Sel nädalal on kõneainet pakkunud ühistranspordireform. Mis on ju iseenesest mahukas ja oluline teema, aga nagu ikka, on see eetrisse kistud vaid üht nurka pidi.

Juba on see saanud aineseks följetonidele ning asjaosalised on saanud senisest märksa kuulsamaks. Ja oleme ausad, olukord, kus peaminister jagab meedia kaudu korraldusi teise ministeeriumi ametnikule, on ka üpriski pikantne juhtum.

Miks see lugu siis nii suure kella külge sattus?

Alustuseks, käimasolev ühistranspordi reform on midagi, mida võiks nimetada episteemiliseks reformiks. Muutub mõttemall või poliitiline prioriteet, millest lähtuvalt seda valdkonda korraldatakse.

Eelmine seda valdkonda puudutav suurem reform toimus Keskerakonna võimul olles ning siis seati prioriteediks kulu reisijale. Keskerakond tegi teoks oma valimislubaduse tasuta maakondlikust ühistranspordist ning kuigi ka siis kostis igati põhjendatult kriitilisi küsimusi selle kohta, mida tasu kaotamine paremaks muudab, oli sellist reformi lihtne juhtida. Kui piletihind on null, on lubadus oma valijale täidetud.

Reformierakonna ja Eesti 200 valitsus on koalitsioonilepingus kokku leppinud "paindliku ja efektiivse ühistranspordisüsteemi" arendamises. Ehk fookus liigub teenuse hinnalt teenuse kvaliteedile. Mida on mõistagi märksa raskem mõõta. Valija hinnang sõltub kas tema isiklikust kogemusest ühistranspordi kasutajana või siis meediakajastusest, näiteks juhul, kui ta regionaalset ühistransporti ei kasutagi.

Sellist reformi on ka palju keerukam ellu viia. Esiteks teenuse disaini vaatest, sest plaanitav muudatus on sisuline; teiseks poliitiliselt, sest inimesed on alati tundlikud, kui seni tasuta teenuse eest tasu hakatakse küsima; isegi kui nad ise maakondlikku ühistransporti ei kasuta; ja kolmandaks konjunktuurselt, sest valitsuserakondade toetus on hetkel madal ning suuri ideelisi muutusi on seetõttu raske maha müüa, entusiastlikke ostjaid napib.

Teine probleem on olnud poliitilise juhtimise kipakus. Praeguses vaidluses on fookusesse tõusnud poliitikute ja ametnike rollid. Teoreetiliselt on nende jaotus selge: poliitik sõnastab normatiivse tellimuse, seab prioriteedid ja määratleb soovitud lõpptulemuse. Ametniku ülesanne on leida praktiline lahendus, kuidas sinna jõuda.

Ametnik on veidi nagu džinn pudelis: Aladdin esitab soovi, džinn täidab selle. Kui soov on ebaselge või läbimõtlemata, tuleb hiljem tegeleda tagajärgedega.

Peaminister on kritiseerinud ametnikku justkui isetegevuse eest. Kuid milline oli poliitiline tellimus? Koalitsioonileping ei ütle midagi pensionäride või õpilaste piletihinna kohta. Kui poliitiline eesmärk oli säilitada tasuta sõit teatud gruppidele, tulnuks see selgelt sõnastada. Vastasel juhul tekibki olukord, kus poliitilised oponendid lähevad punkti noppima ja püüavad ennast seada kangelase rüüsse, kes veenis valitsust tasuta sõiduõigust säilitama.

Praktikas on poliitika disainimine loomulikult keerulisem. Poliitikud peavad arvestama avaliku arvamusega ning ametnikud teavad, et tehniliselt optimaalne lahendus ei pruugi olla poliitiliselt mugav. Seetõttu sünnivad lahendused tavaliselt tihedas koostöös ning ka praegusel juhul mööndi, et laual on mitu varianti, midagi lõplikku pole ja arutelud jätkuvad.

Kuidas mahub sellesse pilti siis kujunenud avalik vastasseis, kus peaminister otse-eetris ametnikke kritiseerib?

Peaminister Kristen Michal on kogenud poliitik. Mõnes mõttes tuli ta appi oma vähemkogenud kolleegile Hendrik Johannes Terrasele, kes näib olevat reformi poliitilise juhtimisega hätta jäänud. Michal kasutas seejuures üht poliitika klassikalist tööriista, süü veeretamist.

Kui avalik arvamus hakkab liikuma ebasoodsas suunas, tuleb leida vastutaja. Kõige lihtsam on osutada ametnikule ja süüdistada teda kas ebapädevuses või, nagu seekord, liigse initsiatiivi võtmises. Justkui oleks ametnik oma tööga nii hästi hakkama saanud, et poliitikutele ei jäänudki enam midagi teha.

Selle loo keskne õppetund on lihtne: kui poliitiline juhtimine on ebaselge, täidab tekkinud tühimiku administratiivne ratsionaalsus. Kas olukord lahendatakse kiire koordineerimisega, avalikkuse ootuste juhtimise või süü veeretamisega, on juba poliitiline otsus.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.