Poolteist nädalat tagasi rullus Turu saarestikus lahti midagi sellist, mida soomlased on harjunud nägema märulifilmis. Otsiti läbi kümneid hooneid, krunte ja koguni saari, mis kuulusid Vene taustaga ettevõttele Airiston Helmi ehk Airisto Pärl. Väljas olid helikopterid, paadid, automaatrelvad ja isegi kaitsevägi, vahendas "Pealtnägija".

Ehkki ametlikes kommentaarides jäid Soome uurijad napisõnaliseks ja rõhutasid, et uuritakse rahapesu ja maksupettust, hakkasid vohama spekulatsioonid, et selle varjus juuritakse välja Vene välisluure platsdarmi. Mõistagi ei jäetud seda küsimata Venemaa peaministrilt Dmitri Medvedevilt, kes mõned päevad hiljem Helsingit külastas. Tema nimetas selliseid väiteid paranoiliseks jampsiks.

Paranoia või mitte, aga uuriv ajakirjandus ja kaitseanalüütikud on juba aastaid täheldanud mustrit, kuidas Venemaa investorid ostavad kinnistuid strateegiliste rajatiste või paikade lähistel. Üks esimesi, kes aastatel 2013-2014 Vene kruntide teemat kaardistas, oli Soome uuriva saate "Silminnäkijä" tollane produtsent Hannele Valkeeniemi.

"Skeem oli väga selge, et on Vene taustaga ettevõtted või kuidagi Vene bulvaanid, kes ostavad krunte ja ehitusi peamiselt Ida-Soomes. Piiri lähedal, eks see on ilus koht ka, on väga palju järvi ja saarestikke. Siis oli loogiline ka. Ja siis seal olid suurejoonelised plaanid teha puhkekeskuseid ja majutusäri ja turismitegevust ja imekombel need kõik kuivavad kokku," lausus Valkeeniemi.

Eesti Välispoliitika Instituudi direktor Kristi Raik ütles, et Turu saarestikus toimunu puhul on tähepanuväärne, et need kinnistud on ostetud justkui eesmärgiga arendada turismi, aga tegelikult seal mingit turismitegevust ei ole toimunud. "Ehk neid on kokku ostetud, sinna on ehitatud maju ja muud, aga tegelikult seal keegi praktiliselt ei ole käinud. Neid ei ole kasutatud, nii et see tekitabki küsimuse, et miks? Miks neid siis on ostetud ja mida nendega plaanitakse teha," selgitas Raik.

Näiteks 2014. aastal joonistas Iltalehti Soome kaardi, kus vaadeldi 139 tehingut. Torkas silma, et pea kõikide suuremate sõjalennuväljade lähistel olid Vene omanikega maatükid. Teine näide oli justkui metallitöötlemiseks ostetud angaar raskesti ligipääsetavas kohas Kesk-Soomes, kus ei toimunud mingit äri, küll aga asus lähedal sidemast, mille kaudu toimub suur osa kaitseväe sidest.

Samas artiklis toodi ära ka – toona, tõsi küll, nime nimetamata – Airiston Helmi. Torkas silma, et ka siin oli kruntidele ehitatud kaisid ja muid kaldarajatisi ning isegi helikopteriplatse, kuid turismiäri, millest algul räägiti, ei toimunud.

"Me ei saa igat välismaa krundiostjat vaadata sellise pilguga, et mida kahtlast ta nüüd püüab teha. Kui me nii teeks, siis me hakkaksime vaatama eestlasi, kuna eestlased on hetkel kõige suurem välismaine kinnisvara ostja rühm," tõdes Valkeeniemi.

Kuna säärased kahtlused meedias hõõgusid, mõjus 22. septembri suuroperatsioon nagu bensiinipaaki visatud tikk. Seda enam, et haarangusse kaasati 400 ametiisikut politseist, kaitsejõududest ja rannavalvest, kes otsisid läbi 17 asukohta ja leidsid kolm miljonit eurot ja 175 000 dollarit sularaha ning viisid kaasa kuni 200 terabaiti infot erinevatel kandjatel.

Soome keskkriminaalpolitsei uurija Markku Ranta-Aho ütles, et põhimõtteliselt on uurimisel majanduskuritegu. "Täpsemalt rahapesu, maksupettus, raamatupidamiskelmus ja muudki. Sel põhjusel käib ühe firma ruumides läbiotsimine."

Kristi Raik märkis, et kui juba väga suured rahad liiguvad, siis on alust kahelda, et nende juhtumitega on seotud riiklikud julgeolekuorganid, millele on vaja raha, et teostada oma mõjutusoperatsioone erinevates Euroopa riikides.  

Kinni peeti kolm meest, kellest kaks võeti vahi alla. Üks neist on 36-aastane Vene kodanik Gleb Eremin, keda kahtlustatakse ulatuslikus rahapesus ja maksudest kõrvalehiilimises, aga kes ise advokaadi vahendusel süüd eitab. Peamiselt tegutses mees väidetavasti tõlgina.

