Kaljulaid: maha tuleb võtta hirm, mitte ainult tselluloositehase puhul ({{commentsTotal}})

Foto: Anna Aurelia Minev/ERR

Riigipea Kersti Kaljulaid ütles pikas intervjuus Vikerraadiole, et Eesti inimestel on hirm, et kui midagi juba uuritakse, siis hakatakse kindlasti ka tegema. See hirm ei väljendu presidendi sõnul vaid plaanitava tselluloositehase puhul ning seetõttu ei tea me näiteks tänini, kas meie fosforiidimaardlaid võiks praeguse tehnoloogia tingimustes millekski kasutada.

Teisipäeval algas kevad. Kas olete rohkem kevadeinimene või vastupidi, elate hetkes ja naudite - olgu suvi, talv või sügis.

Pigem seda viimast. Inimesele ikka meeldib see, mida meil eriti ei ole. Talv on minu aastaaega. Olen ka talvel sündinud ja mulle hirmsasti meeldib see rahulik periood ja kevadine kõrge taevas, päike ja sätendav lumi õues. Minul ei ole selle vastu midagi, kui veel mõni hang praegu siin Kadriorus on.

Kevad poliitikas on vist iga nelja aasta tagant. Pean silmas riigikogu valimisi. Praegu on kevade ootus või talvine aeg. Üks koalitsiooni liidritest ütles suisa, et riigiehitamine on pandud pausile. Kas sellisel valitsusel on üldse mõtet?

Mingis mõttes on see enne valimisi paratamatult nii. Valijatelt on saadud värske mandaat tegemaks suuri muudatusi, näiteks maksusüsteemis või mõnes muus elukorralduses.

Need püütakse alati ära teha hästi kiiresti kohe pärast valimisi, selgelt sõnastada koalitsioonileppes ja siduda selle otsuse, mis mõni kord võib olla valijale valus, täitmine valijalt vahetult saadud mandaadiga.

Mida lähemale jõuame järgmistele valimistele, seda rohkem tuleb loota, et kevad seisneb selles, et näeme ilusat ja ideedel põhinevad valimiskampaaniat.

Selle kampaaniani tulen ma õige pea, aga praegu on viimane hetk küsida, kartmata seda, et president sekkub valimiskampaaniasse: kuidas Jüri Ratase valitsus hakkama saab?

Mulle tundub, et Jüri Ratas on väga hea meeskonnajuht ja liider. Ei ole presidendi asi arvustada valitsuse poliitikat.

Aga eemalt vaadates pean siiski ütlema, et see tõsiasi, et me täna niisuguse majanduskasvu juures reserve ei kogu, ja teades, et valitsusel saab olema väga raske teha järgmise aasta eelarvet, mis oleks paremas struktuurses tasakaalus kui selle aasta eelarve, sest tegemist on valimiste-eelse eelarvega, siis tahaks natuke toetada valitsust ja meenutada valijatele, et meil on olnud olukordi, kus oleme enne valimisi teinud eelarve, mis pärast on tulnud võtta kärpesse.

Ärge siis pahandage poliitikutega, kui nad eelmisel sellest puudu jäänud struktuursest tasakaalust püüavad sel aastal rohkem kinni hoida.

See oleks igatahes mõistlik, kuigi see räägib vastu igasugusele valimisloogikale. Hindaksin seda väga, kui koalitsioon seda püüaks teha.

Mille põhjal ühe valitsuse headust või hakkamasaamist hinnata? On see sära valijate silmades ehk kõrged koalitsioonierakondade reitingud, käimasolevad reformid, suutlikkus majanduses toimuvaga arvestada, riigi eelarvepoliitikat juhtida. Mis need mõõdupuud teie jaoks on?

Eks kõik need samad. Aga asja kurbloolisus seisneb selles, et tihtipeale on lihtsam võita valimisi, kui majandus on kasvutsüklis, sõltumata sellest, mis on olnud konkreetse valitsuse roll selles.

Eesti valija on olnud arukas. Eesti valija on näiteks premeerinud peaministrit Eesti viimise eest eurotsooni keeruliste olude kiuste, mis on olnud ka valus valijale endale.

Mina usun Eesti valija tarkusesse teha selliseid valikuid, mis aitavad Eestil üha enam edukana minna mööda 21. sajandit.

