Jonatan Vseviov: turvavööd tuleb alati kinni hoida

Jonatan Vseviov paneb maha kaitseministeeriumi kantsleri ameti ja läheb Washingtoni Eesti suursaadikuks. Seda muidugi juhul, kui vastavalt diplomaatilisele tavale nõustub tema kandidatuuriga USA välisministeerium. Enne seda ei saa Vseviov rääkida enda tööst suursaadikuna, küll aga suhetest USA-ga ja riigikaitsest – mõlemaid teemasid tunneb ta viimse kui nõelapisteni. Jonatan Vseviovit küsitles ajakirjanik Toomas Sildam.
Kuidas iseloomustada julgeolekuolukorda, milles Eesti praegu asub?
Julgeolekuolukord on mitmetahuline. Mina seda ühe lausega kokku võtta ei oska. Dünaamiline, kui otsida ühte sõna.
Läänemaailma ühtsus mõraneb?
Kindlasti on asjad, mida peeti iseenesestmõistetavaks, sattunud debati objektiks. See ei tähenda, et mõraneb või laguneb. Muidugi aga muudab üleüldine kaootilisus raskemaks julgeolekualased ennustused ja hapramaks üldise kindlustunde.
Ent kui vaadata, mis seisus on meie iseseisev kaitsevõime ning kollektiivkaitse koos liitlaste kohaloleku ja nende suutlikkusega meile appi tulla, siis oleme täna paremas seisus kui kunagi varem.
Meie riskide pilt muutub iga päevaga, nagu tõdes Ott Lumi, omaaegne Eesti poliitika üks halle kardinale. Milline on praegu meie suurim risk?
Kui meie jääme seisma ja liiga rahulolevaks, siis kipuvad maailma arengud liikuma eest ära. Oleme väike riik, peame kogu aeg rabelema, kogu aeg muretsema. Loomulikult mitte kaotades närvi, muutudes paaniliseks. Aga kui vahepeal tekkis inimestel tunne, eriti pärast NATO-ga liitumist 2004-2005, et Eesti julgeolekupoliitika mõttes on ajalugu lõppenud ja edasi tuleb tegeleda ainult tehnilise manageerimisega – see mõte oli ekslik toona, täna saavad juba kõik aru, et niisama jõude istumist ei saa sellises geograafilises asukohas elav väikeriik lubada.
Jah, kõige suurem risk on endaga liigselt rahule jääda.
2005-2008 töötasite Washingtoni saatkonnas poliitikadiplomaadina ja 2013-2014 kaitsepoliitika nõunikuna. Olid nende aegade olulised tähised USA tugev toetus aprillirahutuste ja küberrünnakute järgsele Eestile, sh Tallinnasse loodavale NATO küberkaitsekeskusele ja viisavabadus, teisel korral aga USA üksuste saabumise Eestisse, vastuseks Venemaa sissetungile Ida-Ukrainasse ja Krimmi annekteerimisele?
Need märksõnad ju meelde tulevadki. Viisavabastuse puhul said ka ameeriklased aru, et ohtu ei määra sinu kodakondsus, vaid see, kes sa ise oled ning soovisid viisavabastuse süsteemi reformida. Eestil õnnestus end sinna haakida ja selles oli küll tubli annus meie tööd.
2007, pärast pronksiööd, nägime Ühendriikide selget toetust. President Ilves kutsuti Valgesse Majja, ööbimisega USA presidendi külalistemajas Blair House'is, toimusid kohtumised Kapitooliumil, toonane Esindajatekoja spiiker Nancy Pelosi palus kohtumist Eesti riigipeaga ja vahetult enne selle toimumist palus ka toonane vabariiklaste ehk vähemuse liider Esindajatekojas, John Boehner võimalust kohtumise juures viibida. Hiljem sai John Boehnerist Esindajatekoja spiiker. Seega toetus, mida Ameerika siis Eestile väljendas, oli tuntav ja nähtav, märgilise tähtsusega meie julgeolekule.
Siiski, kohe ei öelnud kõik Washingtonis, et NATO küberkaitsekeskus Tallinnas on suurepärane idee?
Julgeolekupoliitikas, üldse riikidevahelistes suhetes on vähe iseenesestmõistetavaid asju. Ka mõtteid, mis meile tunduvad 100 protsenti loogilised, tuleb paratamatult liitlastele selgitada ja seletada, neid tuleb veenda, et need mõtted on õiged ja nendega tasub tegeleda.
Ühes on kõik riigid võrdsed ja siin pole vahet, kas räägime rohkem kui miljardilise rahvaarvuga Hiinast või 1,3 miljoni elanikuga Eestist. Nimelt on igal inimesel ainult 24 tundi ööpäevas, mille hulgast tuleb osa tunde kulutada magamisele, söömisele ja teistele isiklikele toimingutele. Järelikult on küsimus, millise probleemiga riigi juhtkond tegeleb, mõnikord olulisem kui see, kas ta selle probleemiga tegeleb õigesti. Eestile on siin väljakutse olla õigetel aegadel päevakorras inimeste jaoks, kes on meile otsustavates liitlasriikides otsustaval hetkel otsustaval ametikohal.
Küberkaitse puhul mõistsid toona kõik, et see on tähtis teema. Probleem oli, kas idee luua Tallinnasse NATO küberkaitsekeskus on nii oluline, et jõuab vajalike inimeste laudadele ja nende tundide sisse, kui nad sedalaadi asju otsustavad. Siin aitasid oluliselt kaasa meid tabanud küberründed, me kasutasime nende rünnakute toimumise ära.
Pentagon vaatas seda ideed alguses pikkade hammastega?
Seda ei taha ma nüüd nii täpselt meenutada. Niisuguste küsimuste ettevalmistamise käigus on alati pikkade hammastega ametnikke ja institutsioone. See ei tähenda, et keegi oli tingimata vastu, küll küsiti seal keerulisi, aga õigustatud küsimusi.
Kui kergelt tuli aastal 2014 USA üksuste Eestisse saatmise otsus ehk boots on the ground?
Sellele eelnes ka mitu aastat eeltööd ameeriklaste ja NATO teiste liitlastega. Kui Venemaa annekteeris Krimmi ja alustas sõjategevust Ida-Ukrainas, panime sisse kiirema käigu.
Otsused USA-s sündisidki siis väga kiiresti ja need viidi ellu väga kiiresti. Varssavi tippkohtumine [2016] kinnitas, et see ei ole ühe riigi initsiatiiv, vaid kogu NATO töö. Ja kõik NATO liikmesriigid olid nõus, et siia tuleb liitlaste pataljoni lahingugrupp, kuhu paljud riigid on panustanud.
Seega, kui otsime kinnitust, et NATO töötab, ei ole meil vaja vaadata kaugemale kui Tapale või Adažisse Lätis või Ämarile või Šiauliaisse Leedus.
Samas mäletame, et kui esimest korda ütlesime Eesti meedias liitlaste kohaloleku mõtte välja, oli siingi palju neid, kes tõttasid seda kritiseerima, arvasid, et seda ei juhtu kunagi ja kui juhtub, oleks see meie julgeolekule kahjulik. Nii on ikka, et kui tahame olla ajakohased, siis peame olema paljude arvates ajast ees või vähemalt ees sellest, kuidas paljud ajakohasust näevad. Või vastupidi, olema väga tagurlikud, kui peab paika väide, et aeg kipub ennast kordama. Sellest kõigest ei tohi heituda, ei maksa karta enda läbi mõeldud positsiooni.
Jonatan Vseviov. Autor: Priit Mürk/ERR
Eesti-USA liitlassuhe nagu kogu Atlandi-ülene julgeolekutelg tundusid siis vankumatud ja treitud roostevabast terasest?
Nii tundub paljuski siiamaani. Kui vaadata meie sõjalist koostööd, kui kaugele oleme jõudnud kaitsealaste algatustega NATO-s, siis see poleks võimalik, kui kõik liitlased, ka USA, seda ei toetaks.
