Finantsinspektsiooni juht: taanlased teadsid Danske riskidest 2012. aastast

Eesti finantsinspektsioon oli Danske Banki Eesti filiaalist läbi liikunud miljardite eurode idast pärineva raha suhtes alates 2012. aastast pidevalt panga üle järelevalvet teostanud Taani kolleegidega kontaktis, teavitades neid kahtlustest Eesti filiaalis. Kui Taani kolleegid korduvatele kirjadele piisavalt ei reageerinud, läks ja kontrollis Eesti finantsinspektsioon Eesti filiaalis toimunut ise. Miks asjad varem ei juhtunud, rääkis finantsinspektsiooni juht Kilvar Kessler ERR-i ajakirjanikule Huko Aaspõllule.
Kuidas toimus suhtlus Taani järelevalvega seoses Danske panga Eesti filiaalis toimunuga?
Kui ajalooliselt hakata tagasi vaatama, siis 2007. aastal ostis Danske Sampo panga. Mitte ainult Eestis, vaid ka kogu Baltikumis ja ka Soomes. Kui mälu mind ei peta, siis kuskil 2007. aastal alguse poole me käisime siin Sampo pangas, mis tollel ajal oli iseseisev isik Eestis. Käisime kohapeal seoses mitteresidentide äriga. Leidsime, et need riskikontrollid päris selliselt ei tööta, nagu nad võiksid seaduse järgi töötada ja tegime ka ettekirjutuse Sampo pangale.
2008. aastal ühines Sampo Danske pangaga Taanis ja siia Eestisse jäi filiaal. 2009. aastal tegime oma 2007. aasta kohapealse kontrolli ettekirjutuse baasilt järelkontrolli. Selle järeldused olid, et asjad liiguvad paremuse poole. Tollal oli ka usk ja teadmine, et kui Danske pank, mis on ju Skandinaavia üks suuremaid finantskontserne, on nüüd selle panga üle võtnud, et ju ta oma oskusteavet ja äriteadmist ka panustab siia filiaali, et kiirendada asju paremuse poole liikuma.
Euroopa Liidus on ette nähtud omaette raamistik, kuidas finantsjärelevalvajad omavahel suhtlevad. Danske osas me oleme Taani järelevalvega seal raamistikus ka suhelnud. Siin väärib märkimist, et 2012. aasta oli see aeg, millal suhtlus läks tihedamaks seoses mitteresidentide äriga Danske filiaalis Eestis.
Kas ainult 2012 või ka veel hiljem?
See suhtlus toimub pidevalt, aga konkreetselt riskantsete mitteresidentide segmendiga seoses oli see 2012, oli 2013 ja 2014 samuti. Tegelikult 2014. aastal me ka ütlesime, et läheme ise kohapeale sinna Danske panga filiaali. Vaatame täpsemalt, mis seal toimub.
Ja sel hetkel te tuvastasite, et rahapesu vastane metoodika ei ole päris paigas?
2014. aastal olid meie fookus natukene erinev. Esimene kontroll puudutas konkreetselt kitsamat valdkonda ja teine oli laiem ja puudutas mitteresidentide äriga seotud riskikontrolle. Teises keeles öelduna, kas see panga filiaal täidab rahapesu tõkestamise seaduse nõudeid, mis pankadele kehtivad ja mis sätestavad, kuidas nad peavad oma organisatsiooni üles ehitama, et toimida piisava tõkkena igasugustele riskidele. Sealhulgas potentsiaalse rahapesu riskile.
Kas seda tüüpi kontrollid kuulusid Eesti finantsinspektsiooni kohustuste hulka?
Pilt on selles mõttes keerukam, nii 2014 kui ka praegu. Kõigile Euroopa Liidu liikmesriikidele kehtivad Euroopa Liidu pangandusnormid ütlevad, et see peavastutus või peamine vastutaja panga järelevalve üle on panga asukohariigi pädev asutus. Ehk Danske puhul Taani pädev asutus. Taani finantsjärelevalve asutus.
Tema vastutab selle eest, et pangal oleks piisavalt kapitali. Tema vastutab selle eest, et panga organisatsioon, sealhulgas riskikontrolli organisatsioon toimiks ja vastaks seaduse nõuetele. Ta hoolitseb selle eest, et panga juhid oleksid seaduse nõuetele vastavad.
Loomulikult pank primaarselt ise vastutab kõige selle eest. Seda ei maksa ära unustada. Muidu tekib tunne, et pangad on nagu lapsed, et nad ise ei saagi midagi aru ja see kuri järelevalve peab neid kogu aeg suunama või õpetama. Päris nii see ei ole.
Primaarne vastutus on loomulikult pangal ja panga juhtidel. See, kes aeg-ajalt kontrollib, kuidas pangad neid norme täidavad, on sellel juhul Taani järelevalve. Eesti järelevalvel, mis puudutab panga järelevalvet, on teatud piiratud küsimused – seda nimetakse likviidsusjärelevalveks. Danske riskantse äri osas on see irrelevantne.
Teine reeglite kogum räägib Euroopa Liidus rahapesu tõkestamisest. Rahapesu tõkestamise reeglite kogum tollel ajal, 2014 ja 2015 kaasa arvatud, oli üsna segane. Ta ei täpsustanud, kes ja mida seal piiriüleselt tegema peab ja kes mille üle vastutab. Küll aga oli ja on Eestis sätestatud, kellele pangad peavad esitama kahtlaste tehingute teated.
Kui pangal tekib kahtlus, et näiteks tegu on imeliku tehinguga – võib-olla rahapesu maiguline, võib-olla terrorismi rahastamise maiguline tehing, siis sellest tuleb Eesti seaduste järgi teada anda rahapesu andmebüroole. Rahapesu andmebüroo on õigustatud kontosid arestima ja külmutama. Rahapesu andmebüroo teeb ka koostööd oma välispartneritega jne.
Eesti seaduses öeldakse ka seda, et finantsinspektsioon finantsjälevalve subjektide puhul võiks vaadata, kuidas nende organisatsioon töötab, mis puudutab rahapesu tõkestamise seaduse norme. Neid samu riskikontrolli organisatsioone. Sealt tullakse ringiga Eesti seaduses tagasi üldise pädevuse juurde ehk üldise pangajärelevalve pädevuse juurde, mis on selline, nagu ma kirjeldasin. Peavastutaja on Taani, aga Eestil on seal piiratud roll likviidsusjärelevales jne.
Kokkuvõtteks ei olnud 2014-2015 Eesti finantsjälevalve õiguste portfell või mandaat sugugi selge. Küll oli meil selge, et Danskes on riskid kuhjunud. Me olime sellest informeerinud oma kolleege Kopenhaagenis. Me saime Danske kohta informatsiooni. See informatsioon kogu aeg laekus ja läks ka täpsemaks. Ühel hetkel meile tundus, et see informatsioon on piisav ja meie kahtlused on piisavalt täpsed, et me saaksime kohapeale minna ja vaadata kohapealse kontrolli raames, mis tegelikult seal panga filiaalis toimub seoses mitteresidentide äriga ja riskikontrollidega.
Finantsinspektsioon ei tegele kuritegude tuvastamise ja uurimisega. Me ei lähe kohapeale vaatama, kas üks või teine tehing kujutab endast potentsiaalset kuritegu. Üksikuid tehinguid reeglina finantsjärelevalvajad ei uuri. Nad vaatavad seda, kuidas pank üksikuid tehinguid käsitleb. Näiteks milliseid küsimusi esitatakse oma klientidele, kes imelike tehinguid teevad. Vaadatakse, millised süsteemid on olemas, näiteks infotehnoloogilised, mis võiksid sõelana toimida ja eristada kahtlaseid tehinguid normaalsetest tehingutest. 2014. aastal me leidsimegi, et selline süsteem ja protsess seal majas, ehk Danske panga Eesti filiaalis, ei toimi.