Mis on minu ootused ja lootused? Arvan, et 24. veebruaril sai neid üksjagu avatud: eesti keel, eesti kultuur, korralik looduskeskkond on kõik elemendid, millega jätkuvalt tuleb tegeleda. Väga loodan, et valimiskampaania ei kujune peenrahast rääkimiseks.

Loodan, et olete minuga nõus, et üks hea valitsus peab olema nii tark, et langetab vajadusel otsuseid, mis teenivad Eesti inimeste huve ka pikas plaanis. Praegu räägib valitsus pensionireformist, hariduses toimuvast. Paberil me justkui nende reformidega tegeleme, aga kui sisuliseks te neid hindate?

Mingil määral on paratamatu, et kellegi suur idee koalitsioonivalitsuse tingimustes ei pruugi realiseeruda nii, nagu see üks erakond seda ette näeb. Mis on positiivne ja viimastel aastatel ära tehtud, on see, et mingil määral on jälle seotud maksetega haigekassale rohkem inimesi, kui pensionäride eest makstakse haigekassale. See on hea, näitab, et suurem osa ühiskonnast on osaline maksetes ja seega tunneb ennast õigustatuna saama head teenust.

Haigekassal on jällegi vähem neid kliente, kelle eest mitte midagi ei laeku, mis tähendab, et neil on huvi töötada rohkem selle nimel, et eakad saaks head meditsiiniteenust, mis on olnud suur etteheide meie meditsiinisüsteemile.

Mulle meeldib see, et meil on varasemast kõrgem maksuvaba miinimum. Mulle teeb väga muret see, et me ei saa aru, milline on meie maksusüsteem. Mulle teeb väga muret see, et päris pikka aega ei ole me astunud samme selleks, et vastata meie muukeelse elanikkonna ootustele, mis puudutab eestikeelse alghariduse kättesaadavust.

Meil on venekeelsete lasteaedade keelekümblusrühmadesse järjekorrad. Ei peaks olema. Inimeste soov omandada eesti keel juba enne kooli tundub täna olema suurem kui riigi võimekus seda pakkuda.

Meil on pikka aega lahendamata teadus- ja arendustegevusse investeeringute toomise küsimus. Toetume väga palju EL-i rahadele. Oleme tegelikult suutnud viiendast raamprogrammist alates alati tuua koju rohkem proportsionaalselt Euroopa raha, kui me võib-olla oma suuruse järgi peaks seda tegema, mis on olnud väga hea. Aga mingil hetkel ei pruugi see olla jätkusuutlik, sest ka omad investeeringud tuleb ära teha.

Meil on superilus teaduse infrastruktuur, jällegi ehitatud Euroopa Liidu rahadega. Tühjad laboratooriumid teadmisi ei tooda.

Kõik need küsimused tuleb ette võtta, sest mõnda on edasi lükatud kaugelt rohkem aega kui viimased poolteist aastat.

Õiguskantsler kirjutas hiljuti, et riigireformi puhul tuleb eristada oluline ebaolulisest. Rohkem töötegijaid vajatakse tema hinnangul seal, kus on inimeste kohtumispunkt: meditsiin, haridus, korrakaitse. Mis teie arvate, kui meil on olemas inimesed, teadmised ja teadmine, mida inimesed tahavad, siis miks me sellega hakkama ei saa?

Olen õiguskantsleriga sama meelt, mis pole mingi uudis. Oleme seda meelt olnud juba sajandivahetusest peale, et riik peab olema lihtne, efektiivne ja arusaadav.

Ei olegi väga head seletust kas või sellele, et kui vaadata olemasoleva riigireformi protsessi perioodi, siis ka sel ajal on kordistunud mõne teenuse saamisel küsitavate paberite hulk.

Peaksime päris kriitiliselt vaatama, kas kõik see, mis me teeme, on tänapäeval üldse vajalik avalikus sektoris. Minu jaoks on kõige suuremad puudujäägid tegelemises ühiskonna kõige nõrgematega.

Puuetega inimeste toetamise süsteem ja struktuur, olgu ta kohalik või keskne - puudega inimene peab tundma, et ühiskond aitab teda, et tema võitlus teenuste eest, mida tal on hädapärast vaja, ei peaks olema keeruline. Me ei peaks lisama seda valu nende inimeste elule, mis nagunii on keerulisem.

See on meie kõige suurem puudujääk praegu, et meie kohalikud omavalitsused pakuvad väga erineval tasemel sotsiaalseid teenuseid. Meil ei ole selget arusaama, et meie esimene vastutus on aidata nõrgemaid. Me ei ole vaene riik. Me peame sellega hakkama saama.

Teie töö hulka käib kohtumine valitsuse liikmetega. Kas peaminister või majandusminister on suutnud teid veenda küsimuses, milliseid probleeme hakkab lahendama maakonnasisene tasuta bussiliiklus?

Minu arvates oleks äärmiselt oluline välja arendada maakondades avaliku ja erasektori ühine transpordimudel, mis oleks paindlik. See tähendab, et sõidab nii suur sõiduk, kui on tarvis. Sõidab siis, kui on tarvis. Miks mitte kasutada Taxify-tüüpi lahendusi osaliselt nende sõidukilomeetrite tagamiseks, mida inimestel on vaja.

Nõudetransport lahendaks lahendaks ära selle inimeste hirmu, et ta ei saa linna arsti juurde. Vaja pole, et arst oleks lähedal, vaid et sul oleks võimalik kiiresti arsti juurde pääseda. Seda toetatud ja teadoleval viisil.

Minu jaoks on väga oluline hoopis see, et meil oleks korras teedevõrk. See on see, miks ma küsin, kas meie järgmise Euroopa Liidu eelarveperioodi raha ei võiks suuresti kuluda perifeeriasse teede korrastamiseks.

Kui räägime kaugtööst ja tahame, et inimesed asuks kuskil mujal kui pealinna läheduses, siis oluline, et sinna "mujale" ka saaks. Et seal loodud väärtust saaks transportida ka mujale, kas või globaalselt. See viimane kilomeeter asfalti on ka väga oluline mõni kord.

Kas te nõustute hiljutise Andrus Ansipi kriitikaga ja vaatate samuti valitsusele nõutult otsa, et kui kunagi on üldse võimalik ülejäägiga eelarve teha, siis see on just majanduse praegune faas, kus majanduskasv on üle nelja protsendi ja tööpuudus on olematu?

Minu arvates ei peaks valija karistama valitsust juhul, kui ta saab hakkama struktuurses tasakaalus eelarvega, mis praeguses majanduskasvu tingimustes tähendakski seda, et tuleks hakata sääste koguma. Selles ei ole kahtlust, et see oleks mõistlik.

Lisame siia veel argumendi, et oleme Euroopa Liidu eelarveperioodi lõpuaastates, kus tuleb kindlasti ära kasutada need vahendid, mis meile on antud kasutada.

Suutlikkus seda raha kaasata ei ole ju ka piiramatu. Minu arvates võiksime küll praegu tagasi hoida oma eelarvest tehtavate kulutustega ja teha kõik selleks, et olla kiire euroraha kulutaja. Ka ehitussektori maht ei ole lõpuks kummist. Oleks väga mõistlik tagasi hoida ja teha ülejäägiga eelarve.

Seda ütleb teile absoluutselt iga inimene, kes on kunagi olnud eelarve koostamise lähedal.

Lisaks sellele, et kevad on tulemas, on riigikogu valimised tulemas. Juba praegu on näha ideede testimist. Kes lubab erakorralist pensionitõusu, kes lubab, et 1200 eurost ka rohkem kuus palka teenivatest inimestest hakkavad tulumaksuvabana saama 500 eurot. Taas tullakse meie enda rahaga kosja. Kuidas panna valijad mõtlema, kust see raha lubaduste täitmiseks tuleb?

Eks see on õige, et tulumaksusüsteem tuleb korda teha nii, et inimesed saavad aru. Ilmselt tuleb turule enne valimisi mitmeid pakkumisi, mis jäävad valija otsustada.

Loodan, et arutelu ei keskendu ainult sellele, mis on meie maksud, vaid ka sellele, mille peale me neid kulutame. Jõuame tagasi eelmainitud teemade juurde: kuidas me kaitseme oma ühtluskooli, kuidas tagame, et kõik seitsmeaastased saavad valida eesti kooli, kui nad seda tahavad.

