Urmas Paet hoiatab: uus valitsus ei vii Kaljulaidi-Putini kohtumist edasi

Tore, et presidendid Kaljulaid ja Putin kohtusid, aga sellest ei pruugi midagi johtuda, sest Jüri Ratase uus valitsus ei suuda Vene-poliitikas kokku leppida, tunnistab kauaegne välisminister Urmas Paet, nüüdne Euroopa Parlamendi liige. Ta lendas neljapäeval Moskvasse, Eesti renoveeritud saatkonnahoone taasavamisele ja sai lehvitada president Kaljulaidile, kui too Kremlisse kohtumisele sõitis.
Milline tähendus on teile Eesti ja Venemaa presidentide kohtumisel?
Eesti-Vene poliitilised suhted on viimastel aastatel olnud olematud või selgelt negatiivse hoiakuga. Niisiis on nüüdne kohtumine kahe riigi suhetes väga oluline.
Siin on muidugi üks konks. Tavaliselt kohtuvad riigijuhid siis, kui madalamatel tasanditel on korduvalt kohtunud ministrid, peaministrid. Eesti-Vene tippkohtumine on risti vastupidine näide. Aastaid ei ole kohtunud välisministrid, majandusministrid, ei ole kohtunud peaministrid.
Aga veelkord, minu hinnang presidentide kohtumisele on selgelt positiivne. Ka keerulistel aegadel peavad riigijuhid omavahel rääkima, hoidma suhtluskanalid avatuna, sest kunagi ei tea, millal neid võib vaja minna.
Kaljulaid ütles, et kohtumine oli hea, lugupidav, võiks edasi minna Eesti-Vene transpordilepinguga, topeltmaksustamise vältimise lepinguga...
Kõik õige. Veidraks teeb loo aga see, et kui üle hulga aastate toimub presidentide kohtumine ja nad hakkavad rääkima konkreetsetest lepingutest, mis on muidugi vajalikud, kuid... Eestis on see on valitsuse, täitevvõimu teema.
Niisiis on põhiküsimus: normaalses ja praktilises õhkkonnas toimunud presidentide kohtumine on tehtud, aga kas see jääbki ühekordseks kokkusaamiseks või saab eeldada järgnevat ja süsteemset suhtlemist Eesti ja Venemaa vahel? Näiteks selleks, et saavutada midagi valdkondades, mis on sanktsioonide alt väljas. Suur osa majandussuhetest on ju sanktsioonidest puutumata ja seal on koostöö võimalik.
Väga diplomaatiline jutt, härra endine välisminister.
Küsin lihtsamalt: kas ja millise rolli võtab Eesti-Vene suhetes meie valitsus? Ma ei tea seda. Pealegi ei istunud Eesti poolelt Kremlis president Kaljulaidi kõrval välisministrit või mõnda teist valitsuse liiget, samas kui Vene presidendi kõrval oli tema välisminister, oli majandusarengu minister. Ka meie valitsuse liige pidanuks seal osalema.
Aga meil pole praegu valitsust.
Jätke see jutt. Meil on täna valitsus olemas, meil on täna välisminister olemas ja samuti teised ministrid, kes parlamentaarse riigi puhul peaksid olema oma presidendi kõrval.
Eestis on ju valitsus see, kes peaks nüüd Kaljulaidi-Putini kohtumise teemad üle võtma ja edasi tegutsema.
President Kaljulaidi hinnangul oli tähtsaim sõnum see, et kohtumine toimus.
Jah, kindlasti on see nii. Eriti kontekstis, kus neid suhteid pole viimastel aastatel peaaegu üldse olnud ja olemasolevadki suhted on keerulised.
Aga, ega nad Kremlis rääkinud kaks ja pool tundi lilledest ja liblikatest. Räägiti väga konkreetsetest teemadest ning nüüd on oluline, et meie välispoliitiline suhtlus Venemaaga oleks järjepidev ja valdkondadega, mida presidendid käsitlesid, tegeleks edasi valitsus.
Milline võiks olla Keskerakonna EKRE ja Isamaa valitsuse Vene-poliitika?
Kui võtta lähtekohaks [peaminister] Jüri Ratase lubatud põhimõte, et midagi ei tehta, milles need kolm erakonda ei jõua omavahel kokkuleppele, siis ei hakka sellel valitsusel olema mingit tegelikku Vene-poliitikat.
Et Keskerakond on ühel pool, EKRE teisel pool ja Isamaa kusagil nende vahel?
Kohati tundub mulle, et Isamaa on teisel pool EKRE-t. Aga see kõik tähendab, et mina selle valitsuse ühisosa Vene-poliitikas ei näe. Ja vähemalt praegu arvan, et edasi midagi ei juhtu.
Parlamentaarse riigi president on kohtunud, kohtumine oli konstruktiivne ja pragmaatiline, aga kui valitsus on suhetes Venemaaga seesmiselt üksteist välistavatel positsioonidel, on väga raske ette kujutada, milline saab olema valitsuse kui terviku Vene-poliitika.
Ühelt poolt on peaministri erakonnal koostööprotokoll Venemaa võimuparteiga. Teisel pool on välisministriks saamas inimene [Urmas Reinsalu], kes hiljuti asus justiitsministrina, kuid ilma valitsuse nõusolekuta, kokku arvutama okupatsioonikahjusid, et need siis Venemaalt sisse nõuda.
Ühisosa võimalikkust mina küll ei näe, et kuidas siit kujuneks valitsuse ühtne välispoliitika, ka Vene-poliitika.
Ja EKRE tahab enda parlamendivalimiste programmis Petserimaad tagasi, lisaks Eesti-Vene piirilepingu tühistamist.
See kõik kokku paistabki nii, et üks pool ja teine pool taandavad kogu tulemuse lõpuks nulliks.
Kas ka neljapäeva tulemus võib olla null – tore, et presidendid kohtusid, aga tegelikult ei järgne sellele midagi, sest valitsus ei suuda otsustada?
Üks, mida kindlasti ei saa ära võtta on see, et Kaljulaid ja Putin saavutasid isikliku kontakti. Nüüd on neil ka tulevikus, kui tekib mingi keeruline teema, omavahel lihtsam rääkida. See on kindlasti plusspoolel.
Aga vaadates, kui erinevate hoiakutega on [uue koalitsiooni] valitsusparteid, on raske eeldada, et see valitsus suudaks Vene suunal omavahel erilisi kokkuleppeid saavutada.
Ja presidendist üksi jääb väheks?
Parlamentaarses riigis – jah. Eestis teeb poliitikat, ka välispoliitikat, täitevvõim koos parlamendiga. Kui on juttu lepingutest ja kokkulepetest, siis peavad need maanduma lõpuks valitsuse ja parlamendi lauale.
Vähemalt on teil rahulik meel vaadata, kuidas Moskva saatkonnahoone renoveerimine – mis algas teie väliministriks olemise ajal – päädis neljapäeval taasavamise piduliku vastuvõtuga.
Muidugi. Mul on hea meel, et selline Eestiga pikalt seotud ajalooline maja on korras ja näeb Moskva kesklinnas ilus välja. See on ju väärikuse küsimus, millise väljanägemisega hooneid me teises riigis peame.
Ka paranesid oluliselt meie [Moskva] diplomaatide ja saatkonna töötajate töö- ja elamistingimused.
Nii, et jah, kui aastaid tagasi tegin ettepaneku lisada eelarvesse raha Moskva saatkonna renoveerimise projekteerimiseks ja valitsus sellega nõustus, siis läks viis-kuus aastat ning ongi valmis.
Oli ka toona vastuhääli?
Ikka oli. Vene teema tekitab alati vastandlikke seisukohti. Ka saatkonna renoveerimise puhul oli hääli, kes ütlesid, et sinna pole mõtet raha panna, hea, et üldse selle maja seal Moskvas endale alles jätame.
Kes nii arvas?
Ah, las see jääb. Kui kõik oleme aktiivsest elust kõrvale tõmbunud ja memuaare kirjutan, võibolla siis [ütlen].
Toimetaja: Toomas Sildam