Ametlikult arutavad kolme erakonna volikogud Euroopa parlamendi valimiste platvorme ja valimisnimekirju. Ent pole kahtlust, et kas volikogu saalis või kuluaarides küsivad erakondade liikmed oma esimeestelt Jüri Rataselt (Keskerakond), Mart Helmelt (EKRE) ja Helir-Valdor Seederilt (Isamaa), mida on õnnestunud ligi kolm nädalat kestnud konsultatsioonidel kokku leppida, millised riigikogu valimiste eelsed lubadused leiab koalitsioonilepingust ja millised sealt välja jäävad.

Keskerakond on pealtnäha kõige pikema kala püüdnud. Kui nende valitsus koos EKRE ja Isamaaga peaks sündima, on Jüri Ratas endiselt peaminister ja Keskerakond ka uue valitsuse juhtpartei. See on poliittehnoloogiline, mitte maailmavaateline valik. Kuid alternatiiv olnuks väiksem osapool parlamendivalimiste võitja Reformierakonna valitsuses, kus peaministriks Kaja Kallas või opositsiooni jäämine, kus sel juhul oodanuks ees EKRE, kellele Keskerakond 3. märtsil niigi toetajaid kaotas ja ühises opositsioonis võiks see tendents veelgi süveneda.

Stenbocki majja jäämine peaks Keskerakonna toetajatele näitama erakonna tugevust, hoolimata kaotusest riigikogu valimistel ja hoolimata vastuolulise EKRE valitsusse kutsumisest.

Kõlagu see pealegi absurdselt, kuid Ratas saab laupäevasel erakonna volikogu koosolekul ka kinnitada, eelkõige euromeelsetele ja liberaalsetele toetajatele, et Eestis ei korraldata referendumit meie Euroopa Liitu jäämise küsimuses, et tema valitsus ei hakka ahendama vähemuste õigusi ja kooseluseadus jääb püsima, et kiirraudtee Rail Baltic ehitus kulgeb nii nagu varem kokku lepitud. Aga, inimestele lähemale tulles, et tasuta ühistransport jääb, et jätkub põllumeestele üleminekutoetuste maksmine maksimaalses lubatud määras, et säilib solidaarne tervishoiumudel.

Üks julgustav sõnum Keskerakonna venekeelsele valijale, kes hakkas viimastel nädalatel tõsiselt kahtlema senise kodupartei toetamises, oleks kinnitus: vene kooliga jääb Eestis kõik nii nagu praegu on, üleminekuaega ainult eestikeelsele õppele ei otsustata. Nõnda tundub ka konsultatsioonidel minevat.

Kulukamatest rahalistest lubadustest ei ole Ratasel, nagu Helmel ja Seederilgi, veel ilmselt midagi rääkida. Ei erakorralisest pensionitõusust või lastetoetuste suurendamisest, sest need otsused seisavad rahandusministeeriumi prognoosinumbrite taga.

Ka Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder saab plusspoolele panna erakonna jäämise valitsusse ning Reformi- ja Keskerakonna liidu luhtumise, vähemalt praegu. Kui koalitsiooni teeks Kaja Kallas ja Jüri Ratas, oleks Isamaa opositsioonis koos EKRE ja sotsiaaldemokraatidega, mis tähendab, et käreda jutuga rahvuskonservatiivid võivad hakata Isamaad varjutama. Praegu on neile võimalikuks ohuks EKRE kaasamisest ehmunud ja demokraatlikuma meelelaadiga toetajate lahkumine.

Edusammude sekka võib Seeder panna ka pensioni II samba vabatahtlikuks muutmise kui Isamaa ühe olulisema valimislubaduse täitmise. Täpsemalt on tegu küll kompromissiga võrreldes Seederi esialgse mõttega II sammas üldse kaotada. Lõplikud detailid, et mida vabatahtlikuks muutmine tähendab, olid täna hommikul veel kokku leppimata. Küll kinnitas isamaalasest justiitsminister Urmas Reinsalu 28. märtsil valitsuse istungi pressikonverentsil, et kui pensioni II sammas muutub vabatahtlikuks, siis jätkab riik endapoolseid sissemakseid neile, kes sellega on ühinenud.

Kindlasti saab Isamaa enda arvele kirjutada ka tasuta ja eestikeelse kõrghariduse säilimise, teaduse riikliku rahastamise tõstmise ühe protsendini SKT-st, kiire üle-Eestilise internetiühenduse tagamise ja selle, et presidendi otsevalimisi Eestis ei tule.

Üleüldse suhtuvad Keskerakond, Isamaa ja ilmselt ka EKRE mõistmisega sellesse, et põhiseaduse muutmise mõtetega pole põhjust väga kaugele minna, kuna kolme peale ei ole neil riigikogus taolisteks algatusteks piisavalt hääli.

Parlamendis kolm korda jõudu kasvatanud ja 19 kohta võitnud EKRE purjetab esialgu laineharjal. Keskerakond kutsus nad koalitsiooni moodustamise konsultatsioonidele, mida on kolm nädalat peaministri residentsis kannatlikult peetud. Seda kõike olukorras, kus vaid kuu aega tagasi välistasid riigikogu valimiste favoriidid, Reformi- ja Keskerakond, valitsuskoostöö EKRE-ga. Nüüd kõnnivad rahvuskonservatiivid valitsuserakonna seisuse, riigikogu esimehe ja viie ministri portfellide suunas.

Seni on EKRE saanud võimalikku koalitsioonilepingusse näiteks mittenõustumise "kohustuslike pagulaskvootidega", PPA-sse piirivalvega tegeleva struktuuriüksuse lisamise, suurema rahastuse abortide ennetuse nõustamiseks, metsa ja maa müümise täiendava reguleerimise, mis eelistaks Eesti kapitali, aga ka Eestile olulistes valdkondades riiklikult tagatud õppelaenu süsteemi loomise, kus ülikooli lõpetaja ei pea õpingute lõpus laenu tagasi maksma, kui ta töötab vähemalt viis aastat Eestis ning narkomaanidest või alkohoolikutest retsidiivsete vägivallatsejate karistamise ühendamise sõltuvusraviga. Samuti vihjas peaminister Ratas võimalusele tõsta rahvaalgatuse tähtsust.

Siin ei ole EKRE kõige löövamaid lubadusi, sest nendega ei nõustunud Keskerakond ja/või Isamaa. Nii nagu neljapäevases ETV "Esimeses stuudios" saatejuht Andres Kuusele, saab Mart Helme tsiteerida ka oma  toetajatele brittide legendaarse peaministri Winston Churchilli ütlust: selleks, et liikuda Põhjanaela poole, ei pea alati minema sirgjoones.

Kas samamoodi näeb EKRE liikumist valitsusse nende mõjukas toetaja, traditsiooniliste pereväärtuste eest seisja Varro Vooglaid, on lahtine. Igatahes kaks nädalat tagasi hoiatas ta EKRE juhte, et kui kompromissidega minnakse liiga kaugele, siis võib valitsusse pääsemine osutuda Pyrrhose võiduks – võiduks, mis saavutatakse sedavõrd ränga hinnaga, et tegelikult osutub see laastavaks kaotuseks.

"Kõige tõenäolisemalt läheks asjad nõnda siis, kui valitsuskõnelustel nõustutaks põhimõttelistes küsimustes positsioonidega, mida opositsioonis olles jõuliselt kritiseeriti. Esimeses järjekorras on niisugusteks küsimusteks kooseluseaduse tühistamine ja abielu määratlemine põhiseaduses mehe ja naise liiduna, majanduslikult täiesti põhjendamatu ja ränka keskkonnakahju põhjustav Rail Balticu hiigelprojekt ning rahvaalgatuse õiguse ja riigipea valimise õiguse rahvale tagastamine. Just nende osas on varem tehtud suuri sõnu, mille tagasivõtmine ei ole võimalik," kirjutas Vooglaid toona portaalis "Objektiiv". 

Varro Vooglaid jääb ilmselt vähemusse. Mis tähendab, et õigus on neil, kelle arvates ei ole EKRE toetajatele esmatähtsad erakonna valimislubadused, vaid peavoolule jõuliselt vastanduv partei kui selline.

Just Euroopa parlamendi valimistele mõeldes ei taha EKRE juhid keskenduda arutelule, millised nende lubadused jäid võimalikust koalitsioonilepingust välja. Näidata tuleb, et musklid on neil jätkuvalt alles. Seda kinnitab ka julgus hoiatada niigi tundlike valitsuskõneluste keskel partnereid, et kui EKRE koalitsioonist välja lükatakse, on see nagu tiku langemine püssirohutünni ja toob kaasa plahvatuse tänavatel. Või julgus nähvata tele-eetris peaminister Ratase kohta: "Meie ei ole palunud tal [EKRE väljaütlemiste eest] vabandada. Me pigem paluksime tal süveneda kõigepealt, enne kui ta kohe vabandama tõttab." Või küsimus rahvusringhäälingu nõukogule, kas "on plaanis [parlamendivalimiste järel] oma totaalset kallutatust ja ebaprofessionaalsust demonstreerinud töötajad eetrist maha võtta". Või lubadus vähendada kodanikuühiskonna rahastamist riigieelarvest.

EKRE juhtide sõnum oma valijatele on lihtne – meie ei ole pehmod, Euroopa Komisjon ja meediatööstuskompleks ei hirmuta meid ega otsusta, mida me räägime ja teeme, meie oleme peavoolu ja süvariigi vastu. Lihtne jutt.

Sama lihtsat juttu ei saa rääkida Keskerakond. Euroopa parlamendi valimised juba vähem kui kahe kuu pärast on neile paras peavalu, sest pärast EKRE kutsumist konsultatsioonidele erakonna toetus muudkui langeb. Kuidas valijad tagasi võita ja vähemalt üks koht Euroopa parlamendis saada – see on Keskerakonna probleem.

Sama mure painab Isamaad, kes tõstis europarlamendi valimiste esinumbriks kaitseväe eelmise juhataja Riho Terrase. Aga kui Reformierakond võtab neil valimistel kolm, EKRE kaks ja Keskerakond ühe koha, siis kui palju ja kellele üle jääb? Oma plaan on ka sotsiaaldemokraatidel, kelle valimisnimekirja juhib kõige populaarsem presidendikandidaat aastal 2016 Marina Kaljurand ja samuti napilt riigikogu ukse taha jäänud erakonnal Eesti 200.

Lohutuseks neile erakondade liikmetele, kes otsivad võimuleppest alati suuri lubadusi, siis "nipet-näpet koalitsioonilepinguga" pole üldse paha valitsusse saada. Kui juba valitsema hakatakse ja ministeeriumid üle võetakse, saavad kõik kolm erakonda enda asja ajada. Arvate, et see pole võimalik? Lahkuva valitsuse koalitsioonilepingus polnud näiteks sellist maakondliku tasuta ühistranspordi punkti, mille majandus- ja kommunikatsiooniminister Kadri Simson (Keskerakond) tegi ministri jõuga ära.  

Vaevalt, et Keskerakonna, EKRE või Isamaa volikogudes tõuseks nii tugev pahameeletorm, mis nurjaks selle koalitsiooni sünni. Niisugune valitsus ei teki vaid siis, kui ümber mõtleb kas Jüri Ratas, Mart Helme või Helir-Valdor Seeder.