Minu meelest on oluline rääkida ausalt ja avameelselt ka sellest, kui palju avaliku sektori vahendeid kulutatakse ja saab kulutada avalikkuse informeerimisele näiteks omavalitsuses toimuvast. Ja kus ületatakse siin piir, kus see läheb ühe erakonna kampaaniaks. Minu jaoks on see jätkuvalt oluline küsimus.

Meie koostöö Euroopa Liidu partneritega. Mis on meie valmisolek? Kas meie näeme Euroopa piiride kaitsmist millenagi, millele oleme valmis ressursse kulutama? Kas meie näeme, et me võiksime saada vähem järeleaitamiseks mõeldud vahendeid ühtekuuluvusfondidest selle nimel, et meil oleks rohkem raha teha ühist kaitse-, julgeoleku- ja välispoliitikat, ühist arenguabipoliitikat? Kõik need teemad võiks minu jaoks olla valimisteemad.

Väga loodan, et me ei mandu ainult selle küsimuse juurde, kes saab mitu eurot kuus rohkem.

Mis veelgi vahvam, praegu tehtud tulumaksureformiga on valija õppinud, et kui ühelt poolt tuleb, siis teiselt poolt tõenäoliselt ka läheb. See on uus teadmine meie valijatele.

Viimased erakondade toetusuuringud näitavad, et igast kümnest valijast kolm-neli ei oska ühegi erakonna poolt hääletada. Olukord on soodne mõne uue poliitilise jõu tulekuks. Milline jõud või nišš on Eesti erakonnamaastikul täitmata?

Vabariigi president ei ole poliitikaanalüütik ja presidendil puudub ettekujutus, kas kellegi peas võiks olla diskussioon mõne uue erakonna loomise kohta. Meil on olemas parempoolsed ja vasakpoolsed. On need, kes toetavad avatut lähenemist, ja need, kes toetavad suletumat lähenemist. Kõik valikud on olemas.

Minu arvates tuleb mõelda näiteks 20 aastat ette. Kas me tahame olla jätkuvalt lääne demokraatliku väärtusruumi osa? Tõenäoliselt tahame. Kas tahame olla majanduslikult edukad? Tõenäoliselt tahame.

Järelikult tuleb meil tagada suur majandusruum, suur liikumisruum. Teiselt poolt tagada, et meie pakutav majandusmudel oleks ettevõtjatele atraktiivne. See tähendab mõistlikku maksukoormust ja lihtsat maksusüsteemi, vähebürokraatlikku riiki.

Me ei ole üldse edasi liikunud nullbürokraatia projektiga. Siin on ruumi lubada valijale vägagi palju.

Oleme minu hinnangul natuke täna vanamoodsad oma e-riigi lahendustes, väga keeruline on inimesel riigiga suhelda. Robot on programmeeritud tegema ühte asja, inimene ei pruugi sellest aru saada. Kui klikiahelad lähevad väga pikaks, siis inimesele tundub, et tema riik on temast veel kaugemal kui see kaks tundi järjekorda.

Meil on vaja vaadata oma e-riigi tuuma ja mõelda, kuidas see 20 aasta pärast oleks konkurentsivõimeline. Kas tuleks vahetada tehnoloogiat? Millised võimalused on vajalikud selleks, et näiteks erinevad süsteemid samaaegselt suudaks inimest aidata ja seejuures ei toimuks topeltmaksmist või -maksustamist. Kõik need on teemad, mis vääriks kohta valimiskampaanias lihtsalt sõnastatuna.

Räägime majandusest. Meie ettevõtete tootlikkus pole pikka aega kasvanud. Tööjõukulud kasvavad kiiremini kui kasum ja tootlikkus, aga meie ettevõtjad paistavad eluga rahul olevat. Miks see nii on, kas ambitsiooni tase ongi väike?

Ma päris ei ole nõus. Kuna väliskeskkond on parasjagu hea, siis ettevõtete investeerimisjulgus siiski on taastunud. Nägime, et eelmisel aastal kasvasid palgad, investeeringud ja kasumid. Mingil hetkel peab see nüüd ka tootlikkuse tõusus väljenduma. See kõik käib väikese viitega. Ettevõtjad pole kindlasti kaotanud soovi midagi suurt ära teha.

