Millise eesmärgiga te ikkagi lõppkokkuvõttes sinna läksite ja kas te saite selle kätte?

Jaa. ma olen hästi palju öelnud, et selle visiidi toimumise suurim eesmärk ongi sellega, et ta toimub, saavutatud. Väga mitmel põhjusel. Üks põhjus on see, et minu arvates on Eesti üks tavaline Euroopa riik, kes osaleb nagu teised Euroopa riigid rääkimistes ja kõnelustes kõkide oma naaberrikidega, olgu need teemad siis meile meeldivamad või ebameeldivamad. See on ka meie roll - lisada oma hääl Saksa kolleegi, Soome kolleegi, Austria kolleegi, teiste nende kolleegide häälele, kes on käinud, rääkinud Euroopa Liidu viiest põhimõttest kinni pidades Ukrainast, Gruusiast, nendel rasketel teemadel. Ei ole aus jätta teiste inimeste kanda seda tööd.

Aga seda isiklikku ambitsiooni ei tulnud siia kõrvale, et tahaks ka olla teiste lääneriikide juhtidega samal tasemel?

Mitte isiklik ambitsioon, vaid ma tahan, et Eesti on teiste Euroopa Liidu ja NATO riikidega samal tasemel. Eesti riik. Meie üle ei räägita, me räägime ise. Me ju räägime ise väga palju Venemaast, kui me kohtume teiste riigipeadega. On ka märksa ausam seda teha, kui sa oled ka ise valmis needsamad mõtted edastama otse Vene riigipeale. Ja niisugusena me lihtsalt oleme tavalisem riik, ütleks ma selle kohta.

Aga see kaks ja pool tundi - ma olen nõus, et Venemaa president pööras väga palju tähelepanu ja te saite pikalt vestelda, aga kas see teiselt poolt ei lõhu jälle seda EL-i ühtsust ja ka Balti riikide omavahelisst ühtsust?

Kui me ei oleks rääkinud Ukrainast ja Gruusiast, kui ma ei oleks iga teemalõiku alustanud sellega Euroopa Liidu sanktsioonide piires ja raames, siis võiks öelda, et see oleks võinud kahtlemata lõhkuda meie positsioonide ühtsust. Aga mu seisukohad olid üsna selged ja loomulikult olid mu seisukohad ka seal ette teada. Ma ei kaldunud kordagi kõrvale nendest sõnadest, mida ma olen öelnud teistele riikidele, rääkides Venemaast ja Venemaa olukorrast. Täpselt samamoodi esitasin ma needsamad mõtted ka seal.

Ja mis puudutab koostööd teiste Balti riikidegea, siis enne seda visiiti üsna vahetult toimus meil Euroopa Liidu suursaadikute lõuna Kadriorus, kuhu olid kõik suursaadikud kutsutud ja ma rääkisin neile ka selle visiidi eesmärkidest. Nii et tegelikult olid meie partnerid kõik informeeritud. Samuti, külastades Ameerika Ühendriike, kus rääkisin julgeolekunõunik Boltoniga, ma rääkisin, et selline kohtumine tuleb. Ka nemad olid informeeritud. Nii et kooskõlastuste ring oli lai.

Kellele te pärast kohtumist helistasite, andiste tulemustest teada?

Veel mitte kellelegi. On neid, kes on palunud, aga selleks ei pea tingimata helistama. Meil on siin palju kohtumisi, kus riigipead käivad, küll jõuab rääkida. Nagu ma ütlesin, selle kohtumise põhieesmärk oli tema toimumine. Midagi põletavat seal ei olnud, mille ma peaksin kohe kiiresti kellelegi edastama.

Millal järgmine kohtumine võiks toimuda? Ma millegi pärast kahtlen, et Valdimir Putin peaks tulema järgmisel aastal Tartusse.

Tõepoolest, ei ole president Putin kunagi külastanud soome-ugri kongressi, kui see on toimunud väljaspool Venemaa piire. Aga mina ütleksin selle kohta, et elame näeme.

Meil oli sellel visiidil ka arutelu all majandusküsimusi, mida me saame edendada, see ei nõua tingimata riigipeade kohtumisi, aga ministeeriumite vahelisi kontakte selleks, et kas või uuendada transiidisektori lepinguline baas või liikuda edasi topeltmaksustamise vältimise lepinguga. Nii et jäi niidiotsi, millest kinni hoida, kui tahta, mis täiesti arvestavad ka Euroopa Liidu ja meie liitlaste ja partnerite poliitikaga. Nii et selles mõttes oli see ühe tavalise Euroopa Liidu liikmesriigi tavaline kohtumine ühe naaberriigi presidendiga.

Ma mäletan, et kui me esimest korda vestlesime, kui te saite ametisse ja käisite Müncheni julgeolekukonverentsil, siis toona ütlesite, et saite väga palju uusi kontakte. Kas Vladimir Putiniga tekkis ka selline kontakt, et mingil hetkel saate omavahel otse helistada ja rääkida?

Minu mälu järgi teda Münchenis küll ei olnud.

Mitte konkreetselt temaga, aga ma mõtlen teisi riigipäid.

Ma arvan, et kahtlemata, olles inimesega pikemalt vestelnud, on sul võimalik temaga ka edaspidi suhelda. Aga ega siis nüüd mingisugust sõprust ei tekkinud sellest vestlusest. Me oleme ikka väga paljudes põhimõttelistes küsimustes väga erimeelsed inimesed. Aga kahtlemata, kui peaks ka olema vajadus suhelda, siis ma arvan, et me saaksime sellega hakkama nii, nagu me saime sellega hakkama ka seekord.

Gruusiast ja Ukrainast rääkides - milline oli tema sõnum?

Täpselt see, mida me oleme harjunud kuulma, paraku. Loomulikult oleks olnud imelik oodata mingisugust edasiminekut seal positsioonides.

Seega, mingisugust lahenduse varianti sinnapoole, et kuidas sellest tupikust välja tulla, te ei kuulnud?

Minule küll sellist muljet ei jäänud, et seal võiks olla mingisugustki paradigmaatilist muutust loota. Aga oleks ka väga imelik, kui mina kuuleks sellest enne, kui sellest on kuulnud Normandia protsessi initsiaatorid ja osapooled. Ei, tõepoolest, see oli väga tavaline ja selle osa esitusest võttis enda peale välisminister Lavrov lõuna ajal.

Aga miks Eesti poolelt ka välisministrit või majandusministrit ei olnud?

Teate, mina ei sekkunudki üldse selle delegatsiooni koostamisse. Ma ei tee seda mitte kunagi. Mõnikord jõuad kuhugi ja sul on välisminister kaasas ja mõnikord jõuad ja on majandusminister, aga sellega tegelevad minu kantselei ametnikud koostöös välisministeeriumi ametnikega, kes välispoliitika küsimustes, muide, on ühed ja samad. Need inimesed, kes meil töötavad, on ju sinna tulnud välisministeeriumist. Nii et minu käest ei ole ka praegu mõtet küsida seda, miks ei olnud seal delegatsioonis välisministrit ja kas seda kaaluti. Ma tõesti ei tea. Mul on oma rolliga sellel kohtumisel piisavalt tegemist.

Aga hakates tagantjärele, kui see küsimus tekkis, mõtlema, et võib-olla sai nagu see visiit selles mõttes minu jaoks isegi veel kuidagi bravuurikam tänu sellele, et ma andsin simultaani - kaks ministrit ja president, eksole. Oli väga hea tunne seda vestlust pidada ja tunda, et ei jää ei majandusteemades, ei välisteemades, muudes teemades tehniliselt alla. Ja see on alati väga oluline, et sa tunned ennast tehniliselt pädevana. Nii et ma tahaksin tänada kõiki neid välisministeeriumi, keskkonnaministeeriumi, majandusministeeriumi ametnikke, kellega me tegime enne harjutusi tegelikult - treenisime neid teemasid, mis seal jutuks tulevad.

Ma tundsin, et ma olin valmis selleks kohtumiseks ja mulle jäi ka mulje, et mõned tehnilised detailid olid teisele poolele üllatuseks ja sellepärast see vestlus kauem kestis. Ta ei kestnud kauem sellepärast, et me oleksime tavalisi jutupunkte vahetanud kuidagi pikemalt. Ta kestis kauem just sellepärast, et näiteks meie elektrivõrkude desünkroniseerimise küsimuses president Putin ei teadnud, et meil on majanduslikke argumente, miks me seda teeme. See oli talle täielik uudis, tema jaoks oli see puhas kiusuprojekt siiamaani. Rääkisime need asjad läbi. Loomulikult, ega meiega ei nõustuta, eksole, aga vähemasti mõistetakse, mis on meie kalkulatsiooni muud osised.

Aga mis siit edasi saab, just majanduskoostöö kohapealt? Kas on lootust, et üldse tekivad uuesti need kontaktid? Eksvälisminister Urmas Paet on olnud selles osas päris kriitiline. Homme kohtute Urmas Reinsaluga, kes on tulevane välisminister. Kas neid kontakte järgmistel tasanditel hakkab tekkima?

Meil on olnud meie suursaadikud - eelmine ja praegune suursaadik - mures sellepärast, et meil ei ole peaaegu üldse enam isegi mitte taju, kuidas Venemaal mõeldakse. Meil on ju põhiline koostöö olnud keskkonnaalane ja piirikoostöö ja kultuurikontaktid, mis toimivad tegelikult rohujuuretasandil, seal ei ole ju poliitilist tasandit nagunii mängus.

On tuntud, et me tegelikult oma naaberriiki isegi ka enam ei mõista. Sellepärast - ka teades, et see Pariisi üritus, kus minul tekkis võimalus astuda ligi ja öelda, et me võiksime mõnikord rääkida - see on meie unikaalne võimalus võib-olla ka mingisugused kardinad natukene eest lükata selleks, et me paremini näeksime, mis seal naaberriigis üldse toimub.

Ja mis edasi saab? Kogu see töö toimus meil koostöös välisministeeriumiga. Väliministeeriumil on oma töövõtted ja tööplaneerimise ja -kavandamise meetodid ja mina usaldan neid nii, nagu nad panid mulle kokku sellise delegatsiooni nagu mul seal kaasas oli. Nii, nagu tegi suursaadik Laidre tööd, et see visiit saaks lõpuks teoks ja korraldas ka selle saatkonna avamise ürituse, samamoodi mina usaldan meie ministeeriumi ametnikke.

Ma olen ka peaministriga kõnelenud nendest, ütleme raudteelepingute uuendamise, võib-olla ka maanteelepingute uuendamise, topeltmaksustamise vältimise lepinguga edasi liikumise võib-olla avangust. Ega me tegelikult ju ei tea, et kui me nüüd asume sisulist tööd tegema, kas see üldse viib tulemusteni. Võib-olla ei vii. Me seda ei tea. Aga väike võimalus on. Kui vabariigi valitsus ja ministrid arvavad, et see on mõistlik, siis on see uks praegu natuke paokil, mulle tundub.

Aga selles pärastises avalduses, kui te tulite saatkonda, siis te rääkisite praktiliselt kõikidel teemadel üks kord, kaks korda mainisite ÜRO julgeolekunõukogu kampaaniat. Kas oli vaja Venemaa juhtkonnaga ka sellepärast kohtuda, et Eesti ÜRO julgeolekunõukogu kampaania läheks edukamalt?

Tõenäoliselt mitte, sest B5 ehk siis alalised liikmed, nendel on see komme, et nemad oma eelistust niikuinii ei avalikusta. Toome piltlikult näite, et kui Portugal, kes ei kuulu julgeolekunõukokku alalise liikmena, ütleb, et nemad toetavad Eestit, siis see resoneerub portugalikeelses maailmas ja võib tuua meile lisahääli. Aga nende riikide puhul on teada, et nad seda nagunii välja ei ütle ehk selles mõttes ei olnud see kampaania aspektist kuigivõrd oluline. Ühe hääle küsimus, eksole.

Aga loomulikult, ma ikkagi küsisin seda toetust ja me vestlesime ka ÜRO julgeolekunõukogu teemadel. Kuidas Eesti näeb ennast ÜRO julgeolekunõukogu valitud liikmena - sellel teemal oli meil suhteliselt põhjalik mõttevahetus. Nii et me arutasime seda, jah.

Milliste mõteteni jõudsite, milliseid signaale te Putinilt saite?

Tegelikult, siin on ju see koht, kus ka Venemaa on alati rõhutanud, et ÜRO on oluline, rahvusvaheline suhtlus on oluline, multilateraalne keskkond on oluline ja kõik need mõtted - siin on meil võimalik nõustuda omavahel. Iseasi, kuidas me kasutame neid tööriistu, mis meil on. Aga neid tööriistu me kõik oluliseks peame - ühtemoodi nii Venemaa kui ka Eesti.