääkis ta.

Samas tõdes ta teisal, et Euroopa sisepoliitika suhtes USA valitsus siiski tegi kriitikat. "Seal on need mõlemad kaks poolt kirjas. Seal on natukene kriitikat Euroopa sõnavabaduse kohta või needsamad motiivid, mis juba eelmise aasta Müncheni julgeolekukonverentsil (asepresident JD Vance'i suust – toim.) kõlasid. Samas on seal rõhutatud Euroopa olulisust, lähedust ja kõike muud ja et see on USA lähim partner. Nii et seal on mõlemad pooled kirjas," märkis Kalm.

Ukrainat on lihtsam survestada kui Venemaad

Kalm rääkis, et kuigi Trumpi juhitud USA on survestanud ka Venemaad – näiteks selle suurimatele naftafirmadele sanktsioonid kehtestanud – on suurem rõhk siiski Ukrainal ning ka selle taga paistavad majandushuvid.

"On selge, et Ukrainat on lihtsam nii-öelda kottida või survestada ja kui me vaatame, kes on läbirääkimiste delegatsioonides olnud, kes on Steve Witkoffiga suhelnud ja nii edasi, siis väga palju nähakse ka rahu sõlmimises seda, et siis avaneb meeletu Venemaa turg, siis saavad erinevad ettevõtjad hakata seal LNG-ga või mingitest keerulistest kohtadest gaasi-, naftamaardlates oma investeeringutega edasi tegutsema ja nähakse seda potentsiaali, mida Venemaa turg pakub. Ja Venemaa turg on suurem kui Ukraina oma, sa näed seal võimalusi väärismuldmetallide kaevandamiseks, sul on igasuguseid asju seal. Ma arvan, et USA-s on kindlasti väga palju neid inimesi, just ettevõtjaid, kes lobivad, et see rahu tuleks ja praegu on nende sõna seal võib-olla rohkem kõlama jäänud," rääkis ta.

Kuna kindlat rahu pole ka Gazas ning Tai ja Kambodža konfliktis, siis soovib Trump seda enam saavutada rahu Ukrainas, aga suur avalikkuse tähelepanu sunnib teda kiirustama ning ka Kiievit survestama.

"Võib-olla oleks parem, kui see suur tähelepanu läheks mõneks ajaks kõrvale, sest mida tugevam see surve on meedias ja avalikkuses, seda rohkem mul on tunne, Trump tahab sellega kiiresti ühele poole saada ja ilmselgelt ukrainlaste survestamine on talle lihtsam kui venelaste survestamine," leidis Kalm.

USA suur sõjaline kohaolek Kariibi meres võib jääda kauemaks

Uuena on seekordses strateegias saanud senisega võrreldes palju rohkem tähelepanu Ladina-Ameerika, kus juba Trumpi kirjutatud sissejuhatuses räägitakse sisserändest ja selle ohjeldamisest, ütles Kalm.

"Ja väga huvitav on ka nii-öelda Monroe doktriini uuendamine, mis ütleb, et USA-l on elulised huvid Ladina-Ameerikas ja et see on nende mõjusfäär. Et nad ise kehtestavad enda mõjusfääri, tehakse koostööd seal olevate liitlastega, aga ka riikidega, kes ei ole võib-olla liitlased, aga on ühised huvid. Justkui Ameerikal on eesõigus sealsetele ressurssidele ja kriitilisele infrastruktuurile," kommenteeris ta.

Sellega haakub ka praegu Kariibi merele Venezuela lähistele suurte sõjajõudude toomine, mida võidakse kasutada selle ründamiseks, aga mis võivad jääda piirkonda ka kauemaks ajaks, lisas Kalm.

"Õigustatakse ka seda, et Ameerikal peabki olema suurem sõjaline kohalolu seal piirkonnas, peabki rohkem laevu olema, nii et mingitpidi näeme võib-olla seda, et ongi toimumas muutused, praegune ei ole ajutine Kariibi mere piirkonda laevade liigutamine, vaid et nii võib asi olla edasi veel järgmised kolm aastat," arutles Kalm.

Kalmu intervjueeris "Uudis+" saatejuht Lauri Varik.