Meil on tekkinud vägagi tore start-up ühiskond. Meil on olemas õnneks ka süsteem, et kiire kasvuga ettevõted saavad kvalitatiivse analüüsi põhjal tuua siia ka töötajaid. Mina näen, et meil on loodud head alused tuleviku majandusarenguks, aga mida peame jätkama on meie lubav seadusruum.

Oleme väga osavalt teinud, tegime väga lihtsa maksusüsteemi 90ndatel, kui teistel seda polnud. Selles osas on paljud jõudnud meile järele. Meil on digitaalne ühiskond, mida taas kord toetab seadusruum, mis lubas sel välja areneda.

Järgmine suur muudatus tundub olevat alguses autonoomsed, aga siis võib-olla ka tehislikult targad süsteemid. Kas me oleme valmis oma seadusruumiga? Ehk riigina, kes on paratamatult väike selleks, et luua tehnoloogiat, oleme täpselt toredasti väike, et alati omada sellist seadusruumi, mis kutsub siia katsetama ja kasutama neid tehnoloogiaid, mis kusagil on loodud ja kujunemas. See on kõige tähtsam, et oleksime avatud silmadega oma seadusruumi kujundades.

Meie teadus- ja arenduskulud võivad olla madalamad, aga kui vaatame Eesti arengut viimasel 26 aastal, siis me ei saa öelda, et meie suutlikkus tehnoloogiat kasutusele võtta oleks olnud madal.

Emajõe äärde planeeritav puidurafineerimistehas, mille mõjud meie majandusele oleks tajutavad - kas loodate, et see tehas tuleb, või soovite vastupidist?

See on koht, kus me peaksime otsa vaatama sellele, mis on meie otsustamise alus. Mina näiteks palusin oma majandusnõunikul Heido Vitsuril vaadata, kas tõepoolest tselluloositootmise lisandväärtus on kõrgem kui näiteks pelletitel. Ta ütles, et on kõrgem. Me peame vaatama esiteks, et saaksime oma puidust võimalikult kõrge lisandväärtuse.

Kas meie kriteerium on ka see, et Emajõe vesikond säiliks sellisena, nagu ta on. Selleks on vaja teada, kui suur hulk Emajõe vooluhulgast käib läbi tehase ja kui kiiresti tavaliselt sellistes tehastes ökosüsteem allavett uuesti taastub. Nendele küsimustele tuleb vastata.

Mis on kõige tähtsam, maha tuleb võtta see hirm, mis meie inimestel on ja ei väljendu üldse ainult selle tselluloositehase juures. Väljendub ka siis, kui ütleme, et me peaks uurima oma maavarasid.

Inimestel on arusaam, et kui juba korra on hakatud uurima, siis see lõpeb kindlasti sellega, et hakatakse ka tegema. Samal põhjusel ei tea me, kas meie fosforiidimaardlaid võiks praeguse tehnoloogia tingimustes millekski kasutada, sest meil on hirm isegi uurida.

Tuleks hirm maha võtta ka tartlastel, et uuringud automaatselt tähendavad, et see tehas tuleb ja tuleb sinna, kuhu praegu seda tehast kavandatakse.

Teie ei tea seda, kas te tahate seda tehast või mitte?

Ütlesin mõned võimalikud lähtepunktid. Ka minul - nagu ka Valdur Mikital on loodusteaduslik haridus, oleme ühelt kursuselt muide - on küsimus, et see vesi, mis läheb tehasesse on mingis mõttes ökosüsteem. Ja see vesi, mis tuleb välja, võib olla kraanivee puhtusega, aga ta ei ole enam ökosüsteem. Kui kiiresti taastub, on küsimus. Tõenäoliselt on maailmas palju analüüse tehtud.

Aga mida ma tahaksin öelda: ärme karista Est-Fori meeskonda selle eest, nad on seda asja ajanud avalikult.

Kas Soome, Rootsi, Norra on oma ühiskondliku rikkuse kasvatamiseks valinud vale tee, mürgitates oma inimesi kullakaevanduste, tselluloositehaste ja naftapumpamisega?

Nad ei ole valinud valet teed. Nad on valinud selle tee vastavalt parimale kättesaadavale tehnoloogiale sellel ajastul. Ja nii see ongi olnud. Kui sul on vana saastav tehas ja sa asendad selle parima kättesaadava tehnoloogiaga, siis sa
igal juhul teed paremini, kui sa enne tegid.

See ongi üks valik öelda, et meie oleme Euroopas ainulaadne looduskeskkond. Me tahame seda hoida. Oleme selle nimel nõus loobuma teatud määral majanduskasvust. See on valikute küsimus. Peame diskussiooni pidama avameelselt, peame saama arvutada, peame tundma, et otsus ei ole juba ette tehtud.

Kui kõik nõudmised on täidetud, siis diskussiooni lõpptulemus
võiks anda otsuse, millega kõik võiksid olla rahul või vähemasti mõista seda.

Tartus on üsna keeruline olukord, suisa isegi Tartu ülikoolis. Mõned teadlased ja linnapea on jõudnud tõdemusele, et neil pole tarvis uurida, kuhu see tehas saaks tulla ja millised oleks selle ohud. Kuidas puidurafineerimistehas protsessiga edasi minna, kus osapooled on selged ja üks pool argumente kuulata ei taha ega uurida ei soovi. Kuidas taastada usaldusväärne õhkkond?

Võtta maha see hirm, et niipea, kui hakkame uurima, ongi otsus tehtud. See hirm tuleb maha võtta. Oleks väga imelik, kui inimesed oleks ses küsimuses ühte meelt täna. Ma ei arva, et Eestis leidub praegu palju neid inimesi, kes oleks
arvutuse läbi teinud, et puhtalt puidu väärindamise mõttes ongi õigus tehase loojatel.

Teistpidi, kui investori jaoks on liiga kallis selliste puhastusseadmetega tehas, et mida oleks vaja selleks, et Tartu senised pingutused parandada Emajõe vesikonna olukorda ei läheks luhta. Ka see on objektiivne alus, et tehast ei saa
ehitada.

Miks Eesti ühiskonnas on praegu rõõmu vähe. Tihti minnakse kõige peale hirmus kurjaks, valitakse väga kiiresti pool, hakatakse teadlasi sildistama. Debatt on kantud tihti vihast?

Mulle meeldiks ka, kui debatt oleks rahulikum ja rõõmsam. Teistpidi, hiljuti vastasin Prantsuse ajakirjaniku küsimusele, miks eestlased kunagi ei tule välja linnavalitsuse ette ja ei demonstreeri. Võib-olla sellepärast ei tulegi, et meie avalik debatt on niigi piisavalt nurgeline. Inimesed tunnevad, et nad saavad asju arutada ja neid ei otsustata ära suletud uste taga.

Inimestel peab säilima usk, et ühiskond on läbipaistev ja see viib meid edasi. See on minu arust täna tagatud. Olen nõus, et debatt on mõnikord ebamugav, kui ta on väga avatud, aga ilma selleta tekiks inimestel kõrvalejäetuse tunne.

Vabariigi aastapäeva järgselt langesite metsameeste pahameele ohvriks. Nad saatsid teile kirja, kus väljendasid arusaamatust aastapäevaetenduse teemakäsitlusest, kus anti edasi märk harvesterist kui monstrumist ja hinnang kogu metsasektorile kui Eesti metsade hävitajale. Kas te olete jõudnud juba neile vastata?

Loojad on vabad. Loojad väljendavad omaenda seisukohti oma teostega. Eesti rahvusringhääling on ka oma programmi kujunduses täiesti vaba. Need on olnud otsused, kus ei ole minu peale kellelgi olnud põhjust solvuda.

See, kui Eesti ühiskonnas suurele osale inimestest teeb muret see, et metsasid raiutakse ja toimub väga palju lageraiet, siis tuleb argumentidega rääkida.

Tuleb rääkida metsast, kus on juurepress. Tuleb rääkida sellest, et nõukogude ajal istutati meil liiga palju meie bioloogilise vööndi jaoks valesid metsatüüpe. Nad kõik saavad nüüd korraga vanaks, mõned neist jäävad haigeks. Sellest
kõigest tuleb rahulikult rääkida, solvumiseta.

Samas see traagika tegelikult jääb, et kui minu maja on asunud ilusa kaasiku või metsa serval, mis nüüd on raieküps, siis ma saan asemele raiesmikku, kus võib-olla alles kolme aasta pärast on ilusad metsmaasikad. Võib-olla ma ei lepi kunagi sellega, et seal ei ole enam metsa. Seda vastuolu ära lahendada lõpuni ei ole võimalik.

Ma ei ole seda meelt, et Eesti metsaomanik ei hooli oma metsast. Erametsaomanike seas olen näinud paljusid pika planeerimisega inimesi, kes mõtlevad oma otsuseid tehes lapselastele.

Mitmes inimene oli praegune riigikontrolör Janar Holm, kellele teie või teie kantselei ametnikud helistasid ja palusid kaaluda riigikontrolöriks hakkamist?

Janar oli nimekirjas algusest peale ja ei olnud esimene inimene, kellele me helistasime. Rohkem informatsiooni ei ole täna enam vaja. Janar on end tõestanud riigikogu ees väideldes. See on töö, millega ta saab hakkama. Hinda, et riigikontroll saab endale väga hea juhi. Tean, et ta on hea ja tasakaalukas juht, kellest alluvad on kõrgel arvamusel.

Aga endisele riigikontrolörile Alar Karisele tee ettepanekut ei teinud, ei tahtnud teha või ei jõudnud teha?

Ei teinud.

Teid ootab veel ühe kandidaadi esitamine riigikogule. Kas Mart Laar võiks Eesti Panga nõukogu esimehena jätkata?

Meil on Eesti Panga nõukogul esimees, kes on kahekordne peaminister, Friedmani preemia laureaat, keda rahvusvaheliselt tunnustatakse kellenagi, kes Eesti majanduse arengule andis väga palju juurde. Jah, teame, et Mart Laar ei ole ise majandusinimene, aga tal on alati olnud oidu kuulata oma nõunikke, võiksin siinkohal öelda koos Ardo Hanssoni ja teistega rahulolevalt.

Minu arvates on Mart Laar selle koha peal - teades ka seda, milline on Eesti keskpanga roll Euroopa keskpankade süsteemis - õige inimene vapiloomana.

Kas te siis olete valmis esitama Laari kandidatuuri, kui poliitikute seas on toetus olemas?

Jah olen küll.

Teid ootab taas ees kohtumine USA presidendi Donald Trumpiga. Miks Trump kutsub teid külla koos kolme Balti riigipeaga, kas sellepärast, et kaugelt vaadates on kolm Baltiriiki justkui üks?

Minu arvates see nii ei ole. See kohtumine ajendub sellest, milline on julgeolekusituatsioon meie ümber. Käime kindlasti üle kõik need teemad, mis on meie piirkonna julgeolekule olulised. See kohtumine näitab ka seda, et Ameerika Ühendriigid väärtustavad meie kõrgeid kaitsekulutusi.

Kolme kaupa koos teeme väga palju koostööd ka mujal: Põhja-Balti formaadis, Euroopa Liidus. See Trumpiga kohtumine on kevadel ainult üks suurtest kohtumistest. Kohtun lähiajal ka Suurbritannia kuninganna ja Prantsuse riigipeaga.

Trumpiga Venemaast tuleb ka juttu?

Kindlasti.

Kohe saab alguse neljas Vladimir Putini presidendiametiaeg. Kas on liigne unelm, et järgmine Venemaa president ei ole Vladimir Putin ega ka tema enda määratud inimene?

Ootame, mis aeg toob, ja loodame, et Vene rahvas saab ka lõpuks seda, mida rahvas väärib - see on demokraatlik riigivalitsemise kord.

Me ei saa täna öelda, et Venemaal on selline arvamustevabadus, et võiksime toimunud valimis pidada vabaks.

Mis puudutab tulevikku, on olukord muutumatu. Meil on ettearvamatu naaber, kes astub imelikke samme ja ei pea lugu oma enda allkirjast lepingutel. On võrdlemisi keeruline leida mingit muud seletust sellele, mis toimus Suurbritannias Salisburys, eksole. See kõik teeb väga murelikuks, aga see kõik tegi murelikuks enne ja teeb ka pärast valimisi.

See, et maailma liidrid saadavad tervituse, mitte eriti sooja, valimiste puhul, on normaalne viisakus. Loomulikult me suhtleme. Naabrit ei jäeta üksi, isegi kui ta sulle pettumust valmistab. Ikka tuleb suhelda.

Kas Brexitist saab üldse keegi võita ja milline on Brexiti õppetund Euroopa Liidule ja eelkõige Suurbritanniale endale?

Ekspertide arvamus loeb. See on kõige suurem õppetund. Täna ütleb Suurbritannia valitsusametkondade analüüs, et riik kaotab pea kümnendiku oma majanduse mahust.

Küsimus on selles, kas tavaline inimene sellest aru saab. Kui majandustsükkel on positiivne, kasvab ka Suurbritannia majandus parasjagu. Siis võib-olla ei tundugi see olukord nii hull.

Samas oli see demokraatlik valik ja inimeste tahe. Kui nemad on nõus ja said aru, mida see kaasa toob majanduslikult, ei ole põhjust arvata, et nad täna kahetseksid seda tehtud otsust.

See on ere näide, et kui emotsiooniga teha valikuid, siis tulemus ongi Brexit.

Ei maksa teha emotsiooni pealt, tuleb arvutada.

Natuke kergem jutt. Mesilased sel suvel presidendi ametihoone aeda tulevad?

Jaa. Nad ei ole kuhugi ära läinudki. Mõtleme, kuidas selle projektiga edasi minna. Kuidas teha nähtavamaks see, mis tarus toimub. Kogu aeg pidada meeles, et need mesilased on mingis mõttes ka pagulased. Me teame, et ökosüsteemidest
kipuvad putukad kaduma ja see on märk sellest, midagi on väga valesti.

Selleks ajaks, kui te Narva plaanite minna, seavad mesilased end vastu talvele. Mida te seal tegema hakkate, millega te oma igapäevast elu hakkate sisustama selle kuu jooksul?

Ütleme, et minu lubadus, mis pärineb palju varasemast ajast, kõlas nii, et kui Vaba Lava suudab oma projekti ellu viia, siis olen valmis kuuks ajaks minema Narva ja näitama, et see on oluline, et see leidis aset.

Aga praegu on see projekt hakanud elama ilmselgelt oma elu. Tõenäoliselt lähen ma sinna võib-olla natuke varem, mõneks nädalaks enne ÜRO peaassamblee nädalat. Ja pärast jälle pöördun sinna tagasi. Ma ei kavatse teha sohki. Ma ei kavatse olla Narvas, kui ma olen tegelikult Washingtonis või New Yorgis.

24 tööpäeva ikkagi Narvas?

Me leiame selle viisi, kuidas jõuda lähemale eesmärgile, et Tallinna ja Narva vahel oleks täpselt nii palju kilomeetreid ja ainult, kui see geograafiliselt on. Et meie mentaalne kaugus sellest Euroopa eelpostist idas ei oleks suurem.

Minu meelest oli imeilus, mida ütles Rootsi suursaadik eesti keeles Narvas, et Narva oli Euroopa eelpost ja ta on seda ikka veel.

Mulle hakkab üha enam meeldima mõte anda Narvale tagasi tema linnasüda, millest ta jäi ilma nõukogude võimu all. Loodan, et Narva inimesed ka kultuuripealinna diskussiooni käigus jõuavad selleni, et tasuks mõelda linnasüdame taastamisele.

Kas Narva jääb ainsaks? Eestis on ilmselt palju linnu, mis vajaks presidendi tuge, näiteks minu kodulinn Valga.

Jaa, aga teie, ajakirjanikud, ei pane tähele, kui ma näiteks terve nädala töötan Otepäält, mida ma tegin sel nädalal, kui see uudis Narva minekust avalikuks tuli. See ei ole mingil põhjusel oluline.

Olin ühe nädala Lõuna-Eestis, sest Valgas oli Schengeni viisavabaduse kümnenda aastapäeva tähistamine ja käisin ka sealsetes omavalitsustes. Jätkuvalt loodan, et jõuan aastaga läbi käia kõik liitunud omavalitsused.

Fotod: Aurelia Minev/ERR

Toimetaja: Priit Luts

Allikas: Vikerraadio



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: