Eesti inimesed on pidanud viimastel aastatel kuulama ühte ja sama põhjendust: makse tuleb tõsta ja kulusid kärpida, sest riigi rahandus vajab kordategemist. Selle nimel oleme maksnud kallimat käibemaksu, harjunud automaksuga ja vaadanud, kuidas igapäevased ostud järjest suurema osa sissetulekust ära võtavad.

Nüüd on meie ees 2027. aasta riigieelarve ning puudujääk ulatub endiselt nelja protsendini majanduse mahust. Kus on siis lubatud tulemus?

Peaminister Kristen Michal nimetab uut eelarvet arukaks ja vastutustundlikuks. Mina küsiksin palju lihtsamalt: mida see eelarve Eesti inimese elus paremaks muudab? Kas toidukorv muutub taskukohasemaks? Kas tööl käimiseks vajalik kütus muutub odavamaks? Kas ettevõtjal tekib rohkem kindlust inimesi palgata ja tootmist laiendada? Just nendele küsimustele ootan valitsuselt vastuseid.

Laen jooksvate kulutuste katteks

Enne hinnangute andmist tasub vaadata, kuidas oleme praegusesse seisu jõudnud. Statistikaameti värskelt täpsustatud andmetel oli valitsemissektori puudujääk 2021. aastal 2,5 protsenti, 2022. aastal üks protsenti, 2023. aastal 2,7 protsenti, 2024. aastal 1,4 protsenti ja 2025. aastal 2,2 protsenti sisemajanduse koguproduktist. Need on tegelikud tulemused. Tänavuseks prognoositakse 4,2–4,5-protsendilist puudujääki ning järgmiseks aastaks kavandatakse neli protsenti.

Seega pole puudujääk igal aastal ühtlaselt kasvanud, vahepeal on olukord ka paranenud. Kuid pärast maksutõuse ja kokkuhoiulubadusi on tänavune prognoositav puudujääk on mullusest peaaegu kaks korda suurem. Valitsus võib võrrelda uut eelarvet varasema, veel kehvema prognoosiga ja rääkida edusammudest. Inimesel on siiski õigus küsida, miks peab tema järjest rohkem pingutama, kui riigi rahaasjad püsivalt korda ei saa.

Puudujäägi kasvu põhjendatakse eelkõige kaitsekuludega. Eesti kaitsmiseks tulebki raha leida, kuid julgeolekuvajadusega ei saa ära seletada kõiki valitsuse otsuseid. Samal ajal, kui riigi rahavajadus kasvas, otsustas valitsus oma tulusid märkimisväärselt vähendada. Maksuküüru kaotamine on üks oluline põhjus, miks eelarvesse tekkis senisest suurem auk ja seda seost on rõhutanud ka eelarvenõukogu.

Maksuküür kaotati 2026. aasta 1. jaanuaril, seetõttu ei saa sellega põhjendada varasemate aastate puudujääke, küll aga tänavust halvenemist ja järgmiste aastate rahapuudust.

Reformierakonna enda esindaja Annely Akkermann hindas selle muudatuse mõjuks 2026. aasta eelarvele ligikaudu 500 miljonit eurot. Koos kavandatud tulumaksutõusu ärajätmisega räägiti umbes 780 miljoni euro jätmisest majandusse. Need on kaks eraldi otsust, aga mõlemad vähendasid riigi tulusid võrreldes varasemate plaanidega.

Selle otsuse juures kipub tagaplaanile jääma kõige olulisem: maksulangetusele ei leitud piisavat püsivat katet ning puudujääki rahastatakse laenuga. Sisuliselt täidetakse maksuküüru kaotamisest tekkinud eelarveauku laenurahaga. Riik ei võta küll iga maksuotsuse jaoks eraldi laenu, kuid väiksem maksutulu suurendab muude tingimuste samaks jäädes rahastamisvajadust. Maksuleevenduse arve jääb seega tulevastele maksumaksjatele koos intressidega. See on valitsuse teadlik valik, mille eest tuleb ka vastutada.

