Saatekülaline Krister Paris tõdes, et Eesti ja Venemaa presidentide kohtumise üle saab otsustada üksnes selle alusel, mida Kersti Kaljulaid pärast ajaloolist sündmust ise avaldas, hinnates selle kenasti kulgenuks.

"Ükski kohtumisele eelnenud hirm ei materialiseerunud," sõnas Paris, lisades, et Putin jäi kohtumisel härrasmehelikuks, tõstatamata ise ühtki teravat teemat, nii et Kaljulaid viis viimaks ise jutu vene vähemusele Eestis.

"Kohtumine niitis jalust neid, kes ootasid, et kohe juhtub midagi väga halba. Oleme varem ise olnud üsna kritiilised, kui mõni meie liitlane on läinud Putiniga justkui mingit erisuhet ajama, ehkki see on olnud võib-olla samasugune tavavisiit," hindas Paris, tõdedes, et Eesti on ise olnud seni karmi liini pooldaja, kes ei hakka omalt poolt Venemaaga suhtlemiseks initsiatiivi üles näitama. Nüüd aga Eesti murdis seda ehk meie narratiiv muutus.

Paris pidas kummastavaks, et presidentide kohtumisele ei eelnenud meil mingit siseriiklikku debatti, vaid otsus kohtuda tehti teatavaks ülevalt alla - stiil, mis on pigem omane suurele naaberriigile, kuhu külla mindi.

Ehkki kiusliku naabri puhul oleks ehk kõige lihtsam teda eirata ja oma energiat talle mitte kulutada, siis nagu Kaljulaid isegi tõdes, ei saavuta sellega midagi.

"Ei tohi laskuda ülimasse optimismi, et nüüd on Venemaaga kõik hästi," manitses Paris samas, lisades, et nüüd tuleb jälgida, mis edasi saama hakkab - suhtlus naaberriigiga ei pruugi selle kohtumise tulemusel kujuneda tegelikkuses asjalikuks ja pragmaatiliseks. "Aga vähemalt telefon on lükatud nüüd taas kontakti," lisas Paris.

Ka teine saatejuht Evelyn Kaldoja tervitas presidendi otsust Venemaad külastada, vaatamata sellele, et see võis jätta mulje, justkui ta oleks end ise külla kutsunud.

"Kui edasipidi osutatakse, et oleme russofoobsed tõprad, siis saame öelda, et aga vaadake, me käisime sellisel visiidil," põhjendas Kaldoja. "Hea on see, et midagi ei juhtunud. Ega leopardilt täppe maha ei pese."

Saatejuht Taavi Eilat lisas, et kui Kersti Kaljulaid oli kohtumise eel väga energiline ja enesekindel, siis Putin võttis teda kehakeele põhjal otsustades vastu loiult ja ükskõikselt.

Kaldoja hinnangul aga on venelastele oluline, et keegi Läänest üldse nendega kohtuma tuli, kuivõrd sanktsioonid on rahva egole oma mõju avaldama hakanud.

Paris nimetas Kaljulaidi vastukutset Putinile tulla järgmisel aastal Tartusse soome-ugri kongressile ühest küljest ülimalt loogiliseks, sest Venemaa on üks suurema soome-ugri kogukonnaga riike maailmas, teisalt aga viitab see ka asjaolule, et president Ilves külastas sama sündmust, kui see Hantõ-Mansiiskis toimus, ehkki tormas sealt uste paukudes minema, kui Venemaa esindaja seal rahvusvähemusi provotseerivalt kõnelema asus.

"Vastukutse peab esitama, see on diplomaatilise etiketi osa," toonitas Paris.