Oli aeg, ja see ei olnud väga ammu, kui klassikalised kollektiivkaitse küsimused ehk kuidas kaitsta vajadusel NATO territooriumi, asusid NATO-s kui organisatsioonis kaugel perifeerias, nüüd asuvad need NATO igapäevases südamikus. Seni paberile joonistatud kollektiivkaitsest on saanud tegelik kollektiivkaitse, mis seisab kahel sambal: need väed, mis on juba siin ja need väed, mis vajadusel siia appi tulevad. See eeldab nii plaane, vägesid, meie suutlikkust nihutada neid Euroopas üle riigipiiride, neid vastu võtta, nendega koos tegutseda jne. Et NATO täna selle kõigega tegeleb, on Walesi [2014] ja Varssavi tippkohtumiste tulemus ja tõukub Venemaa tegevusest Ukrainas – Krimmi annekteerimisest ja sõjast Donbassis.
Kuivõrd on see nüüd teistsugune USA, kuhu lähete Eesti suursaadikuks?
Võimule on tulnud uus administratsioon, vahetunud välja suur osa ametnikkonnast. Muidugi on see uus Ameerika, nagu oli see uus, kui Barack Obama sai presidendiks pärast George W. Bushi või George W. Bush pärast Bill Clintonit.
Selgelt erinev on stiil, millega Ameerika Ühendriigid räägivad. Osaliselt tuleneb see inimestest, kes on võimul ning samuti meedia arenemisest. Möödas on ju aeg, kui inimesed said enamiku uudistest õhtul telerist või hommikul ajalehtedest. Me elamegi 24/7 toimivas uudistetsüklis, kus on paratamatu, et kõik tuleb ja läheb väga-väga kiiresti.
Kui kuristiku serval on Atlandi-ülesed suhted?
Need ei ole kuristiku serval. See, mida täna kogeme, on võrreldav tuulise ilma või tormise merega. See ei ole kuristik, millesse oleme kohe kukkumas, vaid lennukis natuke raputab, aga me ju teame, et kuigi turbulents raputab, ei ole see enamikel juhtudel ohtlik.
Siis kui turvavöö on kinni.
Turvavööd tuleb alati kinni hoida, sest turbulents võib tulla ka ootamatult.
President Trump nimetas valimiskampaania ajal NATO-t aegunuks ja hiljuti tituleeris Euroopa Liitu sama halvaks nagu Hiina. Kas USA ikka on endiselt Euroopa liitlane?
Jah, USA on Euroopa liitlane. Ja arvan, et ka Euroopa on USA liitlane. See muidugi ei tähenda, et USA ja Euroopa jagaksid iga viimast kui arvamust, nii pole kunagi olnud ja nii ei hakka kunagi olema. Atlandi-ülest suhet on ikka iseloomustanud ka avalikud ja võrdlemisi jõulised arvamuste lahknemised mitmete Euroopa riikide ja USA vahel. Mõelgem või Iraagi sõja algusele.
Seda suhet raamib arusaamine, et peamiselt ebaturvalises maailmas on meil – eurooplastel ja ameeriklastel – oluliselt rohkem ühiseid jooni kui erinevusi. Selles ebaturvalises maailmas ei ole kellelgi võimalik üksinda oma eluviisi kaitsta ning siin oleme me üksteisele loomulikud liitlased.
Ja kui rääkida NATO-st, siis ei ole ühtegi teist organisatsiooni, mis suudaks tagada julgeolekut külma sõja ajal ja siis minna juhtima sõjalist operatsiooni Afganistanis, kümnete tuhandete Euroopa sõdurite osalusel.
Trumpile ei meeldi Euroopa Liit, kes on talle paljudes asjades võrdväärne partner, mida ükski liikmesriik eraldi ei suudaks. Kuidas on Trumpi ja NATO-ga?
Seda on muidugi kõige õigem küsida ameeriklastelt, Valge Maja pressiruumis või Air Force One pardal. Kas sinna on ka ERR kutsutud?
Veel ei ole. President Trump oli valmiskampaania ajal NATO suhtes küllalt skeptiline, nimetades seda aegunud organisatsiooniks.
Skeptiline ja kriitiline, rääkides Euroopa liitlaste kaitsekuludest. Täpselt sama kriitiline oli ka Obama administratsioon. Mulle tuleb meelde kunagine Ameerika kaitseminister Robert Gates, kes tõstatas selle küsimuse NATO kaitseministrite kohtumisel ja rõhutas: "Täna räägin sellest 2 protsendi probleemist mina, aga uskuge, kui ma seda teile kinnitan, et Ameerika rahvas ja nende esindajad seadusandjate näol ei kannata enam kaua olukorda, kus meil on [kaitsekulutusteks] 2 protsenti SKT-st kokku lepitud ja me seda ei järgi." 2 protsendi teema jõudis Walesi tippkohtumise lõppjäreldustesse ja nii ei tohiks tulla kellelegi üllatusena, et nüüd seda niimoodi tõstatatakse.
Jutt käib ju meie enda sõjalisest eelarvest, millega me ise loome endale sõjalisi võimeid.
Eesti on sees brittide ja prantslaste kaitsealgatustes, näiteks Mali operatsioonil. On see meie julgeolekuvaiba laiemaks venitamine, et me ei toetu enam rõhutatult USA-le?
Muidugi, aga oma olemuselt ei ole seda midagi uut. Soov arendada lähedasi suhteid Euroopa suurriikidega on iseloomustanud Eesti kaitsepoliitikat juba aastaid. Brittidega olime pikka aega koos Lõuna-Afganistani igas mõttes kuumas piirkonnas. Olime operatsioonil koos sakslastega. Oleme püüdnud osaleda kõigil NATO operatsioonidel ja Euroopa Liidu olulisematel operatsioonidel. Me peame olema kohal seal, kus meie vahetud liitlased tajuvad enda julgeolekuhuve.
Sõnaga – me ei pane mune ühte korvi?
Me pole kunagi pannud oma julgeolekumune ühte korvi ja see poleks ka mõistlik. Ja meie julgeolekumunad ka ei ole ühes korvis.
Kuivõrd oleks NATO võimalik ilma USA-ta?
NATO on organisatsioon, mis seob USA-d ja Euroopat ning ilma ühe pooleta ei saa ta eksisteerida.
Jonatan Vseviov. Autor: Priit Mürk/ERR
Tähendab, Urmas Paet eksib, kui ütleb, et lõpmatuseni ei saa USA-le loota, mistõttu peame tõstma Euroopa Liidu kaitsekoostööd ning suurendama oluliselt ja kiirelt Euroopa kaitsevõimekust?
Urmas Paet ei eksi kindlasti selles, et Euroopa kaitsevõimekust ja kaitsekoostööd peamegi tõstma. Ei tasu selles otsida vastuolu USA või NATO-ga, sest Euroopa projektidest sünnib kasu NATO kollektiivkaitsele. Üks kõige praktilisemaid näiteid on sõjalise mobiilsuse initsiatiiv, rahuaegne vägede piiriülene liikumine.
Sõjaline Schengen, on selle kohta öeldud.
On öeldud, aga see pole lõpuni õnnestunud väljend, sest sõjaline mobiilsus ei haara vaid regulatsioone, vaid ka seda, kuidas me oma taristu investeeringuid juhime ja kas arvestame ka NATO kollektiivkaitse sõjalisi vajadusi.
Kuivõrd suudaks Euroopa üksinda kaitsta Euroopat?
Sõjaliselt sõltub kelle või mille vastu ja kui kaua. Aga ilma Ameerika Ühendriikideta on Euroopa sõjaline kollektiivne enesekaitse väga raskesti ette kujutatav.
Kolleeg palus küsida, et võibolla tuleks Eestil sõlmida kaitselepingud Soome ja Rootsiga, kus oleks ka artikkel 5 – rünnak ühe vastu on rünnak kõigi vastu?
Selliste lepingute üle on alati põnev arutada. Meil on juba Euroopa Liidu aluslepingud, kus on võrdlemisi jõulised sõnastused liikmesriikide kohustuse kohta üksteist vajadusel aidata. Meie suhted Soome, Rootsi ja teiste Põhjala riikidega on kaitsevaldkonnas erakordselt head, nii info ja kogemuste vahetamises kui ka praktilises koostöös. Ma ei näe probleeme Eesti julgeolekule Põhjala riikidest. (Muigab)
Pikaaegne diplomaat Jaak Jõerüüt laenas idanaabri keeleruumist kõnekäänu "Hirmunud vares kardab isegi põõsast" ning tõdes, et osadel eestlastel on kalduvus olla hirmunud vares igal võimalikul ja võimatul juhul. Kui hirmunud on meil põhjust olla, mõeldes Trumpi-Putini kohtumisele Helsingis?
Hirm on kõige halvem nõuandja. Ei tasu olla hirmunud.
Segaduses?
Ei tasu olla ka segaduses.
Kõhklustes?
Ei pea olema ka kõhklustes. Tuleb olla alati rahulik. Loomulikult, ainult sellest ei piisa. Peale selle, et olukorda kainelt ja rahulikult analüüsida, peame alati mõtlema, mis me nüüd siis teeme – nii siis, kui juhtub täiesti etteennustatav areng kui ka siis, kui juhtuvad etteennustamatud arengud. Väikeriik peab olema valmis vajadusel kiiresti liigutama nii iseennast kui ka oma suuri sõpru. Hirm, ärevus, segadus, peataolek selles kõiges loomulikult kasuks ei tule.
Mida me siis teeme, kui Trump pakuks Putinile tehingut: olgu, kui teie olete meie liitlaseks Iraani tuumaprogrammi tõelisel lõpetamisel, et see ei ohustaks enam Iisraeli ja Saudi-Araabiat ning näitate väljatuleku märke Ida-Ukrainast, siis meie pakume teile rahulikumat Läänemere piirkonda ega korralda siin enam nii palju sõjalisi õppusi?
Meil ei ole mõtet spekuleerida, mida teeksime ühel või teisel juhul.
Ise te ütlesite, et me peame olema valmis.
Alati oleme valmis erinevateks olukordadeks. Mõistuse piirides, muidugi.
Kas see kirjeldus oli ebamõistlik?
Arvan küll. Niisugust vahetuskaupa ei ole meil põhjust karta.
Põhja-Korea diktaator Kim sai Trumpilt vahetuskauba.
Mis ta sai?
USA ja Lõuna-Korea õppuste peatamise.
Vaatame, need protsessid on pikemad kui ainult üks [presidentide] kohtumine. Võtame rahulikult ja vaatame, kuhu arengud liiguvad, samuti Põhja-Koreas, sest paradoksaalsel kombel mõjutavad meie julgeolekut ka seal kauges piirkonnas toimuvad asjad.
Mis võib Helsingis tegelikult juhtuda?
Helsingis toimub Ameerika Ühendriikide presidendi ja Venemaa presidendi kohtumine, mille sarnaseid on korduvalt toimunud ka varem. Selle kohtumise pärast ei ole põhjust mures olla. Ja me saame pärast teada, mida seal arutati.
Twitteri kaudu?
Liitlaste vahel liigub info mitte ainult avalikke kanaleid pidi, liitlased informeerivad üksteist ka usalduslikumalt, et kuidas selliseid kohtumised kulgesid.
Mida peate selle kohtumise loogiliseks fookuseks? Süüria? Iraan? Ukraina?
Kui riigijuhid kohtuvad, püütakse läbi arutada kõik kahepoolseid suhteid mõjutavad olulised teemad. Venemaa ja USA puhul just need teemad ongi, mida te nimetasite. Püütakse leida kohti, kus oleks võimalik midagi kokku leppida, midagi parendada. Usun, et vastastikku käiakse läbi ka teemad, kui ei olda teineteise tegevusega rahul. Siis püütakse leida midagi, kus oleks võimalik selles olukorras koostööd arendada.
