Kolm erakonda on mõistmas, et konsultatsioonid peaksid andma vastuse, edasi ühiselt või eraldi, selle nädala lõpuks. 4. aprillil koguneb riigikogu uus koosseis, kes valib samal päeval parlamendile esimehe, kelle nimi on koos ministrikohtade jaotusega koalitsioonilepingu lahutamatu osa. See eeldab Keskerakonna, EKRE ja Isamaa kokkulepet valitsuse moodustamiseks.

Kui kaugel sellest ollakse? Alates 11. märtsist on kokku lepitud palju ja kompromisse on samuti tehtud palju. EKRE pole ainus, keda saab tunnustada paindlikkuses, sest ka Keskerakond ja Isamaa on kolmikkõnelustel osa enda valimisprogrammidesse kirjutatud lubadustest kõrvale tõstnud.

Vähemalt konsultatsioonide algust iseloomustas kõigi kolme partei soov see valitsus ka kokku panna. EKRE tekitatud torm naistearstide ja abortide teemal või nende hoiatus võimalikest tänavarahutustest kui rahvuskonservatiivid valitsusse minemisest kõrvale lükatakse lisas kõnelustesse vürtsi ja peaminister Jüri Ratasele murekortse, kuid ei määranud konsultatsioonide kulgu.

Määravaks saab seni lahendamata küsimuste lahendamine. Kolmapäeva hommikul seal kokkuleppeid ei paistnud. Neid pole palju, aga need on põhimõttelised, maailmavaatelised erimeelsused.

Nii oli EKRE üks põhilisi valimislubadusi kiirraudtee Rail Balticu projekti lõpetamine. Ehk nagu ütles jaanuari keskel EKRE talvepeol Paides parteiliider Mart Helme: "Meie konkurentidel pole midagi asjalikku vastu panna – nüüd tuleb vaid võimule saada, kuid endastmõistetavalt ei saa seda, mida veerand sajandit on untsu keeratud, ühe sõrmenipsuga korda, see võtab rohkem aega. Aga me saame rongi taas rööbastele – ja Rail Balticu rööbastelt maha!"

Keskerakond ja Isamaa ei ole nõus Rail Balticu projekti lõpetama, muutma või edasi lükkama.

"Tühistame kooseluseaduse," on teine EKRE lubadus, millele taas Keskerakond ja Isamaa punast tuld näitavad, sest ei soovi kaotada oma liberaalseid valijaid ning Jüri Ratas ei taha jääda ajalooõpikutesse kui peaminister, kes piiras vähemuste õigusi.

Edasi. "Määratleme abielu põhiseaduses mehe ja naise vahelise liiduna," tahab EKRE. Jälle ei ole sellele kõiki ühendavat toetust. Pealegi saab põhiseadust muuta kiireloomulisena nii, et riigikogus peab selle poolt hääletama neli korda rohkem parlamendiliikmeid kui on vastu, aga sellist toetust ei ole. Siis on võimalik põhiseaduse muutmine riigikogu kahe järjestikuse koosseisu poolt, mida on paaril juhul tehtud, kuid mis nõuab esimesel korral vähemalt 51 ja teisel korral 61 häält – praegusest vaadates vähemalt viieaastane protsess, mille lõpptulemus on teadmata. Ning kolmas variant põhiseaduse muutmiseks on referendum, mida peale EKRE keegi ei toeta, et mitte anda rahvuskonservatiividele võimalust paarikuuliseks jõuliseks kampaaniaks.

Keeruline on EKRE-l saada Keskerakonna ja Isamaa toetus ka enda lubadustele taastada rahvaalgatuse õigus siduvate referendumite korraldamiseks, kuna partnerid ei taha riskida, et populism hakkaks senisest enam määrama poliitikat.

Samuti puudub võimukõnelejatel üksmeel EKRE lubaduse suhtes muuta president rahva poolt valitavaks. Keskerakond suhtuvat sellesse ükskõikselt, aga Isamaa on vastu, sest riigipea valimine parlamendis või valimiskogus vastab kõige paremini tema volituste ulatusele.

Täiesti üksinda on EKRE jäänud aga justiitsreformiga, mis on sõnastatud nende valimisprogrammis lubadustega muuta riigikohtunikud valitavaks, kehtestada kohtunikele tähtajaline ametiaeg, luua riigikogus erikomisjon, mis teostab järelevalvet kohtute ja prokuratuuri üle. EKRE partnerid on nõus arutama kergemate kuritegude menetluse tähtaegade piiritlemise üle, aga mitte kohtunikke politiseerima.

Ja kirss lahendamata vastuolude tordil on Isamaa või õigemini selle erakonna esimehe Helir-Valdor Seederi isiklik valimislubadus muuta kogumispensioni kasutamine vabatahtlikuks, andes igaühele õigus valida, kas hoida oma raha pensionifondis või investeerida sääste ise investeerimiskonto kaudu. Pensioni II sammast ei taha lammutada Keskerakond ja sellest pole vaimustuses ka EKRE.

Kõik konsultatsioone pidavad erakonnad tahavad jääda või minna valitsusse ehk võimule. Aga ükski neist ei saa seda teha hinnalipikut vaatamata.

Muidugi oleks ilus meeles pidada president Kersti Kaljulaidi soovitust 25. märtsist, et "inimeste õigused ja vabadused võivad kaduda vaid mõne üksiku hetkel kasuliku valikuga või vähemalt neutraalsena tunduva valikuga, mis on tehtud muud moodi, kui demokraatlikest väärtustest lähtuvalt".

Keskerakond, EKRE ja Isamaa mõtlevad igaüks siiski eelkõige oma toetajatele ning piirile, kus järeleandmisi valimislubadustes pole enam võimalik usutavalt põhjendada. Muidugi on selle kõige taustal ka küsimus, kuidas jagada kolme vahel ministrite portfellid, ehk kes millised viis kohta valitsuses saab ja mis juhtub, kui EKRE küsib muuhulgas välis-, sise- või kaitse-, kultuuri-, majandus- ja kommunikatsiooniministri kohti.  

Võibolla on järeleandmise piir paindlikum, kui pessimistidele praegu tundub ning kolm erakonda lepivad siiski kokku, tõstavad mingid keerulised teemad riiulisse, selgitavad paljusõnaliselt, kuidas igaüks seisis väga jõuliselt enda põhimõtete eest ja siis kritiseerivad rohkete eufemismidega kriitikuid. Seejärel jätkab Jüri Ratas (Keskerakond) peaministrina, näiteks Henn Põlluaas (EKRE) valitakse riigikogu esimeheks ja näiteks praegune justiitsminister Urmas Reinsalu (Isamaa) läheb sügisel Euroopa Komisjoni järgmiseks eestlastest volinikuks. Võibolla.

Ent on ka võimalik, et kompromisside piir või täpsemalt kokkuleppimatuse piir osutub betoontõkkeks, millest ei saa üle ega ümber. Naljaga pooleks võib EKRE aseesimees Martin Helme siis korrata enda sotsiaalmeedia postitust tänavu 15. jaanuarist: "Keskerakond on see mis ta on: vasakpoolne, venemeelne, globalistlik, liberaalne. Ratas ütleb, et tema EKRE-ga koostööd ei tee. Ma loen seda [Keskerakonna valimis]programmi ja mõtlen, et ei, kullakesed, selle dokumendi valguses ei tee meie teiega midagi koos!"

Tegelikult on Jüri Ratas, kes lootis neid konsultatsioone algatades säilitada oma erakonnale peaministripartei staatuse, seista sel moel oma valijate eest (keda ta on küll kaotamas), normaliseerida EKRE ja rahustada EKRE valijaid, näidanud kahe ja poole nädala jooksul ülimat kannatlikkust ja paindlikkust. Seda tunnistavad kõik, kes on kõnelusi pealt või kõrvalt näinud. Aga ta pole hääletu alistuja tüüpi poliitik.

Kui praegune kolmik igaüks oma suunda pöörab, on sel puhul kõige huvitavam Reformierakonna kui parlamendivalimiste võitja otsus. Selge on, et peaministri kohast nad ei loobu. Ent teevad nad ettepaneku alustada koalitsioonikõnelusi Keskerakonnale või Isamaale ja sotsiaaldemokraatidele? See määrab Eesti poliitika – nii võimu kui ka vastasrinna – olemust järgmisteks aastateks.