Niisiis, 18. aprillil kohtusid Moskvas Eesti president Kersti Kaljulaid ja Venemaa president Vladimir Putin. Oli normaalne, viisakas jutuajamine, seinast seina teemadega – Peipsi järve keskkonnaprobleemidest kuni olukorrani Süürias.

Ei midagi erilist, võiks tagantjärele öelda. Ei mingit läbimurret. Ei alandust ega solvamisi-solvumisi. Oli asjatu hinge kinni hoida, et mis nüüd juhtub. Lihtsalt kahe naaberriigi presidendi tunnine kohtumine Kremli tugitoolides ja siis nende sama pikk lõunasöök.

Ometi on selline Eesti ja Venemaa presidentide kokkusaamine eriline. Sest viimati rääkisid kaks riigipead, siis Toomas Hendrik Ilves ja Dmitri Medvedev, pikemalt suvel 2008, enne Gruusia sõda. Ligi tund aega ja ligi 11 aastat tagasi. Nii pikk paus tipptaseme poliitilistes kontaktides Tallinna ja Moskva vahel muudabki nüüdse Kremli kohtumise erakordseks. Mitte ainult ajakirjanikele, parlamendipoliitikutele ja välispoliitika huvilistele, vaid ka diplomaatidele.

Pealegi on kõik Venemaaga seotu rõhutatult laetud, täis elektrit, pingeid, hirme, usaldamatust. Seda ka õigusega, kui mõelda tagasi näiteks 2014. aasta algusesse, Krimmi ülevõtmisse ja sõjategevuse puhkemisse Donbassis või Vene endise luuraja Sergei Skripali ja tema tütre Julia mürgitamisse Inglismaal, Salisbury linnas. Pärast seda loobus peaminister Jüri Ratas sõitmast Krasnojarskisse Eesti kultuuripäevadele.

Endine Eesti suursaadik Moskvas, nüüdne EKRE esimees ja järgmine võimalik siseminister Mart Helme nimetas Kaljulaidi-Putini kohtumist küll formaalsuseks, kuid siiski oluliseks maamärgiks. Leebe, lausa tunnustav sõnakasutus, kuna EKRE parlamendivalimiste programmis on lubadus tühistada "põhiseadusvastane [Eesti-Vene] piirileping". Nüüd oli Helme aga ettevaatlik ennustama, milline võiks olla selle ratifitseerimata lepingu saatus uues valitsuses. Ta ei välistanud midagi, kuigi ütles, et "võimalik, et seisukohta ei kujundata".

Hoopis huvitavam, õigemini konkreetsem oli Mart Helme laiem tõlgendus Kaljulaidi-Putini kohtumisele. Ta rääkis ERR-ile, et Moskva ei vaata meie peale kui kaotsiläinud provintsile, mille iseseisvus on ajutine ning sõltub Venemaa tugevnemisest ja rahvusvahelise konjunktuuri kujunemisest, vaid: "Venemaal vaadatakse meie peale kui riigi peale, mille iseseisvus on küll ebameeldiv – kaotsiläinud provintsi iseseisvus on alati ebameeldiv impeeriumile –, aga millega tuleb leppida ja millega tuleb edasi minna, arvestades kujunenud olukorda."

Üllatuslikult näitas karmi joont ja lausus karmi sõna hoopis Isamaa. Sealne parteikontor saatis 18. aprillil kell 17.56 – samal ajal lõpetas president Kaljulaid Eesti saatkonnas Moskvas kohtumist kodumaa ajakirjanikega – meediale Euroopa Parlamendi valimiste esinumbri Riho Terrase tiba mürgise kommentaari. Esiteks ütles ta, et kindlasti on Euroopa ühtsus tähtsam, kui kohtumine Venemaa presidendiga. Ja teiseks, et Kaljulaidi initsiatiiv korraldada otsekohtumine Putiniga on meie väljakujunenud välispoliitilisest liinist kõrvalekalduv.

Mõlemad etteheited on ülekohtused. Euroopa ühtsus ei kannatanud, sest Eesti jäi sellele ühtsusele rõhutatult kindlaks ja meie välispoliitiline liin pole kunagi välistanud poliitilisi tippkontakte Venemaaga.

Kuigi tõsi, meie NATO liitlaste pealinnades võivad mõned inimesed endalt ka mõtlikult küsida, kas presidentide kohtumine muutis Eesti suhtumist Venemaasse? Ärme võrdle Soomega, sest seni oleme ise ennast vaadanud NATO rinderiigina, mille julgeolekusse peaksid panustama ka liitlased, kes ongi Eesti kaitseks saatnud siia oma üksused. Kas see kõik ikka endiselt kehtib?

Kehtib. Aga need küsimused tuleb vastata ja ebamäärasus hajutada.

See toob meelde laupäeva õhtu Pärnumaa Kilingi-Nõmme linnasaunas. Üks saunaline arvas usalduslikult, et Eesti presidendil pidi Moskvasse sõiduks olema Euroopa Komisjoni luba ja veel küsis ta, et ehk andis Kaljulaid Putinile edasi ühe olulise sõnumi, sest Eesti võimud on leidnud rahapesu skandaale uurides Venemaa presidendi rahajälje. Kuigi vastus mõlemale oletusele on eitav, kinnitab see kuulujuttude ja oletuste rohkust, mis palistavad Eesti-Vene presidentide kohtumist.

Riho Terrase etteheiteid lugedes aga näitab just Isamaa, mitte EKRE, et õigus võib olla kauaaegsel välisministril Urmas Paetil, kui ta hoiatab, et uus valitsus ei suuda Vene-poliitikas kokku leppida ja ei hakka Kaljulaidi-Putini kohtumist edasi viima. Pealegi saab Jüri Ratase teises valitsuses välisministri portfelli Isamaa poliitik Urmas Reinsalu, kes justiitsministrina demonstreeris korduvalt välispoliitiliste teemade puhul sisepoliitilist vaistu. Viimati ÜRO ränderaamistiku arutelul mullu novembris, mis tipnes valitsuskriisiga ja enne seda uudiste tootmisel, kuidas Eesti ei tohi loobuda Venemaalt okupatsioonikahjude väljanõudmisest.

Niisiis on välisministeeriumi ametnikud ja osa valitsusest, kindlasti Keskerakond, keerulises seisus, kui tahaksid teha seda, mida president Kaljulaid pärast Kremli kohtumist ütles – minna edasi transpordi- ja teiste majandussanktsioonide alt välja jäävate teemadega. Üksmeelt ei pruugi KEI valitsuses – Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioonis – selleks tekkida.

Oponendid ongi juba saanud öelda, et valitsus jäeti presidentide kohtumisest eemale. Kremlis istusid Putini kõrval välisminister Lavrov ja majandusarengu minister Oreškin, kuid Kaljulaid läks sinna vaid suursaadik Laidre ja enda nõunikega.

Kuna välisministeeriumi inimesed olid selle kohtumise ettevalmistusega seotud juba möödunud aasta sügisest, siis ei saa öelda, et valitsus olnuks mängust väljas, kuigi kõik ministrid toimuvast ei teadnud. Ja kui mõelda end 18. aprilli, siis võib inimlikult mõista välisminister Sven Mikseri või ettevõtlusministri Rene Tammisti vaikimist, selmet öelda, "meie tuleme ka Kremlisse". Vähe sellest, et nädala pärast pole nad ise enam ministrid, ka nende erakond ei jää valitsusse. Samas on üks täitevvõimu iseloomustav märksõna "järjepidevus", mis andnuks vähemalt Mikserile (ja miks mitte ka Tammistile) legitiimsuse presidentide kohtumise juures olla.

Tulevikus oleks huvitav lugeda välisministeeriumi paari kõrge ametniku ja suursaadik Margus Laidre mälestusi sellest, kuidas Kaljulaidi-Putini kohtumiseni tegelikult jõuti.

Et kuidas möödunud oktoobri lõpus arutati president Kaljulaidi osalemist Esimese maailmasõja lõpu 100. aastapäeva tähistamisel Pariisis ja tema võimalikku püstijala lühivestlust Putiniga. Ja mis sai pärast 11. novembrit, kui Kaljulaid pöörduski Pariisis Putini poole, et meil on palju erimeelsusi, aga võiksime rääkida, mille peale ütles Vene president, et tulge külla. Millised olid siis arutelud välisministeeriumi ja presidendi kantselei vahel, mida tegi ja kellega rääkis Moskvas suursaadik Laidre, kuidas kild killu haaval jõuti 18. aprillini ning seejuures loodeti, et info ei leki, sest Eestis toimus samal ajal parlamendivalimiste kampaania, mille lõkkesse ei tahtnud ükski asjaosaline visata Venemaa presidendiga kohtumise kaarti. Välispoliitika võib sisepoliitikale püssirohtu anda.

Ajaloolasest diplomaat Margus Laidre on ladusa sulega kirjutanud mitu sügavat raamatut. See üks, mis oma aega veel ootab, oleks nauditav sissevaade, kuidas diplomaatiat päriselt tehakse.