Kas ja millised oleksid USA-Vene ühised huvid?
Seda presidendid arutavadki ja püüavad neid ühiseid huve leida.
Jonatan Vseviov. Autor: Priit Mürk/ERR
Mida Eesti ootab NATO juulikuiselt tippkohtumiselt?
Kõigepealt sõnumit NATO ühtsuses. Ja siis tervet rida praktilisi edasiliikumisi suundadel, kus oleme alates Walesist ja Varssavist olnud. Liitlaste suutlikkus – kui vaja – sõjaliselt tugevdada erinevaid NATO piirkondi, sõjalise juhtimise küsimused, otsused NATO sõjalise struktuuri osas, et muuta seda vastavamaks tänastele vajadustele. Loodame kokku leppida täiendava diviisi tasemel staabi loomise, mis keskenduks just meie piirkonna kaitsele...
Millist kinnitust NATO ühtsusest Eesti loodab?
Kui NATO suudab langetada otsused, millest just rääkisin, siis on olemas ka kinnitus ühtsusest. Selleks, et NATO-s midagi vastu võetakse, peavad kõik liikmesriigid nõus olema.
Kas me tahame Eestisse rohkem liitlasüksusi?
Me tahame, et kollektiivkaitse oleks tegelik. Liitlaste kohalolek on oluline, siin me muretsema ei pea. Muidugi, alati saab paremini, ka merelise ja õhualase kohaloleku võtmes.
Olete osalenud kõigi NATO heidutusabinõude, millest nähtavaim on liitlaste kohalolek Balti riikides ja Poolas, ettevalmistamises ja rakendamises. Kui kauaks need üksused Eestisse jäävad?
Nii kauaks kuni vaja.
Mida me vajame NATO-lt, et tulla toime Venemaa suutlikkusega luua oma raketikompleksidega nn mull, mida tuntakse väljendiga no-go-area ja akronüümiga A2/AD (anti access area denial), mis tõkestaks siinses piirkonnas kogu lennuliikluse ning Suwalki koridoriga, mis on ainus ja kitsas ühendustee Balti riikide ja ülejäänud Euroopa vahel, ka vägede liigutamiseks maismaal?
Ükski mull ei tõkesta midagi 100-protsendiliselt. Meil on tarvis, et kõik – ka Venemaa – saaksid aru: sõjaline konflikt NATO-ga siin regioonis või mujal ei ole Venemaa enda huvides ning ei lõpe talle hästi. See ongi heidutus.
Teie järgmine ülemus, välisminister Sven Mikser on öelnud, et Vene-Saksa gaasijuhe Nord Stream 2 on geopoliitiline projekt, vastuolus Euroopa Liidu energiapoliitika põhimõtetega ja Venemaa jaoks hoob sekkuda Euroopa poliitikasse. Ka president Trump kutsus Saksamaad üles Nord Stream 2 peatama. Mis sellest teie arvates saab?
Ei tea, kui päris aus olla. Euroopas on neid, kes arvavad, et tegemist on Venemaa geopoliitilise sammuga ja on neid, kes näevad selles majanduslikku mõõdet. Eesti näeb esmajoones geopoliitilist mõõdet, mida on Venemaa juhtkond avalikes esinemistes ka välja öelnud, et energiakandjate eksport on nende riigile strateegiliselt oluline nagu ka sõltumatus väikestest vahendajatest suurte tarbijate ja Venemaa vahel.
See on keeruline küsimus. Sellega peab tegelema.
Kui suur peaks olema Eesti riigikaitse eelarve, mis praegu on ca 2 protsenti SKT-st ehk 500 miljoni euro ümber aastas?
Kaitseministeeriumi kantslerina, kes on enne töötanud kaitseplaneerimise asekantslerina ja juhtinud pikaajaliste plaanide koostamist saan öelda... Me oleme saavutanud tegelikult eksisteerivad sõjalised võimed, meil on realistlikud plaanid, et tekivad täielikult relvastatud, varustatud ja varudega tagatud üksused. Veel mõni aasta tagasi ei olnud see nii ja meie sõjaline võimekus oli oluliselt väiksem kui paberile joonistatud. Nii [õppused] Siil 2015 kui Siil 2018 testisid seda suures mahus, samuti lisaõppekogunemised, mis ilma igasuguse eelhoiatuseta testivad meie mobilisatsioonivõimekust, et kas meie üksused on päriselt kokku kutsutavad ja kas nad hakkavad eksisteerima. Kõik see on toimunud viimase paari aastaga, enne polnud see võimalik.
Enne – kui meil oli paberist riigikaitse?
Kui meie võimed olid paberil väga suured, aga tegelikkuses sedavõrd alamehitatud ja alavarustatud, et neid ei oleks olnud võimalik Siili-laadsele suurõppusele kokku kutsuda. Lisaõppekogunemine polnud juba tollase õigusruumi tõttu võimalik ja kui oleks olnudki, poleks olnud seda võimalik läbi viia.
Seda öeldes, pean ma nentima, et kaitsevaldkonnas on inflatsioon kiirem kui majanduses üldiselt ja relvasüsteemid kallinevad maailmaturul oluliselt suurema tempoga kui näiteks leib või piim meie poes.
See sõjavägi, mis Eestil on täna ja mida me oleme planeerinud arendada aastani 2026 on absoluutselt suurim, mida praeguse kaitse-eelarvega on võimalik luua. Ja kuna sõjalised võimed kallinevad kiiresti, siis – kui Eesti ei soovi järgmise kümne aasta plaanides järele anda tegeliku kaitsevõime loomises ja laskuda tagasi paberite joonistamisse või sõjaväe vähendamist, siis peab pidama maha tõsise debati, kas kaitsekulutusi suurendada.
Kui suur siis peaks olema riigikaitse eelarve?
Minu arvates suurem, kui täna.
Näiteks Sven Sakkov, Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse juht, arutleb, kas kaitsekulud peaksid olema 2,5 või isegi 3 protsenti SKT-st.
Sven Sakkov on informeeritud ja tark inimene. Isiklikult olen temaga nõus.
Mis aga oluline – sõjaline võime tekib pika aja jooksul ja vajab püsivat rahastust. Ühekordse lisaeraldusega, ükskõik kui suur see ka poleks, ei ole võimalik luua ühtegi uut võimet. Nii, et kui tahame arutada, kas kaitse-eelarve peaks olema püsivalt 2,5 või 2,75 või 3,0 protsenti SKT-st, siis tähtis on silmas pidada tema püsivust. Me lepime kokku, et nii jääb. Nagu praegu oleme kokku leppinud 2 protsenti SKT-st, millele lisanduvad liitlaste vastuvõtmisega seotud kulud ja nn kaitseinvesteeringute programm laskemoona täiendavateks soetusteks.
Jonatan Vseviov. Autor: Priit Mürk/ERR
Millise tsiviilvaldkonna arvelt peaks kaitse-eelarvet tõstma?
Seda otsustavad poliitikud. Mina olen ametnik.
Kas kaitseministeeriumi ja kaitsevägi tuleksid toime suurema kaitse-eelarve mõistliku kasutamisega?
Jah. Me teame täpselt, kuhu see raha läheb. Kaitseministeeriumi valitsemisala suudab ära tarbida ka oluliselt suuremaid summasid kui tänane kaitse-eelarve. Oleme viimaste aastatega ehitanud nähtavasti Eesti ühe parima planeerimissüsteemi, millega juhtida vahendeid ja tegevusi. See võimaldab nii kaitseeelarve suurenemise kui vähenemise puhul selgelt valida, milliseid vajalikke võimeid saame endale juurde lubada või millistest peame loobuma.
Te ei pelga, et Eesti ostab küll liikursuurtükke, lähimaa õhutõrjevahendeid, laskemoona, varustust, aga kaitseväes ei jätku ohvitsere, kes selle kasutamisega toime tuleksid?