Teine vahistatu on 51-aastane Eesti kodanik Boriss Iljitšov, keda kahtlustatakse samuti ulatuslikus rahapesus ja maksudest kõrvalehoidmisele kaasaaitamises. Erinevalt varem meedias räägitust ei ole Boriss Ilijtšov Soome äriregistri andmetel kunagi kuulunud Airiston Helmi juhatusse. Soome meediale teadaolevalt oli Eestist pärit ukrainlane hoopis Airiston Helmi kinnisvara ja saarte haldaja.

Boriss Iljitšovi advokaat Jukka Pasanen ütles, et kahtlustatav eitab oma süüd kuritegelikes toimingutes.

Hannele Valkeeniemi sõnul on kinnivõetud ilmselt skeemi väiksed mutrid. "Nii on alati. Selles suhtes see ei eristu üldse muust kuritegelikust, näiteks narkokuritegevusest, et suured kalad on alati kuskil mujal ja see on nagu allhankija allhankija allhankija allhankija," lausus ta.

Boriss Iljtšov on endine paidelane, kes töötas pikalt linnavalitsuse autojuhina, hiljem majandusala spetsialistina ning kuulus kohaliku ukraina kultuuriseltsi juhatusse. Linnavalitsuse endised kolleegid iseloomustavad juba aastate eest perega Soome kolinud Borissi lihtsa töömehena, keda ei kujutaks ette suurte rahapesuskeemide autorina. Järva Teataja andmetel lõpetas Boriss 2011. aastal töö Paide linnavalitsuses ja järgnes oma vennale Anatolile Soome.

Kui uskuda "Pealtnägija" käsutuses olevad pabereid, siis tegelikult olidki esimesed kontaktid nüüd uurimise all oleva firmaga Borissi vennal Anatolil. Soome maa-ameti andmetel ostis Airiston Helmi 2007-2014 Turu saarestikus rohkem kui üheksa miljoni euro väärtuses maid, kusjuures 2009. aastal esindas kahes ostutehingutes volikirja alusel firmat just Anatoli: 2009. aasta aprilli alguses soetati tema allkirjaga 170 000-eurone krunt ja sama kuu lõpus 835 000-eurone krunt.

Anatolile pole antud kaasuses siiski kahtlustust esitatud ja temast on üldse vähe avalikku infot, ainus ametlik kanne on Eestis registreeritud puksiirifirma, mille number pole enam kasutuses. Ka tema kunagisele Soome numbrile ei vasta keegi.

Umbes 10-aastase tegutsemise kestel jookseb Airiston Helmi paberitest läbi suur hulk erinevaid nimesid, kuid keskne niiditõmbaja on keegi 54-aastane Pavel Melnikov.

"Sel Vene kodanikust ärimehel, kes on selle firma taustal, on Malta ehk Euroopa Liidu liikmesriigi kodakondsus, tal on elamisluba Ungaris, tal on äritegevus mitmetes Euroopa riikides ja mujalgi, ja selle juhtumiga ja selle firmaga on seotud ka teistes Euroopa riikides paiknevaid firmasid. Nii et seal on raha liigutatud, nii nagu see rahapesujuhtumite puhul käib. On liigutatud palju ühelt firmalt teisele, ühest riigist teise niimoodi, et selle päritolu on lõpuks äärmiselt raske kindlaks teha," rääkis Eesti välispoliitika instituudi direktor.

Melnikovist, keda siiani pole õnnestunud ajakirjandusel tabada, on märke üle Euroopa. Talle kuulub näiteks ka üks Jurmala hinnalisemaid kinnisvarasid ja tal on ka Läti elamisluba. Kui keeruline jälgede ajamine on, ilmestab kasvõi üks näide: Airiston Helmi suurim ja värskeim tehing pärineb aastast 2014, kus firma müüb talle kuuluva saare ja muud pudinad 4,5 miljoni euro eest. Müüja esindajana tegutseb Melnikov, aga ostjaks on samuti Melnikov ning müügihind tasaarveldatakse kolmanda firma võlanõudega, mida esindab jällegi Melnikov! Pole ime, et soomlaste rahapesuradar selle peale häiret andis.

"Kui nüüd küsida, et miks teda ei ole kahtlustatavate hulgas. /.../ Ilmselt siis tema on olnud see firmaomanik seal taustal, kes on osanud tegutseda nii, et teda otseselt ei ole nii lihtne süüdistada," tõdes Raik.

Nagu öeldud, Airiston Helmi juhatuse liikmed muutusid mitu korda ja kui enamiku puhul neist ei õnnestu Eestiga seoseid leida, siis 2016. aasta septembrist kuni detsembrini oli juhatuses 54-aastane poolakas Krzysztof Wojciech Filant, kellega on Eestis seotud neli ettevõtet. Need ettevõtted asutas tuntud valmisfirmade müüja Argos Kracht ja vaid ühel on aastaaruannete järgi majandustegevus. 2016, aastal, mil Filant on ka Airiston Helmi juhatuse liige, sai tema Eesti ettevõte Bytex Systems OÜ 1,1 miljoni suuruse laenu.