Artiklis juhitakse tähelepanu sellele, et Trumpi avalik soovimatus tunnistada Venemaa ulatuslikku sekkumist USA valimistesse on tingitud eelkõige sellest, et riigipea hinnangul võib see alavääristada tema poolt valimistel saavutatud võitu.

Lisaks nenditakse rohkem kui 50 nii avalikule ja kui ka anonüümsele allikale toetuvas ülevaates, et Trumpi Venemaad, NATO-t või luurekogukonda puudutavad vastuolulised ja sageli vastukäivad avaldused on tihti tingitud otseselt sellest, millisel nõunikul on õnnestunud vahetult enne avalduse tegemist talle olukorda selgitada. Sel põhjusel on nii administratsioonis kui ka Valges Majas toimunud häälekaid vaidlusi ning võitlusi erinevate nõunike vahel.

Samuti käsitletakse artiklis Föderaalse Juurdlusbüroo (FBI) juhi James Comey vallandamise tagamaid, kohtumisi erinevate riigijuhtidega ning prognoositakse näiteks ka seda, kuidas võib laheneda Ukrainale nn surmava relvastuse tarnimise küsimus.

Artikli peamised väited:

* Vahetult enne ametisse astumist üritasid mitmed Trumpi nõunikud tulevast riigipead veenda, et ta väljendaks avalikult veendumust, et luureametite hinnang Venemaa sekkumise kohta peab paika. Juba 6. jaanuaril olid luureametkondade juhid Trumpile selle kohta põhjaliku briifingu teinud. Nõunike seas, kes Trumpi veenda püüdsid, olid ka tema väimees Jared Kushner ja Valge Maja personaliülemaks Reince Priebus. Nõunikud üritasid Trumpile selgitada, et ta saab samaaegselt nõustuda luurekogukonna järeldustega ilma, et see kuidagi vähendas tema valimisvõidu sära, ning veelgi olulisem - see samm aitaks oluliselt vähendada Venemaaga kokkumängu puudutavate süüdistuste intensiivsust. Ja seeläbi saaks ta ka parema võimaluse liikuda edasi oma sooviga ehk Venemaa presidendiga suhete parandamisega. Nõunikel aga Trumpi lõplikult veenda ei õnnestunud ning teema tõstatamine pigem ärritas teda. Kuigi ta on mõnel korral vastumeelselt ja mingil määral luurekogukonna järeldusi avalikult kinnitanud, püsib tema skeptiline hoiak väidetavalt tänaseni.

* Trump ei ole kunagi kutsunud kokku valitsuskabineti tasandil istungit, et arutada Venemaa sekkumist ja veelgi olulisem - et rääkida sarnase tegevuse ennetamisest tulevikus. Teema on seega jäänud administratsiooni teiste liikmete ja ametnike korraldada.

* Trumpi veendumus, et sõprus Venemaa ja Putiniga on USA-le kasulik ning et see aitab kaasa näiteks Põhja-Koread ja Iraani puudutavate probleemide lahendamisele, on endiselt olemas. See hoiak on aga tekitanud kahtlusi seniste liitlaste seas ning õõnestanud ka tema enda administratsiooni liikmete tööd. Ning samal ajal kestavad edasi juurdlused, mis puudutavad nii Venemaa sekkumist laiemalt kui ka võimalikku kokkumängu Kremli ja Trumpi kampaaniameeskonna liikmete vahel.

* Mitmed Trumpi administratsiooni ametnikud on rõhutanud, et Washingtoni reaalsed sammud Venemaa suhtes on olnud palju jõulisemad kui näiteks Barack Obama ajal. Hetkel lihtsalt välditakse keevalist retoorikat. Nende sõnul oli Obama ajal vastupidi - palju jõulisi sõnu, aga vähe tegusid.

* Samade ametnike sõnul Trumpi soovimatus avalikult Venemaa sekkumise teemale takka kiita inimlikult arusaadav. "President loomulikult tunneb, et idee, justkui oleks ta pandud ametisse Vladimir Putini poolt, on üsna solvav," nentis üks kõrge ametnik, kelle sõnul ei tähenda see aga seda, et administratsioonil puuduks valmisolek tõrjuda võimalikke Venemaa-poolseid rünnakuid tulevikus.