Meil on täna kaitseväes rohkem tegevväelasi kui kunagi varem pärast iseseisvuse taastamist. Jääme küll paarikümnega maha eesmärgist, mille ise oleme endale seadnud, kuid pingutame, et see mahajäämus kaoks.
Sõjakooli vastuvõtt on loid. Miks?
Täpselt küll selle aasta [vastuvõtu] numbreid ei tea, kuid pigem olen kuulnud, et need on positiivsed. Populaarsemaks on muutunud õhu- ja mereväe kursused.
Vabariigi President ütles võidupüha kõnes, et uute relvasüsteemide ostmise ja kaitsekulude tõstmise kõrval on teine variant "rahulduda tänase Kaitseväe suuruse ja võimekuse ning peamiselt paberil eksisteeriva laiapindse riigikaitsega". Kas see ongi peamiselt paberil?
Arvan, et see on täna, jah, peamiselt paberil. Aga selle üle ei tasu ka eriliselt kurvastada, sest veel mõni aasta tagasi polnud laiapindne riigikaitse isegi paberil mitte. Tänaseks on see õnneks väga paljudel paberitel, saanud osaks meie strateegilisest riigikaitselisest mõtlemisest. Osad paberile joonistatud või kirjutatud elemendid on ka juba ellu rakendatud. Tõsi, arenguruumi on veel kõvasti, aga see, et me teeme riigiasutuste vahel ühiseid õppusi, et koordineerime paremini erinevate asutuste nö tehnilist tegevust – selles oleme tulnud tubli sammu edasi.
President Trumpi endine julgeolekunõunik McMaster on paljud nüüdsed mured kängitsenud lausesse "Geopoliitika on tagasi, ja tagasi kättemaksuhimulisena pärast seda puhkust, mille me võtsime ajaloolt külma sõja järgsel perioodil." Kuidas teie temast aru saate?
Nii nagu ta seda silmas pidas. Aga minu arvates ei olnud see ajaloolt võetud puhkus õigustatud. Eesti ei ole kunagi sellist puhkust võtnud, Eesti ei ole kunagi arvanud, et meil on holiday from history. See on see, mis sundis meid püüdlema NATO ja Euroopa Liidu liikmeks, lõimuma Läände nii palju kui võimalik. See sundis meid arendama iseseisvat kaitsevõimet, toona palju väiksemate võimalustega, kui meil täna on kasutada.
Oli ka teisi Läänes, kes ei arvanud, et ajalugu läks pausile. Täna on muidugi kõik aru saanud, et ajalool ei ole pausi nuppu. Õnneks on nii, see kipub meil ärevatel ja keerulistel aegadel meelest minema, et ka meie oleme selle ajaloo kirjutajad. Ajalugu ei kirjutata meie eest, meie kirjutame seda. Meie tarkus ja sihikindlus määrab paljuski, mis on ajaloo parajasti käimasoleva vaatuse lõpplahendus...
Väikeriigil pole alati võimalik ise ajalugu kirjutada.
Mulle ei meeldi rõhutada sõna "väikeriik" selle mõiste jõuetus ja lootusetus tähenduses. Me ei tohiks kasutada väikeriigiks olemist iseendale vabanduseks, et mitte mõelda suurelt ja tegutseda julgelt. Väga ohtlik, kui mõtleme ennast krampi: väike riik, mis nüüd meie ja siis paralüseerumegi rahvusvahelist olukorda jälgides oma muremõtetesse.
Enda julgeoleku eest vastutame lõpuks meie ise, nii kollektiivkaitse kui ka iseseisva kaitsevõime eest. Ja ei ole mingit põhjust arvata, et keegi teine kusagil mujal teaks või oskaks meie julgeolekut siin, sellel territooriumil paremini tagada kui meie. Mina ei lähe kaasa "väikeriigid ei mõjuta midagi" mõtteviisiga.
Eesti peab olema sihikindel, rahulik, järeleandmatu ja pühendunud oma julgeolekule. Kui vaatame Eestit täna, siis seda kõike me ka oleme.
Jonatan Vseviov ja Toomas Sildam. Autor: Priit Mürk/ERR
Toimetaja: Urmet Kook