Jah, finantsinspektsioon tegeleb kontrollimeetmete kontrolliga...
Üldjoontes me vaatame, et pangad neile sätestatud kohustusi täidaksid. Ise me pankasid ei juhi, ise me pankadele riski ei võta, küll aga me aeg-ajalt tuletame neile meelde, et nad peavad investeerima oma riskikontrollidesse. Seda me nüüd näeme hästi. Esiteks me nägime finantskriisi läbi, kuidas krediidirisk realiseerus ühiskonna peal. Pangad olid liiga lihtsalt laenu võtnud. Kui pangad hakkasid pankrotti minema, siis pidid ühiskonnad appi neile tulema.
Nüüd me võib-olla näeme, meie keeles operatsioonilise riski kaudu, kuidas üks pank on tegutsenud üsna riskantses valdkonnas. Riskikontrollid ei olnud paigas ja nüüd langeb see kahju maineriskina kogu ühiskonna peale. Hüve on üksik pank endale saanud, aga kahju kanname me kõik. Et sellist asja minimeerida või vältida peavad vastavad institutsioonid ühiskondades nii varasemalt ja ka hilisemalt sellega tegelema.
Tulles tagasi 2012. aasta juurde, kus finantsinspektsioon võttis oma Taani kolleegidega ühendust ja kuni 2014. aastani oli kontaktis, miks taanlased selle aja jooksul midagi ette ei võtnud?
Siin on mul hästi raske vastata. Ma olen olnud pidevalt kontaktis ka kaasajal oma kolleegidega Taani järelevalves. Selline järelevalveline konkreetne informatsioon on Euroopa Liidu õigustiku üldpõhimõttete alusel konfidentsiaalsusega kaetud. Rahvusvahelise või Euroopa Liidu sisese suhtluse puhul on veel eraldi klausel, mis ütleb seda, et ma saaksin nendest asjadest ainult siis rääkida, kui mul on expressis verbis [selgesõnaline] nõusolek Taani järelevalvelt olemas. See miks Taani järelevalve midagi otsustas teha – tõenäoliselt on kõige parem ja kõige õiglasem, et kui nad tahavad ja saavad ise seda kommenteerida. Minul on kolleegide tööd keeruline hinnata – ega ma ei näe ka kõike. Ma ei tea, mida Taani järelevalve Danske suhtes Kopenhaagenis teeb. Seal võib-olla on 2012 ja hiljem ka omavahelist suhtlust olnud. Neid detaile ma lihtsalt ei tea.
Kui ma oma küsimuse ümber sõnastan – kas Taani finantsinspektsioon ei võtnud teie sõnumit riskide kohta Danskes tõsiselt või pigem neil ajakava juba mujal ja nad olid oma plaanid teisiti teinud ja nad ei leidnud aega, et Dansket sinna sisse panna?
Seda on jälle mul raske hinnata. Mida ma oskan rääkida, on ju faktid. Vaatame seda äri riskantsust. Me räägime, et oli riskantne äri, ega see on ka juba hinnang. Kui vaadata, mille baasilt meie siin finantsjärelevalvajana üldse muuhulgas rahapesu riski tõkestamisega tegelevate riskikontrollidega tegeleme, siis infoväli baseerub millel? Ta baseerub mitteresidentide hoiuste jääkide pildistustel kuu lõpu seisuga. Need on teatud pildistused, mida pangad on kohustatud meile esitama, nii-öelda aruanded. Nende pildistuste baasilt meil on võimalik hinnata, kas mitteresidentide hoiuste jäägid on tõusvas trendis, langevas trendis või on püsivad.
Mida me nägime, oli see, et me ühelt poolt olime heas kommunikatsioonis oma partneritega Taanis, aga teiselt poolt mitteresidentide kontojääkidega suurt muudatust ei toimunud – vähenemise poole. See on fakt, mis ma siit vaatajana saan välja tuua. Kas ja millised tööplaanid meie Taani kolleegidel olid, või prioriteedid, seda on raske hinnata või öelda.
Miks finantsinspektsioon Eestis ei otsustanud Danske panga Eesti filiaali varem sisse minna kui 2014. aastal?
Tagantjärele on neid asju võib-olla lihtsam või selgem vaadata. Kui sul on toonasega võrreldes terve pilt ees oma täiuses või rohkemas täiuses, siis saab ka spekuleerida, et äkki oleks võinud teha varem või teistmoodi. Miks me toona 2014, võtame selle nullpunktiks, läksime kohapealset kontrolli tegema, oli Danske panga küllaltki suur mitteresidentide konto jääkide osakaal.
Meile oli järk-järgult tulnud infot muudest allikatest - ma ei saa neid allikaid teile järelevalve saladuse tõttu detailselt paljastada - informatsiooni, et majapidamine ei ole päris korras selles pangas. Meil järjest tunne tugevnes, et me peame minema kohapeale vaatama. Rahvusvaheline keskkond oli ka natukene muutunud. Pangandus on üsna rahvusvaheline äri. Kõik, mis suuremad riigid teevad, on see siis Venemaa või Ameerika Ühendriigid ja nende potentsiaalne vastasseis, mõjutab ka panganduse rahvusvahelist poolt või mõõdet. Me nägime, et rahvusvaheline keskkond on muutumas. Korrespondentpankade hoolsus oluliselt tõusnud. Need olid argumendid, miks 2014.
Miks mitte enne? Osa asju ma olen öelnud ära. Eks siin oli 2009. aastal arusaamine, et küllap Danske on piisavalt suur ja võimas rahanduskontsern, mis neid riske jätkuvalt ja üha paremini haldab. 2009 olid märgid sellest, et majapidamine on paranemas Danskes. Loomulikult see riskikeskkonnast arusaamine oli teistsugune. See mitteresidentide äri toona ei olnud ka nii toksiline, nagu seda praegu loetakse. Meil oli ka 2008 globaalne finantskriis ja kõik finantsjärelevalve ressursid olid paisatud tegelemaks selle riskiga. Võib-olla natukene liigset tuginemist oli ka sellesse, et kolleegid vaatavad neid asju. Aga need on spekulatsioonid tagant järgi.
Ka metoodika toona oli teine – kohapealse kontrolli metoodika. Kui täpselt me läheme sisse oma järelevalve subjektidesse konkreetses valdkonnas. Loomulikult puudulik infoväli. Kindlasti ei toona ega ka päriselt praegu ei ole nii, et finantsinspektsioon näeb iga üksiku konto igat käivet ja valdab tohutut informatsiooni ja tohutu suure arvutusvõimsuse pealt on võimeline välja raalima konkreetsed riskiallikad. Ei olnud toona sellist asja ja ei ole ka praegu. Need on kokkuvõttes põhjendused, miks 2014 ja miks mitte enne.
Kas 2014. aastal panka sisenemise otsust võis mõjutada finantsinspektsiooni juhtkonna muutus? [Kilvar Kessler sai 2014. aastal finantsinspektsiooni juhiks - toim]
Ma ei tea, kas juhtkonna muutus või poliitika kristalliseerumine. Ma ei taha seda kuidagi eraldi rõhutada, aga on fakt, et juhtseltskonnast osa vahetus meil. Eks eelinfot [Danske kohta] oli ka juba kogunenud 2013. aasta jooksul ja 2014. aasta alguses, mis veensid meid selles, et rahapesu tõkestamise teema on järjest aktuaalsem.
Võib-olla üks asi lisaks sellele granuaalsele infole, mis puudutab Dansket, on üldine foon. Rahvusvaheliselt hakkasid ka asjad muutuma. Venemaa oli muutunud ka natukene oma välispoliitiliselt aktiivsemaks. See alati toob kaasa potentsiaalse vastujõu või vastutegevuse. Seda sa näed ja tunnetad finantsjärelevalvajana ja loomulikult üheks meie juba toonaseks prioriteetseks tegevuseks sai riskikontrollid finantsvahendajates, mis siis käsitlevad muuhulgas rahapesu riski. See on siiani meil üks prioriteetne tegevus.
Selle tegevuse kaudu või tänu sellele tegevusele muuhulgas, kui sa vaatad 2014 oli Eesti süsteemis 20 protsenti hoiuste jääkidest mitteresidentide omad. Praegu on see alla 10 protsendi. Kui sa vaatad 2014, siis off-shore'id, mida loetakse kõige toksilisemaks mitteresidendiks, nende hoiuste jäägid olid 10 protsendi ringis kogusüsteemist, praeguseks on see alla 1 protsendi, 0,8 või 0,9.
Töö valdkonnas on käinud ja jätkub edasi. Me päris kõiki riske Eesti süsteemis, mis puudutab seda mitteresidentide äri, ei ole ära juhtinud. Me töötame, oleme kontaktis erinevate osapooltega pidevalt.
Kui finantsinspektsioon tuvastas 2014. aastal puudujäägid Danske panga Eesti filiaalis, miks lasti sellel asjal edasi toimida?
2014. aastal me käisime kohapeal ja me tuvastasime, et seal on probleemid organisatsioonis. See on meie tavapärane rutiin. Esimene kord, kui me käime kohapeal, ei hakka me kohe ärisid sulgema. Selleks, et ühte äri sulgeda, peab olema väga oluline põhjus. Danskega oli meil 2014. aasta lõpuks kohapealse kontrolli akt kaante vahel. Tegelikult juba kontrolli ajal me rakendasime sellise asja, mida me omavahel kutsume järelevalveliseks dialoogiks. Me tunnetasime, et tagasiside panga poolt oli toona väga operatiivne ja kvaliteetne. Eriti, mis puudutas inimesi Kopenhaagenist.
Meile jäi mulje, et järgmisi järelevalvelisi samme ei olegi vaja astuda. Pank on ise saanud aru, et riskid on suured, panevad oma mitteresidentide äri kinni. Jääme siia. Piisav hoiatus on antud ja pakitakse see äri kokku. 2015 laekusid aruanded, millest me hakkasime nägema, et vähenemist nii kiiresti ei toimu, nagu me oleksime oodanud. Need samad mitteresidentide kontojäägid näitasid seda. Siis sai pangale ka öeldud, et päris nii see ei käi ja me tahame teiega nüüd juriidiliseks minna.
See asi päädis juulis 2015 sellega, et me tegime neile ettekirjutuse, kus on selgelt õiguslikud kohustused. Sa pead tegema seda, sa pead tegema seda, sa pead tegema seda. Pank muidugi vaidles vastu nendele kohustustele. Loomulikult dialoog ka jätkus, aga meile tundus, et [ettekirjutus] oli neile väga tõsiseks märgiks, et me ei jäta seda asja niimoodi. Teatavasti seaduse järgi, kui ettekirjutust ei täideta, võib pangalt tegutsemisõiguse ära võtta. 2015. aasta lõpuks oli see äri neil siin Danskes kinni pandud. Seda võib alati tagant järgi spekuleerida, et miks siis. Miks praegu spioonid kätte saadi, aga mitte kolm aastat varem. Need on sellised küsimused, et mingil hetkel mingid asjad lihtsalt on küpsed ja nad realiseeruvad mingil moel.
Peale teie kontrolli järsku Taani finantsjärelevalve ka aktiveerus?
Konfidentsiaalsus tuleb siin ka mängu, aga nii palju on näha, et 2016. aasta aprillis taanlased oma ühe kohapealse tööga said valmis ja avaldasid need resultaadid. Siis ka meie avaldasime oma 2014 fakti ja 2015 fakti. Seaduse järgi Eestis need materjalid ei ole vaikimisi avalikud, aga toona me need avaldasime. Tolleaegne Taani finantsjärelevalve töö baseerus ka meie 2014. aasta tööl.
Kes võiks vastutada Danske panga Eesti filiaalis toimunu eest?
Mina olen võib-olla rikutud oma hariduslikust taustast [juura – toim]. Ma arvan, et signaalina oleks väga oluline, et ikkagi need peaksid esmaselt vastutama, kes on rikkunud kõigile kehtivaid õigusi või norme, mis on selleks ellu kutsutud või seatud, et meil kõigil oleks hästi asjad. Esmaselt selleks on pank, tõenäoliselt sõltuvalt konkreetsetest asjaoludest mingil määral inimesed, kes pangas on töötanud. See on see signaal, mis ühiskonnale ja ka pankuritele endile anda. Kui sa ikkagi mingeid riske võtad, tegeled kas seadusevastase tegevuse või suisa kuritegevusega, siis sellele on tagajärg. Inglise keeles on väljend crime doesn't pay [kuritegevus ei tasu ära]. See ühiskonna vastus peab olema niivõrd jõuline, et võtab vähemalt finantssektoris inimestel ära isu nii palju või ebaseaduslikult riski võtta.
Kas teie hinnangul ka Eesti juhatus teadlikult tegeles seaduste rikkumisega, arvestades, et nende poolt pangas rakendatud kontrollid ei olnud piisavad?
Osa sellest küsimusest läheb kriminaalvalda, kus on uurimisasutused, mis seletavad seal tõde välja. Mina seda poolt ei tea ja ei tunne. Mida mina oskan öelda on see, et kui sul on ikkagi üks pank, kus seaduse järgi riski võtmise funktsioon ja riski kontrolli funktsioon peavad olema tasakaalus ja riski kontrolli funktsioon ka vastama seaduse nõuetele, siis vastutab see inimene või see isik organisatsioonis, kellele vastutus on suunatud või allokeeritud. Antud juhul selleks oli filiaali juhataja [Aivar Rehe] ja nagu te teate faktide alusel, siis pank ise vastavad otsused ka ka 2015. aastal tegi [Rehe lahkus filiaali juhi kohalt 2015. aasta septembris - toim].
Fakt on selles, et kui Taani finantsjärelevalve oleks kiiremini reageerinud, oleks võinud selle probleemi kiiremini likvideerida...
Mis puudutab panga riskikontrolle, siis võib ju sellise spekulatsiooni esitada. Seda on raske hinnata ja see sõltub millest me konkreetselt räägime. Kui me räägime rahapesust kui kuritegevusest, siis siin võib olla erinevaid mängijaid, erinevate riikide lõikes. Neid osapooli on piisavalt palju, kes võisid midagi teada ja kes võisid reageerida.
See lugu on nii mitmetahuline ja nii rikas, et siin on mitu võtmekohta, mis tulevad veel. Siin tuleb 19 [september välja] Danske [sisemine] raport, tõenäoliselt mingil hetkel tulevad need kriminaalmenetlused. See annab seda infot edasi.
Ma olen ühel nõupidamisel öelnud keskkriminaalpolitsei juhile, et finantsinspektsiooni järelevalve töö on võrreldes kriminaalmenetlustega kirvetöö. Meil ei ole mingit süütusepresumptsioone, mingeid keerulisi konstruktsioone. Meil on lihtsalt küsimused, et: "Kas sa seda oled teinud organisatsioonis? - Ei ole - Ei ole, probleem. Kas sa seda oled teinud? - ei ole teinud – probleem.". Kui neid probleeme tuleb piisavalt palju, siis me ütleme – sorry [vabandust], niimoodi pangandusäri ei käi, meile see ei meeldi, tehke see majapidamine korda. Meie faktikogumise ja analüüsi tase ei ole ilmtingimata kriminaalmenetlusega võrreldes peenike.
Kas selline mitteresidentide äri oleks tänases Eestis ka veel tehtav, nagu Danske Eesti filiaal seda harrastas?
Ma loodan, et mitte.