Analüüsi kohaselt ei ole Eestisse mitte naasnud optantide järeltulijad õigusjärgsed kodanikud ja neid tuleb praeguses õigusruumis käsitada kui välismaalasi, ütles siseministeeriumi kodakondsus- ja rändepoliitika osakonna juhataja Ruth Annus.

"Riik on teinud aastatel 2003-2015 neid sünnijärgsete Eesti kodanikene käsitades vea. Selliseid inimesi on mõnisada mitte rohkem, kuid riik on teinud vea ja andnud Eesti passid, siis tuleb leida kiiresti mõistlik lahendus," märkis ta.

Annus tõdes, et kui riik tahab neid inimesi tunnistada kodanikeks, siis tuleb see seadusandlusesse sisse kirjutada.

"Eesti kodakondsuse opteerimisest Tartu rahulepingu järgi on möödunud ligi sada aastat. Esimese maailmasõja järgse ja üldse sõdadevahelise aja arusaamad kodakondsusest, rahvusvahelisest õigusest, riigi ja kodaniku suhtest erinesid väga oluliselt tänapäevastest," ütles Tartu ülikooli õigusajaloo professor ja analüüsi töögrupi juht Marju Luts-Sootak.

Analüüsis tuuakse välja, et lisaks inimese õigusele valida ehk opteerida kodakondsus oli tollal riikidevahelise lepinguga võimalik sätestada ka riigi õigus keelduda tema kodakondsust opteerinud inimest oma kodakondsusesse vastu võtmast. Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud Tartu rahuleping andis keeldumisõiguse mõlemale lepingupoolele.

Eesti kodakondsust said opteerida vähemalt 18-aastased Eestist pärit inimesed, kes pidid selleks esitama opteerimisteadaande Venemaal tegutsenud kontroll-opteerimise komisjonile.

Komisjon väljastas kodakondsustunnistusi. See tunnistus ei andnud vahetult võimalust asuda Eestisse jõudnult oma kodanikuõigusi realiseerima. Selle võimaluse tagas hoopis isikutunnistus, mis väljastati alles pärast täiendavat kontrolli.

Kontrolli käigus võis ka selguda, et opteerimiskomisjoni otsus oli ekslik või keelduti seda kinnitamast ideoloogilis-poliitilistel põhjustel. Riik langetas otsuse väljastada isikutunnistus ainult nende inimeste osas, kes olid saabunud Eestisse.

""Venemaale jäänud optante käsitati Eesti kodanikena, aga nad ei saanud Eesti kodanikuõigusi teostada ja nad ei kandnud ka Eesti kodaniku kohustusi (sõjaväekohustus, maksud jms). Nii optandid ise kui Eesti ametivõimud lootsid, et Eesti kodakondsuse tunnistused võivad inimesi päästa Nõukogude mobilisatsioonist või maksudest ja nende vara natsionaliseerimisest, konfiskeerimisest jms. Optantidele jäi potentsiaalne võimalus oma kodanikuõiguste teostamiseks, kui nad oleksid jõudnud Eestisse ja saanud Eesti Vabariigi kodaniku isikutunnistuse. Samas ei ole kindel, et Nõukogude Venemaale jäänud optantidele oleks igal üksikul juhul olnud see võimalus tagatud," lisas Luts-Sootak.

Teema tõusetus seoses Abhaasia eestlase Alli Rutto kaasusega, kui selgus, et ta oli saanud Eesti kodakondsuse ekslikult.

Riigikohtu lahend ütleb, et õigus sünnijärgsele kodakondsusele on vaid selliste inimeste järeltulijatel, kes tulid Venemaalt vastloodud Eestisse tagasi ühe aasta jooksul. Ka politsei- ja piirivalveameti tellitud analüüs õigusbüroolt tõdes, et Ruttol seaduslikku õigust Eesti kodakondsusele ilma teist kodakondsust loovutamata ei ole.

Siseministeeriumi tellimisel analüüsis aastatel 1918-1940 opteerimise teel Eesti kodakondsuse omandamise õigust ja halduspraktikat Tartu ülikooli töögrupp.

Lisaks Alli Ruttole, kes on tänaseks jäänud Eesti passita, puudutab probleem veel umbes 20 inimest.

Optsioon tähendab inimese või mingi osa elanikkonna õigust valida kodakondsus pärast seda, kui on tekkinud uus riik või kui riigis on toimunud territoriaalsed muutused.

Eesti kodakondsuse opteerimisest Tartu rahulepingu järgi on möödunud ligi 100 aastat ning selle aja jooksul on oluliselt muutunud mitte üksnes poliitilised, majanduslikud, ühiskondlikud jm olud, vaid ka arusaam kodakondsusest ja sellega kaasnevatest õigustest.