* Teised allikad aga avaldasid kahtlust, kuidas saab Venemaale vastu astumist saata edu, kui selle sisulist eesmärki pidevalt presidendi enda poolt avalikult tagasi lükatakse. President George W. Bushi ajal CIA direktoriks olnud Michael V. Hayden näiteks ütles, et Venemaa sekkumine oli sisuliselt poliitilises mõttes võrdväärne 11. septembri terrorirünnakutega - ehk sündmus, mis tõi välja kujuteldamatu haavatavuse ning nõudis USA-lt ühtset vastust. "See, mida president ütlema peab, on see: "Me teame, et venelased tegid seda; nad ise teavad, et nad tegid seda; ja me ei puhka enne, kui me oleme uurinud välja kõik, mis selle kohta teada on, ja teeme kõik, et takistada selle juhtumist tulevikus," selgitas Hayden ja nentis, et Trump pole siiani öelnud midagi, mis kõlaks kuidagi seda sõnumit meenutavalt.

* Luureametkondade allikate sõnul on Kreml oma töö tulemusega rahul ja leiab, et pingutused on vilja kandnud. Jah, Moskva pole saavutanud oma lähiaja eesmärke - Krimmi annekteerimise tunnustamist ja sanktsioonide kaotamist. Kuid pikemaajalise tulemusega on Kreml luureandmete kohaselt rahul - USA-s õnnestus süvendada poliitilist ja rassilist lõhestumist, läks korda õõnestada USA suhteid liitlastega ning Valges Majas on ettearvamatu poliitik, kes teeb sageli Venemaad kiitvaid avaldusi. Ehk USA poliitiline süsteem on kriisis, mis kestab ilmselt aastaid.

* Väidetavalt vormistatakse Trumpile antavaid luurebriifinguid nii, et need teda ei ärritaks. Ehk Venemaad puudutav osa esitatakse mõnikord küll kirjalikult, kuid
suuliselt briifingut tegev ametnik ei pruugi seda tõstata, vähemalt mitte esimeste teemade seas. Venemaa sekkumise teemal alustamine võib mõnikord kogu briifingu rööbastelt välja viia, lausus üks endine kõrge luureametnik.

* Olukord Venemaa suunal on muutunud pärast seda, kui rahvusliku julgeoleku nõunikuks sai Venemaale vastu astumist toetav kindral H.R. McMaster. Samuti on praeguseks töölt lahkunud mitmed ametnikud, kes erinevatel põhjustel toetasid koostööd Moskvaga - esimene julgeolekunõunik erukindral Michael Flynn ning näiteks nõunikud Derek Harvey ja Kevin Harrington.

* Suur võitlus käis Valges Majas NATO teemal. Avaldused, kus Trump jättis mainimata USA pühendumise NATO 5. artiklile, olevat olnud otseselt seotud sellega, et NATO suhtes skeptilised ametnikud nagu Steve Bannon ja tema liitlased suutsid McMasteri eestvedamisel koostatud kõnedes viimasel hetkel muudatusi sisse viia. Nende arvates ei kõlanud sõnavõtud, kus president oleks NATO-le selget toetust avaldanud, "piisavalt Trumpi-päraselt". McMasteril õnnestus avalik toetusavaldus NATO-le siiski kätte saada juunis, kui Trump kohtus Rumeenia presidendiga ja tänu sellele, et ta püsis USA riigipea kõrval kuni ühise pressikonverentsini ega võimaldanud nõunik Stephen Milleril kõne sisuga midagi ette võtta.

* Ühel korral oli Bannoni ja McMasteri vahel puhkenud vihane vaidlus otse Trumpi silme all. Bannon teatas muuhulgas, et "Euroopa pole midagi muud kui ülekiidetud protektoraat". McMaster omakorda olevat vastu tulistanud ja küsinud, miks Bannon on selline Venemaa apologeet. Pärast vaidlust olevat Bannon avaldanud rahulolu, et tal "õnnestub McMasteri peas üüri maksmata elada". Praeguseks on Bannon valgest Majast lahkunud.

* Tugevat toetust NATO-le avaldas Trump lõpuks Poolas peetud kõnes. Samuti märkis üks ametnik, et Trumpil olevat hea suhe NATO peasekretäri Jens Stoltenbergiga, keda ta on hiljem eraviisiliselt nõunikele kiitnud.

* Samas juhib artikkel tähelepanu sellele, et mitmed USA Venemaa-vastased sammud on olnud jõulised tänu sellele, et Trumpil on tausta arvestades poliitiliselt raske neile vastu seista. Näiteks oli teda tõsiselt ärritanud see, et Kongress kiitis heaks Venemaa-vastased sanktsioonid, mida tal pole võimalik vetostada. Ühest küljest tõlgendas ta Kongressi otsust kui Venemaa-teemaliste kahtluste avalikku kinnitamist, lisaks ei meeldinud talle see, et Kongress kärpis sellel teemal tema võimutäiust ja muutis seetõttu ka raskemaks võimalikud edaspidised avangud suhete parandamisel Venemaaga. Nõunikel tuli Trumpile selgitada, et kui ta sanktsioonidele allkirja ei anna ning Kongress seejärel tema vetost üle sõidab, on olukord veel hullem ja kõik jätab veelgi halvema mulje. Trump andis allkirja, kuid andis oma vastumeelsusest märku oma Twitteri-kontol.

* Artiklis tsiteeritud allikad selgitavad Trumpi vastumeelsust Venemaa poolset sekkumist tunnistada just psühholoogia ja avalikku poliitilist muljet silmas pidades, mitte aga spekuleerides võimalike Trumpi meeskonna ja Kremli kokkumängude teemal.

* Ligi aasta kestnud olukord on aga viinud selleni, et mingit kindlat Venemaa-suunalist USA poliitikat on olnud väga keeruline välja töötada. Ühest küljest pole Trumpil õnnestunud ellu viia oma kunagist visiooni suhteid parandada, teisest küljest aga pole ta endiselt valmis ka võtma täielikult omaks enda administratsiooni liikmete nagu McMasteri, välisminister Rex Tillersoni ja kaitseminister James Mattise soovi Moskva suunal jõulisemaid samme astuda.

* Üheks teemaks, mis võib edasisi arenguid iseloomustada, on see, millise lahenduse leiab juba kuid arutatud küsimus Ukraina relvastamise teemal.

Pentagon soovib, et Washington saadaks Moskvale konkreetse signaali ehk viidaks ellu plaan tarnida Ukrainale nn surmavat relvastust. Plaani toetavad nii Tillerson kui ka Mattis, kes mõlemad on käinud ka Ukrainas president Petro Porošenkoga kohtumas. "Mattis usub, et tuleks aidata rahvast, kes võitleb meie potentsiaalsete vastastega," märkis üks teemaga seotud ametnik.

Juulis määras administratsioon USA eriesindajaks Ukrainas endise saadiku NATO juures Kurt Volkeri, kes on pikka aega tegelenud nii Ukraina kui ka venemaa teemadega.

Trump kohtus Porošenkoga septembris ÜRO peaassamblee kõrval ning Volker andis presidendile enne kohtumist pikema ülevaate Ukraina teemade kohta. Briifingust võtsid ka osa Tillerson, McMaster ja Valge Maja personaliülem erukindral John Kelly.

Trump küsis Volkerilt otse, kuidas on Ukraina toetamine relvastusega USA huvides ja kuidas õigustada USA maksumaksja raha sellist kulutamist. Kui Volker põhjendustest ülevaate tegi, jäi Volkerile mulje, et Trump jäi selgitustega rahule.

"Ma usun, et ta soovib selle küsimuse lahendada, ta soovib paremat, konstruktiivsemat USA-Vene suhet," selgitas Volker hiljem intervjuus. "Ma arvan, et ta soovib [Ukraina konflikti] lahendamist... saada see asi fikseeritud, et me saaksime edasi liikuda mingi parema positsiooni poole."

Kuigi jutt käis Ukrainast, tuli esile Trumpi frustratsioon ka teiste Venemaaga seotud küsimuste asjus - valimistesse sekkumine, juurdlused, suhteid Putiniga takistanud probleemid. Volkeri sõnul oli Trump üht fraasi vähemalt viis korda korranud: "Ma soovin rahu."