Mart Helme: presidentide kohtumine oli formaalsus, ent siiski maamärk ({{commentsTotal}})

Kaljulaidi ja Putini kohtumine Moskvas.
Kaljulaidi ja Putini kohtumine Moskvas. Autor/allikas: Kremlin.ru

Uue valitsuskoalitsiooni plaanitav siseminister ja endine Eesti suursaadik Moskvas, EKRE esimees Mart Helme tunnistas ERR-ile, et ei jälginud Eesti ja Venemaa riigipeade kohtumist ega selle kajastust, ent ta hindab Kersti Kaljulaidi ja Vladimir Putini kohtumist formaalsuseks, mis samas on siiski oluline maamärk. Samas on ta kriitiline kohtumise ettevalmistuste suhtes, millesse parlamendiliikmeid ei pühendatud.

Endine välisminister ja praegune europarlamendi liige Urmas Paet (RE) oli väga kriitiline selles suhtes, et kui presidentide kohtumisel olid Vladimir Putini kõrval ka Venemaa välisminister ja majandusarenguminister, siis Eestist ei olnud ministreid kõrval. Kas jagate tema kriitikat? Kas oleks pidanud veel istuv valitsus sinna ka mõne oma liikme saatma?

Selle visiidiga on üldse selline lugu, et selle ettevalmistus on läinud kuidagi niimoodi, et keegi õieti ei tea. Riigikogu väliskomisjon ei tea ega riigikogu välisasjade komisjon ei tea, kus on kõikide fraktsioonide esindajad, et mis seal täpselt kavandati. See on niisugune "Lennart Meri number kaks", ainult et kui Lennart Meri number üks lõppes sellega, et Vene väed viidi Eestist välja, siis "Lennart Meri number kaks" Kersti Kaljulaidi formaadis - ma julgen öelda, et mitte mingisuguseid erilisi tulemusi sellel kohtumisel ei ole, see on niisugune pro forma kohtumine: venelased tegid kalkulatsioonid ja leidsid, et aga miks mitte, teeme ära, see ei kohusta meid millekski.

Esiteks, presidendil ei ole välispoliitika kujundamisel ja ajamisel mitte mingisugust rolli. Tal on välispoliitiline esindusfunktsioon, aga mitte otsustusfunktsioon. Selles mõttes on natukene arusaamatu, kuidas seda visiiti niimoodi ette valmistati, et mitte keegi õieti mitte midagi ei tea, mis toimub. Ma ei oska öelda, võib-olla Jüri Ratast informeeriti rohkem, aga nii palju kui mina tean, riigikogu vastavaid komisjone küll mitte. Selles mõttes on natuke kummastav küll.

Aga ma ei oleks üleliia kriitiline selles tähenduses, et omast kohast on see ikkagi niisugune maamärk. Ikkagi mingisugune verstapost on maha pandud. Ikkagi Lennart Meri [19]94. aasta visiidist alates ei ole ju mingit kohtumist toimunudki, välja arvatud kusagil mingites suuremates rahvusvahelistes formaatides, võib-olla mingid OECD-d või mingid muud suuremad üritused, ÜRO-s võib-olla, kus siis on mingi koridorikohtumine toimunud. Selles tähenduses on see positiivne, et on toimunud kohtumine, ükskõik, kas see annab mingisugused reaalsed tulemused või mitte, ta ikkagi märgina on maha pandud ja ma arvan, et see on selles tähenduses ikkagi positiivne.

Ma näen siin ikkagi ka seda, et Moskvast vaadatakse meie peale mitte kui kaotsiläinud provintsi peale, mille iseseisvus on ajutine ja sõltub Venemaa tugevnemisest ja rahvusvahelise konjunktuuri kujunemisest, vaid Venemaal vaadatakse meie peale kui riigi peale, mille iseseisvus on küll ebameeldiv - kaotsiläinud provintsi iseseisvus on alati ebameeldiv impeeriumile -, aga millega tuleb leppida ja millega tuleb edasi minna, arvestades kujunenud olukorda. Nii et selles mõttes ma arvan, et siin on positiivne moment täiesti olemas.

Milliseks kujuneb uue valitsuse Venemaa poliitika? Näiteks kas piirilepe tuleb taas teemaks?

Eks siis näe. Meil on koalitsioonis kaks osapoolt, kes ütlevad, et see piirileping on illegitiimne ja loovutuslik ja põhiseadusega vastuolus ning üks koalitsioonipool, kes leiab, et see ei ole nii, nii et kui see päevakorda kerkib, siis läheb vaidlemiseks ja siis läheb seisukoha kujundamiseks ja on võimalik, et seisukohta ei kujundata.

Aga majanduskoostöö Venemaaga?

