Reimand rääkis ETV saates "Esimene stuudio", et rahapesu andmebüroo sõltub oma töös suures osas finantssektorist ja eelkõige pankadelt laekuvast infost. Pangad on tema sõnul esimene n-ö kaitsevall, mis peavad rahapesu meie finantssüsteemist eemale hoidma.

Ta selgitas, et pankade ülesanne on ise selekteerida välja kahtlased tehingud ning rahapesu andmebüroo teavitamine neist on teisene küsimus.

Rahapesu uurimiste puhul on olnud mitu sellist juhtumit, kus on olnud viiteid kuritegudele ning on alustatud ka kriminaalmenetlust, kuid kohtus päädisid need õigeksmõistva otsusega.

Reimand selgitas, et kahtlustest ja näiteks fiktiivsete dokumentide kasutamise tõendamisest üksi ei piisa, vaid ära tuleb näidata ka kahtlase raha konkreetne päritolu.

"Paraku konkreetsete juhtumite lahendamise vaates see on rahapesutransiidi, eriti ida suunalt lähtuva rahapesutransiidi süsteemi üks nõrku kohti - see, et ei piisa sellest, et raha suhtes on kahtlus, et võib-olla on sellega seotud dokumendid fiktiivsed, on kasutatud variisikud/.../. Peab näitama ära konkreetse kuriteo, pettuse, narkokaubanduse, omastamise, millest justnimelt see osa rahast, mis Eesti pangakontol on, on pärit. Selle tegemine ilma, et meil vara lähteriigist tuleb konkreetne info, et jah, see vara on pärit sellisest kuriteost, meil ei ole võimalik kriminaalõiguslikus mõttes isikuid süüdi mõista, vara ära võtta," selgitas ta.

Reimand ütles, et selliste probleemide lahendamiseks tegi rahapesu andmebüroo juba 2016. aasta kevadel ettepaneku pöördtõendamiskohustuse sisseviimiseks.

"Tegime ettepaneku, et sellistel juhtudel, kus rahapesu kahtlus on riigi poolt tõendatud, tuleks võimaldada sellist menetlust, et isik peab ise tõnedama, et vara on legaalset päritolu," märkis ta.

"Arutelude käigus see säte jõudis tollal ka rahapesu ja terrorismi rahastamise seaduse eelnõusse, aga kooskõlastusringi käigus kukkus sealt välja. /.../
Põhjedus oli pigem juriidiline. Öeldi, et see on sedavõrd uudne ja kaalukas kontseptsiooni muutus Eesti õigusruumis, et vajab põhjalikumat ja täiendavat analüüsi," lisas ta.

Reimandi sõnul ei ole rahapesu kunagi võimalik täielikult likvideerida. "Kui me tahame, et meil on finantssüsteem, kus raha liiguks, toimuks väliskaubandus, maksed, siis täielikult seda likvideerida pole võimalik. Mida on võimalik teha ja mida peaks tegema, on see, et me peaks riske optimaalse miinimumini viima," selgitas ta.

Danske tegeles kaitsva teavitamisega

Reimand kinnitas, et Danske Banki väidetava rahapesu kohta ei saanud rahapesu andmebüroo infot n-ö vilepuhujalt, vaid juba 2013. aasta teises pooles hakkas silma see, kuivõrd erineb Danskes toimunu oma mahu poolest teistest pankadest. Signaale selle kohta tuli tema sõnul mitmest kohast.

Reimandi sõnul andis Danske Bank ise infot riskantsetest klientidest vaid murdosa kohta.

"Nende enda hinnangute, andmete kohaselt vaid kümme protsenti nende teadetest kogu kõnealuse perioodi jooksul puudutas seda tegelikku probleemi Danske pangas. Saan kinnitada, et selle perioodi sisse jäävad ka aastad 2013 teine pool, 2014, 2015 kuni tegelikult veel viimase ajani, kus klientide kohta tehti ka takkajärgi teavitusi ja kus juba toimusid finantsinspektsiooni järelevalved," selgitas ta.

Reimand tõdes, et kuigi pankadel on rahapesu andmebüroo ees teatamiskohustus, siis Danske Bank tegeles n-ö kaitsva teavitamisega.

"Kui vaadata ja hinnata teatamiskohustuse täitmist takkajärgi, siis selle teadmise pinnalt, milleni jõudsime aastatel 2013, 2014, 2015, selle teadmise pinnalt, mida teame nendest tehingutest täna, siis väga suures ulatuses oli tegemist n-ö kaitsva teavitamisega. Näitena võin tuua seda, et suur osa teadetest moodustas info selle kohta, kuidas keelduti kliendiks võtmast riskantseid, arusaamatu taustaga, võib-olla variisiku kahtlusega äriühinguid. Samal ajal me täna teame, et samal ajal kui meie poole tulid teele sellised teated, siis massiliselt neile kontosid avati ja lubati teha kahtlasi tehinguid," rääkis ta.