Kulutused lükatakse edasi

Loomulikult soovin ka mina, et inimestele jääks rohkem raha kätte, kuid kellele ja kui palju? Maksuvaba tulu muudatusest võidab varem kogu maksuvabastust kasutanud väiksema palgaga töötaja üldjuhul kümme eurot kuus. Inimesele, kelle maksuvaba tulu oli varem null, võib sama muudatus anda 154 eurot kuus juurde. Arvutus lähtub 22-protsendilisest tulumaksust ja maksuvabastuse täielikust kasutamisest. Laenukoormuse ja intresside kandmises osalevad aga mõlemad.

Keskmist palka teeniv inimene vajab samuti leevendust, aga kuidas põhjendada väiksema sissetulekuga perele, et tema saab juurde kümme eurot, samal ajal kui toidupoes tuleb jätkuvalt maksta kõrget käibemaksu? Maksupoliitika peab lähtuma inimese tegelikust toimetulekust. Kui raha on vähe, tuleb eriti hoolikalt valida, kuidas sellega kõige rohkem inimesi aidata.

Uue eelarve puhul valmistabki suurt muret see, et põhiküsimused jäävad lahendamata. Tuludeks kavandatakse 19,4 miljardit eurot, kuludeks ligikaudu 20,2 miljardit ning investeeringuteks ligikaudu 1,2 miljardit. Seal on vajalikke kulutusi ja ettevõtlust toetavaid tegevusi, kuid tervikuna näen ma peenhäälestust ajal, mil Eesti vajaks selget muutust majandus- ja maksupoliitikas.

See hinnang ei põhine üksnes opositsiooni rahulolematusel. Eelarvenõukogu sõnul parandatakse järgmise aasta eelarvepositsiooni suveprognoosiga võrreldes ligikaudu 220 miljoni euro võrra peamiselt investeeringute, välisvahendite ja raamatupidamise kohandustega. Püsivat tulude ja kulude tasakaalu parandust sellest ei sünni.

Neljaprotsendiline puudujääk jääb kavade järgi alles ka 2028. ja 2029. aastal. Kulutuse järgmisse aastasse tõstmine võib praegust tabelit parandada, kuid keegi peab selle lõpuks ikkagi kinni maksma.

Pangamaks aitab

Peame leevendama igapäevast maksukoormust ehk langetama põhitoiduainete käibemaksu, vähendama kütuseaktsiisi ning toetama toitlustussektori töökohtade säilimist ajutise käibemaksulangetusega. Inimeste ostujõud ja ettevõtete käekäik on omavahel seotud. Kui perel pole võimalik kulutada, jääb ka kohalikul ettevõtjal tulu saamata.

Need otsused vajavad katteallikaid. Seetõttu on Keskerakond seisnud pangakasumite suurema maksustamise eest ja pakkunud pankadele 24-protsendilist klassikalist kasumimaksu. Täpne lisalaekumine tuleb arvutada senise maksustamise muutumist arvestades. Samuti tuleb üle vaadata riigi juhtimiskulud, dubleerivad tegevused ja toetuste tulemuslikkus. Kokkuhoid peab olema nähtav ka riigi enda korralduses.

Laenamine võib olla põhjendatud vajaliku investeeringu või erakorralise kaitsevajaduse puhul. Kuid püsivaid kohustusi ei saa lõputult katta uute laenudega. Eelarvenõukogu hinnangul kulub järgmise nelja aasta jooksul riigivõla intressidele peaaegu kaks miljardit eurot. Iga intressideks makstud euro vähendab võimalusi parandada tervishoidu, haridust ja inimeste turvatunnet.

Selle eelarvega tunnistab valitsus, et senine poliitika on jõudnud ummikusse. Makse on tõstetud, kuid rahandus pole korras. Kokkuhoidu on lubatud, kuid laenuvajadus püsib. Nüüd tõstetakse kulusid ühest aastast teise ja nimetatakse seda olukorra parandamiseks. Valitsus, kelle lahendus piirdub probleemide edasilükkamisega, jätab sisulised otsused oma järeltulijatele.