Me ju teame väga hästi, et kõik see eelkõige oleneb Venemaast. Kui venelased tahavad, siis nad teevad koostööd ja kui venelased ei taha, siis nad ei tee. Meil on ju see sanktsioonide teema ka siin üleval. Ei saa ju ka vastuvoolu hakata ujuma siin, et kui Vene pool teeb mingid väga ahvatlevad pakkumised meile siin, et hakake nüüd Peterburi turgu põllumajandussaadustega ja -toodetega varustama, teeme teile kõik uksed lahti ja muudkui tulge aga, aga sanktsioonid samal ajal kehtivad ja Krimmi pole Ukrainale tagasi antud ja Ida-Ukrainas sõda käib ja... Et mis me siis teeme? Ütleme oma põllumeestele, et minge laske oma torust nii palju piima kui tuleb või? See ei ole ainult meie otsustada.

See on keerulisem küsimus. Väga raske on öelda niimoodi, me ei tea ju, mis valdkonnas, mis asjades mingi koostööpakkumine võidakse teha ja kuivõrd see on kooskõlas sanktsioonide poliitikaga. Eks me saame ju põhimõtteliselt sanktsioonide poliitikat tõenäoliselt ka mõjutada ja tõstatada, kui me tahame, aga siin jääb ikkagi see sügavalt moraalne küsimus, et mis me siis ütleme selle Ukraina-asja peale, et hakkame siis venelastega majanduslikku koostööd tegema? Meie põllumehed loomulikult oleksid väga rõõmsad, ja mitte ainult põllumehed, tõenäoliselt oleks ka teisi valdkondi, kus ollakse valmis koostööd tegema ja kus meil on võib-olla ekspordiartikleid ja võib-olla meil oleks hoopis kasulikum midagi ka Venemaalt importida - majandus on ju mitmekesine asi, niimoodi on raske öelda.

Kas julgete teha prognoosi, milliseks arengud Venemaal lähema nelja-viie aasta jooksul kujunevad?

Noh, Venemaa on Venemaa. Venemaa pole muutunud ajaloo jooksul ju kuigi palju, ükskõik pealtnäha kui suured need muudatused ka ei ole olnud siin revolutsioonide ja sõdade ja muu näol. Ega Venemaa hing on Venemaa hing. See on hämmastavalt konstantne.

Mind on pekstud ju sellepärast, kui ma ütlen, et Venemaa on omaette tsivilisatsioon, aga lugege Huntingtoni, Huntington ütleb, et Venemaa on ortodoksi tsivilisatsiooni tuumikriik. See ei ole päris minu välja mõeldud, et ma olen suur Vene-armastaja. Ma ei ole Vene-armastaja, aga Venemaa on ksenofoobne riik olnud läbi oma ajaloo ja kui keegi arvab nüüd, et Venemaal tuleb mingi suur demokraatlik revolutsioon ja Putin kukutatakse ja Venemaa pöördub näoga Läände, siis Venemaa on läbi kogu oma ajaloo olnud näoga Lääne poole, aga samal ajal lääneriike kartnud ja võõrastanud ja ei ole Läänest üle võtnud tegelikult mitte midagi peale tehniliste, eelkõige sõjaliste leiutiste. Kõik need igasugused liberaalsed ideoloogiad ja filosoofiad, millega Läänes kangekaelselt veendakse ennast, on ikka juba mitu sajandit kestnud soovmõtlemine, et Venemaa hakkab ka nende järgi elama ja oma ühiskonda kujundama. Seda ei juhtu mitte kunagi, ei maksa mingeid illusioone tekitada. Nendega lihtsalt minnakse järjest ja järjest alt. Venemaa on Venemaa, ja Venemaa on oma sisult samasugune nagu ta oli sadu aastaid tagasi.

Nii et jätkub kõik nii, nagu on olnud?

Ei, ega venelased on väga pragmaatilised. Ei maksa arvata, et venelased ei ole pragmaatilised. Palju pragmaatilisemad kui eestlased. Venelastel on ikkagi riigimõtlemine kesksel kohal. Eestlased on kultuurirahvas, kultuuriidentiteediga, nagu väga paljud Euroopa väiksemad rahvad. Aga venelased on riigi identiteediga, impeeriumi identiteediga, ja oma tsivilisatsioonilise identiteediga. Need on väga erinevad.

Meie oleme venelastega võrreldes riikliku mõtlemise poolest täiesti lapsikul tasemel. Üksikud inimesed, nagu näiteks mina, oskavad mõelda nii ja aru saada, kuidas mõtlevad venelased. Aga meil üldiselt ei saada sellest aru, meil on mingisugune valeettekujutus, nagu meil oleks suur Venemaa tundmine. Mingisugust Venemaa tundmist meil ei ole. Meil on emotsionaalne suhtumine Venemaasse, mis on paljuski mingisugune peegeldus sellest, mida me peame õigeks, tulenevalt sellest, mida peetakse õigeks Lääne-Euroopas. Aga see tegelikkuses ei pruugi reaalsuses sugugi omada seda katet, nagu me ette kujutame.

Toimetaja: Merilin Pärli



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: